Spordiaasta 1967 oli Eestile väga hea aasta

Nagu ikka, selgitatakse iga aasta lõpus mööduva aasta parimad sportlased. Täpselt 50 aastat tagasi, kui tegusid tegid Jaan Talts, Priit Tomson, Rein Aun, Ants Antson, Mart Paama, Tõnu lepik, Laine Erik, Helgi Mägi jt, oli Eesti spordisõpradel hea tunne parimatele saavutustele tagasi vaadata. Mõnes osas on selle aasta tulemused tänaseni ületamata.

Eesti parimat sportlast selgitati ka Eesti Wabariigi lõpuaastatel, aga seda pigem juhuslikult. ENSVs hakati Eesti parimat sportlast selgitama 1955. aastal ja siis võitis selle tiitli kuulitõukaja Feliks Pirts, selle aasta NSV Liidu meistrivõistluste hõbe ja ülemaailmsete noorsoomängude võitja. See jäigi tema silmapaistvamaks spordiaastaks.

Aasta enne olümpiamänge toimus NSV Liidus rahvaste spartakiaad (Спартакиада народов СССР), nii ka 1967. aastal. Pidulikum ja uhkem, nagu väikesed olümpiamängud, eriti 50 aasta möödudes Suurest Oktoobrirevolutsioonist, nagu toda riigipööret toona nimetati, kus siis selgitati selle aasta Liidu meistrid. Loomulikult sihikuga järgmise aasta olümpiamängudele Mexicos.

Sel aastal valiti parimaks Eesti meessportlaseks Jaan Talts ja seda maailma tipptasemel tulemuste eest. Esmakordselt selgitati eraldi arvestuses ka meie aasta parim naissportlane, selleks sai jooksja Laine Erik. Ja paljude spordiaasjatundjate arvates pole Eesti korvpallis olnud paremat aastat kui seesama 1967.

Tihemetsa-Jaani vägiteod

Viiskümmend aastat tagasi 1. augustil 1967 tõstis Jaan Talts ennast lõplikult maailma tõstespordi ja Eesti spordi ajalukku. NSV Liidu rahvaste spartakiaadi tõstevõistlustel Moskvas püstitas ta
poolraskekaalus hiilgava maailmarekordi, ületades esimese poolraskekaallasena maailmas kolme tõste kogusummas 500 kilo piiri.

Lõpptulemuseks saavutas ta 502,5 kilo ja sellest rääkisid spordiuudised üle maailma. Ta oli juba sel aastal kahel eelneval võistlusel püstitanud kogusumma maailmarekord,, aga pool tonni oli
eriti uhkelt sümboolne. Jaan Talts: „Täiuslik ja rahulolu pakkuv on võit, mis saavutatakse mitte ainult vastaste, vaid ka iseenda üle – näiteks uue maailmarekordiga.“ Temast sai „Meie Jaan“, eesti rahva
suur lemmik ja olümpialootus. „NSV Liidu rahvaste IV spartakiaadil püstitati üldse 6 maailmarekordit, 4 nendest olid minu omad. See oli minu spartakiaad,“ on Talts hiljem öelnud. Tagasihoidlikkus pole tema iseloomujoon, aga spordis tippu jõudmine nõuabki tavahinnangutest teistsuguseid iseloomujooni. Kusjuures tal oli selja taga 1966. aasta, kus tema tulemused küll edukalt paranesid, aga ei saanud ta Berliini MMil surumises algraskust üles. Valus löök, kuid noor atleet tuli sellest välja.

Detsembris valiti neli korda aasta jooksul kogusummas maailmarekordit parandanud Talts Nõukogude Liidu aasta parimaks sportlaseks. Talle järgnesid raskekaalutõstja Leonid Žabotinski ja jäähokitäht Anatoli Firsov. Olid alles ajad, kui tõstjad olid populaarsemad kui jäähokimängijad!
Lääne-Saksamaa spordiuudisteagentuuri ISK (Internationale Sportkorrespondenz) korraldatud maailma parima sportlase valimistel jõudis Jaan Talts esimese eestlasena esikümnesse. Täpsemalt 9. kohale. Hiljem pole ühtegi eestlast aastakokkuvõtetes maailma kümne parema sportlase hulka valitud. Kokku püstitas Jaan Talts oma sportlaskarjääri jooksul 43 maailmarekordit.
Kuid Jaan Talts on öelnud ka kuldsed sõnad: „Õige spordimees ei saagi iial vigastustest priiks, kes seda aega ootab, võib ootama jäädagi.“

Legendaarne korvpalliaasta 1967

Eesti korvpall, täpsemalt küll korvapallurid, on olnud headel päevadel maailma tasemel, aga supelnud ka mudas. Paljude asjatundjate arvates oli 50 aastat tagasi 1967 meie korvpallil kõige edukam aasta. Esiteks võideti NSV Liidu rahvaste spartakiaadil hõbemedalid. Kusjuures poolfinaalis alistati ülikõva Moskva ja üks Euroopa paremaid korvpallureid Jaak Lipso mängis sel ajal CSKA klubi eest ja spartakiaadil esindas Moskvat.

Priit Tomson. Foto Gunnar Vaidla/Riigiarhiiv

Suve alguses saavutasid Nõukogude Liidu meeskonnas maailmameistri tiitli Priit Tomson ja Lipso. Sügise poole aga Euroopa meistrivõistlustel Soomes kuulusid võimsalt võitjaks tulnud Liidu meeskonda peale nende veel juba veteranide hulka arvatud Tõnno Lepmets ja noorem Anatoli Krikun. Koguni neli eestlast 12 koondislase hulgas!
Kusjuures kandidaatide ringi kuulus ka Aleksei Tammiste. Tema aga kord võeti lõplikusse valikusse, kord jäeti välja. Ta oli paras pujään, kes ikka ja jälle ajas treeneritel, aga ka kaasvõistlejatel hinge täis. Priit Tomson on öelnud: „Tammiste pidanuks kindlasti samuti koondises olema. Ja kohe tuli Salumets alt peale. Tõesti, too Kalev oli võimas. Kui Eesti mänginuks Helsingis iseseisva riigina ... Usun, et Eesti mänginuks sel EMil vähemalt pronksile.“ See oli aeg, kus Hispaania sai Euroopa meistrivõistlustel 10. ja Prantsusmaa 11. koha. Ühes teises intervjuus on Tomson pakkunud välja : „Usun, et rahvaste spartakiaadi medalikolmik (Ukraina, Eesti, Moskva ehk Venemaa) võinuks olla ka EM-i esikolmik.“
Nii tugev oli Eesti noil möödunud aegadel, aga siis võis oma koondisest vaid unistada. Spordiajakirjanik Jaan Martinson on arvanud: „Lõpetuseks võiks leida vastuse küsimusele, milline
meeskond on Eesti kõigi aegade parim. Pakuks mitte N Liidu meistriks kroonitud ja EMi kuuendaks tulnud satsi, vaid 1967. aasta Kalevi ...“
Pärast teist maailmasõda tulid eestlastest Liidu koondises Euroopa meistriteks Ilmar Kullam, Joann Lõssov, Heino Kruus, aga ka naiskorvpallurid Valentina Kullam ja Mai-Maret Otsa-Višnjova.
Hiljem tuli veel üks hiilgeaeg, kui Kalev tuli viimaseks Nõukogude Liidu meistriks ja Eesti koondis EMil saavutas 6. koha. Kuid ühelgi suurvõistlusel peale 1967. aasta Euroopa meistrivõistlusi
ei kuulunud Liidu koondisesse korraga neli Eesti korvpallurit. Päev enne legendaarse Kalevi spordihalli taasavamist on Aleksander Tammiste meenutanud vanu aegu: „Et kas me olime populaarsed? Issand jumal! Siin, Kalevi hallis olid juba kaks tundi enne võistlust kõik kohad rahvast täis.“
Samas oli Eesti võistkond ehk siis Kalev üheks hooajaks 1959-1960 N Liidu meistrisarjast koguni välja langenud. Sel ajal pühendus teenekas treener Edgar Naarits Eesti naiskonna treenimisele ja meie naised saavutasid 1957 – 1960 neljal korral järjest N Liidu meistrivõistluste hõbemedalid. Naiste korvpallis sellist hiilgeaega enam ei järgnenudki.

Spordi- ja kunstitundja Ants Juske on kirjutanud nii: „Lipso kojusaatmise järel mängisid Kalevi algviisikus tiitlitega mehed: keskel Lipso (või juba loobumas Lepmets), äärtel Salumets ja Tomson, tagaliinis Krikun ja Tammiste. 1971. aasta rahvaste spartakiaadil sai Eesti kolmanda koha. N Liidu meistrivõistlustel jäi selle põlvkonna laeks neljas koht. Kullam põhjendas, et spartakiaadid kui ühes kohas lühikesel ajavahemikul läbiviidud turniirid istusid meeskonnale paremini kui väsitav hooajapikkune tiirutamine üle liidu. EM-, MM- ja OM-turniirid oleksid sel juhul olnud Eesti kujuteldavale koondisele väga sobivad.“

Veel ühte huvitavat meest tasub meenutada: 1967. aastal viis neli eestlast Euroopa meistri tiitlini treener Aleksander Gomelski ja üle kahekümne aasta hiljem võitis Tiit Sokk tema käe all Souli olümpial Nõukogude Liidule korvpallis kuldmedali. Kusjuures 1970. aastal oli Kalevi treener Ilmar Kullam reaalne kandidaat Liidu koondise peatreeneri kohale, aga valikud langesid Vladimir Kondrašini kasuks.

Kergejõustikus paljutõotavad ajad

Rahvaste spartakiaadil ehk siis NSV Liidu meistrivõistlustel 1967 võitsid Eesti kergejõustiklased kolm kuldmedalit (Mart Paama odaviskes, Rein Aun kümnevõistluses ja Laine Erik 800 meetri jooksus), ühe hõbeda (Helgi Mägi 80 meetri tõkkejooksus) ja kaks pronksi (Laine Erik 400 meetri jooksus ja Kaupo Metsur kettaheites). Ega eriti rohkem neid Liidu meistrivõistlusi polegi olnud, kus eestlased oleksid kergejõustikus kuus medalit, neist kolm kuldset võitnud.

1967. aasta parimaks Eesti naissportlaseks hääletati keskmaajooksja Laine Erik. „Ma olin sel aastal tippvormis,“ on ta tagantjärele kinnitanud. Ehk see oligi tema parim sportlaseaasta, kuigi juba 1964. aastal võitis ta Tokyo olümpial oma põhialal 800 meetri jooksus 6. koha. Ksenija Balta võitis 2016 Rio de Janeiro olümpial kaugushüppes samuti 6. koha ja paremat tulemust Eesti naiskergejõustiklastel polegi nelja aasta tagant toimuvatelt suurvõistlustelt ette näidata.
Kuid sel edukal 1967. aastal võitis Laine Erik N Liidu meistrivõistlustel 800 meetri jooksus kulla ja 400 meetri jooksus pronksi. Kõigele lisaks püstitas ta Liidu rekordi 800s – 2.03,6. Selle tulemusega oleks ta käesoleva aasta Eesti meistrivõistlustel võitnud ja meie kõigi aegade edetabelis on ta sellega ikka veel neljas.

Igal juhul oli Laine Erik omal alal Nõukogude Liidu esinumber, kes võitis 800 meetrit ka Euroopa võistkondlikel karikavõistlustel ja saavutas Mexico eelolümpial kõrge kolmanda koha. Ees ootas olümpiaasta Mexico 1968.

Odaviskaja Mart Paama sai 1960-ndatel aastatel Liidu meistrivõistlustel 7 medalit, neist kaks kuldset. Esines kahel olümpial, aga päris „suure“ koondise raudvara polnud, sest tema õnnetuseks kerkis just samal ajal tippu kibedate konkurentide lätlaste üks läbi aegade paremaid osaviskajaid: Janis Lusis. Täiskomplekti olümpiamedaleid võitnud neljakordne Euroopa meister oli Nõukogude Liidu koondise esinumber, Paama jäi tema varju, kuid 1967. aasta spartakiaadil edestas lätlast rohkem kui kahe meetriga. „1960. aastal Roomas olin veel liiga roheline, 1968. aastal Mexicos hakkas tulesäde juba kustuma. Ei olegi midagi head meenutada. Keskmine – 1964. aasta ja Tokyo – oleks ilmselt kõige parem olnud, aga just sel aastal oli mul põlveoperatsioon,“ on Mart Paama hiljem tagantjärele targana meenutanud.

Kui Paavo Kivine usutleb 1972. aastal olümpiavõitja Jüri Tarmakut, küsib ta ka: “Keda Eesti kergejõustiklastest nimetad eeskujuväärivana?“ Vastus on ühene: „Mart Paamat“.
Veel suurem Eesti lootus järgmiseks olümpia-aastaks oli kümnevõistleja Rein Aun. Ta võitis ju noore sportlasena kõigi üllatuseks Tokyo olümpial hõbemedali ja kuulus sealt peale viis hooaega järjest maailma edetabeli esikümnesse. 1967. aastal tõusis ta omal alal Liidu esinumbriks
„Ühtegi tugevat ala mul polnud, nõrka ka vist mitte, nõnda jäi õige pea oma õigustesse kümnevõistlus,“ on Aun ise oma lõplikku alavalikut kergejõustikutrennis seletanud. Ta oli kõva, võitis kaks aastat järjest Liidu meistrivõistlused, aga ala on ka julm. Olümpial kanti ta kanderaamiga minema.

Helgi Mägile jäigi 1967. aasta hõbemedal ainukeseks Nõukogude Liidu meistrivõistluste medaliks. Hoolimata paljudest Eesti meistritiitlitest ta kõrgemal tasandil läbi ei löönud.
Kaupo Metsuri sportlasekarjäärile tuli nii palju spordiväliseid segajaid juba varakult peale, et tema pronks Liidu suurvõistlustel oli pigem tore boonus nii talle endale kui Eesti koondisele. "Sain Eestist nii palju õnnitlusi - see oli ju võit, olin ainus amatöör terve kamba peale!"

Tõnu Lepik. Foto Gunnar Vaidla/Rahvusarhiiv

Kuid oli tagalat, kust paistis tulevikule mõeldes nii mõnigi paljutõotav sportlane.
Tõnu Lepik tõusis 1967. aastal Nõukogude Liidu koondisesse. Jüri Tuulik on kirjutanud: „1967. aasta kevadel Euroopa sisemeistrivõistlustel Prahas jäi Lepik neljandaks, sest finaalhüpetest tuli loobuda, kuna eelvõistluste viimasel hüppel maandus mees nii ebaõnnestunult, et lõi põlvedega tugevasti vastu rinda ja rangluud.“

Lepik oli kindlasti nii andekas kui töökas. "Ma olin 1965. aastal kümnevõistluses maailma juunioride edetabeli juht," on Lepik meenutanud. "Legendaarne kümnevõistleja Fred Kudu ütles mulle veel kümme-viisteist aastat hiljem, et sa olid kümnevõistleja, sa reetsid kümnevõistluse!"
Temast sai 1966. aasta sügisest esimese üle kaheksa meetri hüpanud eestlasena ka mees maailma paremate hulgas. Kuigi eestlased lootsid, et Lepikust tuleb Rein Auna järeltulija, meelitasid Liidu koondise treenerid Tõnu kaugushüppesse. Ega tal seda kahetseda tulnud, ta on tänaseni Eesti parim kaugushüppaja, kuigi kümnevõistleja Erki Nool talt aastaid hiljem meie rekordi ära võttis. Tõnu Lepiku parimaks tulemuseks jäi 8.09, Nool hüppas 8.10. Kusjuures selsamal 1967. aastal hüppas Tõnu Lepik isiklikuks rekordiks kõrgushüppes 2.03.

