Maltal öeldakse ikka, et inimene teeb plaane, aga jumal naerab
Ei olnud meil Maltaga teineteisemõistmist ja armumist esimesest silmapilgust. Armastus süvenes kuude ja aastatega ning veel praegugi, kui olen siin elanud 18 aastat, ilmnevad mulle selle põneva riigi uudsed ja ootamatud tahud. Maltal öeldakse ikka, et inimene teeb plaane ja jumal naerab. Kuigi kõik polegi läinud plaanipäraselt, on siinsed aastad kinkinud mulle elukaaslase, poja ja rohkelt enesearendusvõimalusi. Muu hulgas näitan Maltat ka Eestist tulijatele ja tutvustan jõudumööda eesti kultuuri.
Siin on katkend raamatust.
Oleme juba valmis lahkuma, kui kõrvallauda potsatab istuma tuttav mees. Lippu elab Vallettas nagu meiegi ning Paul on tundnud teda juba aastakümneid. Hallipäine ja hõredate juustega, päevitunud näos sügavad vaod, näeb ta välja oma aastatest palju vanem. Lippu on vaikne ja üksildane mees, kes endast palju ei räägi, ainult meie lapsega mängides lööb ta nägu särama. Oleme teda vahel endale külla kutsunud, õhtustama ja juttu ajama, ning jõuluajal on kuuse all alati ka Lippule väike kingitus. Pauli jutu järgi tean, et kunagi oli ka Lippul pere, ent tema välismaalasest naine võttis ühel heal päeval lapsed, kolis teise riiki ja sellest ajast saadik pole Lippu oma järeltulijaid enam näinud. Toimunu tagamaasid me ei tea ja mees oma perest ka kunagi ei räägi. Lapsed talle meeldivad, see on selge: Lippul ja PJ-l on eriline side, kaks harvade juustega mehikest, üks aastane ja teine kuuekümne kandis.
„Kuidas läheb, Lippu?“ pärin. „Pole sind mõnda aega näinud.“
„Läheb kah, nüüd on tegemist vähem, karneval on läbi.“
Muidugi, nüüd tuleb mulle meelde, et Lippu on suur karnevalientusiast. Karnevali on saarel peetud juba 15. sajandist ja pidustused toimuvad just enne paastuaja algust. Juba kuid varem ehitavad asjaarmastajate grupid saladuskatte all – et konkurendid plaanist aimu ei saaks – karnevaliautosid ja Lippu kuulub ühte sellisesse „salaseltsi“. Papjeemašeest valmistatud eredavärvilised tuledega tikitud ja sageli satiirilise temaatikaga karnevaliautod tuuakse pidustusteks rahvale näitamiseks Valletta ja Floriana tänavatele, iga auto ümber kepslemas ka uhketes kostüümides tantsutrupp.
Jutustan perele, et jaanuaris käisin PJ-ga nende karnevaliettevalmistusi vaatamas – olin rõõmus, et mind usaldati, kuna igaüht karnevali köögipoolele uudistama ei lasta. Lippu rühm käis koos Vallettas püha Elmo kindluse lähedal asuvas barakis,
siin meisterdati karnevaliautot ja siinsamas võrisesid kostüüme valmistades ka õmblusmasinad. Kui suure tabalukuga värav meie jaoks paokile tehti, leidsime end suurest siseõuest, ümbritsetud brittide ajal ehitatud sõjaväebarakkidest. Koht tundus mulle kuidagi väga tuttav, kuigi oma teada polnud ma siin kunagi varem käinud.
„Jah,“ haarab Lippu sõnasabast, „sa vist oleks nuputama jäänudki, kui ma poleks sulle öelnud, et seal filmiti „Kesköise ekspressi“ vanglastseenid!“
Sellest 1978. aastal Maltal tehtud kultusfilmist on kõik kuulnud ja elevus suureneb veelgi, kui Paul teatab, et osales filmi massistseenides.
„Hea küll, lähme nüüd,“ sirutan end mugavalt pingilt rammestusega võideldes püsti, „meil on veel vaja kolmest kirikust läbi käia.“
Pikka teekonda ei jõua enam keegi ette võtta ja otsustame sisse põigata kahte kirikusse siinsamas peatänaval.
Frantsiskaanlaste kirikus näitan perele vaikselt kuulsa itaalia kunstniku Mattia Preti maale. Preti elas Maltal üle kolmekümne aasta ja tema töid leiab paljudest kohalikest kirikutest. Barokk-kunstniku meistritöö on siiski Ristija Johannese katedraali laemaal.
Pisike püha Barbara kirik on puupüsti rahvast täis. Ovaalses pühakojas on hoiul mitu olulist aaret, väärtuslikem neist tükike pühaku käest, mida hoitakse kalliskividega kaunistatud laekas.
„Legendi järgi elas Barbara kolmandal sajandil,“ selgitan sosistades, „ja tema oma isa pani ta torni luku taha, et tütart halbade mõjude eest kaitsta.“
„Nagu Rapuntsel siis?“ itsitab Maria.
„Mingis mõttes küll, kuid Barbara lool puudub õnnelik lõpp. Tüdruk võttis vastu ristiusu, kuid selle eest karistati teda piinamise ja pea maharaiumisega. Tigeda isa tappis aga jumala saadetud välgunool. Tänapäeval on püha Barbara tuletõrjujate, ehitajate, arhitektide, hauakaevajate, ilutulestiku valmistajate ja paljude teiste kaitsepühak.“
Jalgu järele vedades vantsime seitsmendasse kirikusse, milleks on kodulähedane Ta’ Liesse’i pühakoda mere ääres. Armsas 18. sajandi barokk-kirikus on mõnus jalgu puhata. Selle kiriku kalleim omand on terrakotast neitsi Maarja kuju, mille prantsuse rüütlid tõid endaga kaasa Rhodose saarelt.
„Mis siin altarimaali peal kujutatud on?“ küsib Eva. „Tundub olevat selline segane lugu?“
„Tegelikult on maalil kujutatud üht põnevat legendi, kui jõuate kuulata, räägin teile.“
„Räägi, räägi, kui magama jääme, aja meid üles.“
Ingrid Eomois „Minu Malta. Väike ja vägev”, kirjastus Petrone Print 2017
https://petroneprint.ee/
