“Mulle meeldib, kuidas maa lõhnab – ühtaegu karguse ja kõdunevate lehtede järele. Meeldib vee – järve lõhn. Hea tubaka lõhn, kui keegi sigarit tõmbab,” vastab Piret, kui küsin ta lemmiklõhnade kohta. Vaikses teatritoas tiksub seinakell ja hiljem on diktofonilt kuulda ka see, aja möödumise hääl. Piret vaatab oma käsi punasel laudlinal. “Millalgi on olnud mu lemmikuks kallima lõhn. Ja titalõhn.” Lapsepõlvesuvede lõhn viib tagasi Peipsi-äärsesse maakoju: “Õhk virvendas kuumusest ja järve ääres oli tunda põdrakanepi kõrbemise hõngu.” Päikesest tuline maapind põletas jalataldu, see on kehamälus siiani. Ja kõik need muretud hetked. Kalalkäigud, praetud ja suitsutatud ahvenad. Niisama hulkumine, luusimine ja unistamine, mittemidagitegemine. Vanaema (keda Piret polegi kunagi näinud) kleitide selgaproovimine.

Joonistada meeldis talle ka. “Meil tädipojaga oli kaks Günther Reindorffi piltidega muinasjuturaamatut “Eesti rahva ennemuistsed jutud”. Võts

Edasi lugemiseks: