Marje lugu: esimene, mis mulle silma jäi, olid iseloomulikud triibud ta seljal
Ma läksin mehele 23aastaselt, ilusale, väga seltskondlikule, minust viis aastat vanemale. Oli muidugi neid, kes mu valikut õigeks ei pidanud, vihjates, et kenadel meestle on palju tahtjaid. Aga minu armastus oli nii suur, et ma ei märganudki, kas ja kui palju ta mind armastab.
Kuigi ega kurta polnud mul millegi üle. Ligi kaks aastat elasime igati hästi. Aga siis jäi ta ootamatult tööst ilma. Uut tööd otsima ei rutanud, kinnitades, et lõpuks ometi on tal aega iseenda jaoks.
Ta hakkas taas kitarri tinistama ja veetis üha rohkem õhtuid väljaspool kodu. Küllap oli tal tõesti ka tahtjaid naiste seas, aga mind häiris esialgu kõige rohkem see, et mina pidin ju selle tema aja iseenda jaoks kinni maksma.
Ma sain kiiresti aru, et sellise abielul pole mingit mõtet. Ja huvitav, et ka tema sai sellest aru, kui seda talle ütlesin. Ta ütles lahkumineku järel, et ma pole teda kunagi mõistnud, ja mina nõustusin, et ei ole tõesti.
Mõne aja pärast sattusin kokku ühe läbi ja lõhki praktikuga, kes oskas ja aina tahtis raha teenida. Aga see armastus sai otsa samuti umbes kahe aastaga, ilma, et me abielu peale oleks mõelnudki. Tema heitis mulle ette, et ma elult liiga vähe tahan, mina aga jõudsin järeldusele, et ma ei jõua kogu aeg nii asjalik olla.
Umbes sellest lahkumineku ajast, pärast töökoha vahetamist, saingi enesele sõbranna, kes mu ellu uusi tuuli tõi. Ta oli mu kolleeg, kellega tööl iga päev lähedalt kokku puutusin. Ta oli aasta minust noorem, samuti lahutatud ja lasteta, üpris vonkleva eluteega.
Tegelikult polnud me iseloomult sarnased, aga mind köitis tema avatus, sest ma ise olen suhteliselt kinnine inimene. Kuna me võrdlemisi lähestikku elasime, käisime tihti teineteisel külas ja veetsime koos vaba aega. Hakata tutvuma igasugu erinevate meestega oli tema idee, millest lasin end meelsasti kaasa haarata, sest mina ise polnud selles asjas nii hakkaja kui tema.
Oli igasuguseid avantüüre, rohkem küll totraid ja perspektiivituid kui sisukaid ja lootusrikkaid, aga oli vähemalt lõbus.
Ühel nädalavahetusel Helsingist tulles lõbutsesime laevas kogu tee kahe meiega üheealise mehega, kellest mina ei osanud esialgu midagi arvata. Panin tähele, et sõbranna ühe mehe konkreetsemalt märgile võttis, too aga rohkem minule tähelepanu pööras. Maale jõudes vahetasime telefoninumbrid.
Mulle ei tulnud mehed paar päeva hiljem enam meeldegi, aga imelikul kombel helistas just see sõbranna huviobjekt mulle nädala pärast. Algul sain nii aru, et neil on plaanis meiega koos välja minna, aga tuli välja, et sõbrannale polnud keegi helistanud ja välja kutsus vaid see üks ja mind. Kui sõbranna arvamust küsisin, keelitas tema, et ärgu ma olgu loll, niikuinii valetasid mõlemad, et on lahutatud, pealegi nii tavaline mees ja mina vääriksin ilusamat. Ütlesingi ära.
Aga mees ei jätnud, nii et kolmanda kutse peale olin nõus minema.
Kohtumine osutus üsna huvitavaks. Muuhulgas sain teada, et Soomes polnud nad üldse ehitamas, nagu laevas rääkisid, vaid tuttavatel külas käinud, sest tegelikult oli ta politseinik, ja tõesti lahutatud. Ka paistis, et ta sisu oli hoopis teine kui esialgu tundus. Igatahes hakkas ta mind huvitama, nii et juba siis järgmise kohtumise kokku leppisime.
Minu märgatava vaimustuse võttis sõbranna aga kiiresti maha. Ja pani mulle pähe mõtte, et järgmisele kohtumisele läheme koos - küll tema juba ära tõestab, et pole see tüüp midagi enamat kui tavaline seelikukütt, pealegi ikka see välimus...
Minu arust oli mees igati mehelik, aga jäin sõbrannaga nõusse – no läki, nalja saab!
Tegelikult ei saanud. Mees tundis end ebamugavalt. Oli piinlik, kuidas sõbranna oma flirtimiskunsti mängu pani, ja kui see ei toiminud, ilmutas irooniat meie mõlema suhtes. Hiljem läksime peaaegu tülli. Sõbranna ei jõudnud ära põlastada, et selline mees võib mulle muljet avaldada.
Mõnda aega olid meie suhted üsna rabedad, aga kui varsti talle teatasin, et katsetan selle mehega koos elamisega, rahunes ta nagu maha. Pealegi läks ta meie firmast siis ära, nii et enam me nii sageli ei kohtunud.
Minul polnud põhjust oma valikut kahetseda. Päris üle mõistuse armastus see polnud, aga me sobisime väga hästi, pealegi olid mehel kuldsed käed ja me vaated elule kattusid. Mina olin siis 31-, tema 33aastane. Elasime põhiliselt minu korteris.
Tasapisi hakkas sõbranna taas minuga suhtlema. Oli üksjagu muutunud ja heas vormis, sest tal olevat mingi armulugu käsil. Seda oli tunda tema välimusestki - põhjalik iluravi, uus juustevärv ja kasvatatud küüned. Hea kindel haarata, nagu ta ütles! Põhiliselt kohtusime väljas, meil käis ta enamasti siis, kui mu meest kodus polnud. Kui oli, käitus pigem sulnilt kui väljakutsuvalt.
Mina oma eraasjadest sõbrannale eriti midagi ei rääkinud. Ka siis, kui pärast aastast kooselu märkama hakkasin, et mu mees sai liiga palju lisatööd ega tahtnud mulle oma tööasjadest enam rääkida. Samas ei ütleks, et ta minu kui naise vastu vähem huvi oleks ilmutanud.
Üldiselt kulges elu oma tavalises rütmis, kuni toimus iseäralik intsident. Mu mees oli ammu töölt tulnud, kui ta järjekordselt umbes kella üheksa ajal tööle kutsuti. Nagu ta selgitas, ei teadnud ta, kas lausa hommikuni. Jäin umbes kella kümne ajal magama ja ärkasin juuliöises varavalges selle peale, et keegi vannitoas toimetas. Hiilisin tasakesi asja uurima. Tõepoolest - vannitoas keegi oli. Tõmbasin ukse lahti, ja seal seisis mu mees, peegli ees pead kuivatades, ülakeha paljas. Esimene, mis mulle silma jäi, olid iseloomulikud triibud ta seljal, sõna otseses mõttes verivärsked.
Ta justkui ehmatas ja tõmbas vannilina ruttu ümber. Mina lükkasin selle ära, küsides teeseldult murelikult, mis juhtus. Tema selgitas, et nad said uued kuulivestid, millel on kole karedad kinnised - ju ta nendega kriipida sai. Sõnatult voodisse tagasi minnes mõtlesin,et elu läheb aina turvalisemaks - nüüd tõmbavad politseinikud kuulivestid lausa palja kere peale. Kui ta voodisse tuli, ütlesin ainult ühe lause: „Mõtle nüüd hästi - vast on õigem, kui sa seda kuulivesti enam seljast ära ei võtakski."
Ta ei vastanud midagi. Oli mul nii vilets tunne, kui oli, järgnevatel päevadel ma seda teemat ei puudutanud. Ma ei tea, kas oleksin sellest avastusest sõbrannale rääkinud, aga kui ta mind juba mõnda aega ei otsinud ja minu teistkordsest kutsest niisama kõndima minna jälle ära ütles, tuli mul korraga nagu selgus pähe nende küünte kohta, millega on hea kindel haarata.
Nädal hiljem, kui pidime laupäeval minu vanemate suvilasse sõitma, vabandas mu kallis elukaaslane, et sõbra majas lõhkes mingi toru ja tal vaja appi minna. Sõitku ma üksi, ta tuleb pühapäeval järele. Ei ma teinud katsetki nuriseda, torud siis torud.
Mina läksin välja umbes keskpäeval, tema jäi veel kohmima. Vaja oli mõned tööriistad ja vastavad rõivad välja otsida, nagu ta ütles. Jõudsin sõbranna maja lähistele ja võtsin sisse positsiooni kõrval asuvas pargis, kust fassaad oli hästi näha. Ei tulnudki oodata rohkem kui vast pool tundi, kui selle ees peatus tuttav auto ja mu toimekas mees trepikotta kadus.
Viivitada ei tohtinud, et nad otse mu nina alt minema ei sõidaks. Sain õnneks üsna kohe alt uksest sisse, astusin trepist üles ja andsin kella. Korduvalt. Olin kindel, et ei vastata, aga ilmselt arvas sõbranna, et on keegi oma trepikojast, ja tuli lävele. Mul oli temast löausa kahju, kui ta kokutas, et ta ei saa minuga rääkida, sest tal on külaline. Aga takistada ta mind ei püüdnud, kui tuppa tormasin ja seal oma meest nägin. Ütlesin nägemist ja lahkusin.
Peagi saatis mees mulle sõnumi, et ärgu ma mingeid järeldusi tehku, sest see pole muud kui temperamendi küsimus.
Resümee on selge: pole mul enam ei sõbrannat ega meest. Aga olen ühe kogem´use võrra jälle rikkam.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