Üks põnev mees ja erakordne saavutus jäävad veel aastasse 1967. Pikamaajooksu fanaatik Ülo Vilder võttis ette midagi erilist. Ta läbis ajavahemikus 13.–27. juuli 920 kilomeetrit (Kohtla-Järvelt Moskvasse) 91 tunni ja 1 minutiga.

Ja sel aastal ületas Helgi Parts esmakordselt kettaheites 50 meetri piiri ning püstitas Eesti rekordi 51.00. Kuid tema jõudis oma parima kettaheitetulemuseni alles 43-aastasena, 1980. aastal, heites siis 63.70. Tehke järele, tugevad tüdrukud.

Tagalaalad

Teisi spordialasid vaadates tuleks kõigepealt ära mainida, et endiselt oli suurepärases vormis Eesti spordi suur erandnähtus – kiiruisutaja Ants Antson. Ta võitis NSV liidu meistrivõistlustel 1500 meetri stardi ja ka suure mitmevõistluse, aga nii MMil kui ka EMil jäi kokkuvõttes neljandaks. Justkui veel soola haavadele hõõrumiseks valiti ta ka parimate Eesti meessportlaste järjestuses neljandaks.
Lauatennisist Signe Paisjärv võitis sel aastal Liidu naiskonna koosseisus MMi hõbemedali. Eelmisel aastal meie hulgast lahkunud lauatennisist võitis kokku viis Nõukogude Liidu meistritiitlit. Hoolimata lauatennise ülemaailmsest populaarsusest suhtutakse spordialasse ikkagi rohkem nagu ping-pongi, eks sellepärast tulebki Signe Talu-Paisjärve nimi tänapäeval paljudele spordisõpradele päris tundmatuna ette.

Häid saavutusi oli ette näidata allveeujujatel, traditsioonilised medalid NSV Liidu ja Euroopa meistrivõistlustel, aga ala ise nurgatagune, veealune. Laia publikut ei huvitanud. Veemotosportlastel oli samasugune olukord.

Võrkpallurid said spartakiaadil oma tavapärase keskmise, Läti järel 9. koha. Kuid seal kuskil olid ju mitte enam seemned, vaid idud, et kõigi üllatuseks 1968. aastal NSV Liidu meistrivõistlused võita.
Vehklemises kerkis esile andekas noormees Jaan Veanes. Pääses Liidu juunioride koondisesse ja juunioride MMil saavutas epees 7. koha. Liidu täiskasvanute meistrivõistlustel võitis 3. koha. Lootusrikas situatsioon, 1971. aastal võitis ta ka esimese Tallinna Mõõga turniiri, kuid samal aastal Göteborgis võistlustel olles jäigi Rootsi. Pahandust kui palju.

Eestlaste viimaste aegade traditsioonilisel edualal sõudmises tuli eestlane, Tahkuranna poiss Tiit Helmja, 1967. aastal roolijaga kahepaadil Liidu meistriks, aga ahvatluste ja olude koosmõjul oli temast selleks ajaks saanud moskvalane. Nagu Lipsol, nii ka temal kanti saavutused Moskva vastava ametkonna edupaberitesse.
Järgmisel aastal Mexico olümpial kuulus Nõukogude Liidu koondisesse 10 Eesti sportlast.

Eesti parimad sportlased 1967

MEHED

1. Jaan Talts (tõstmine) 10 577
2. Priit Tomson (korvpall) 3494
3. Rein Aun (kergejõustik) 3131
4. Ants Antson (kiiruisutamine) 1981
5. Mart Paama (kergejõustik) 1343
6. Tõnu Lepik (kergejõustik) 317
7. Peeter Vaik (allveesport) 199
8. Anatoli Krikun (korvpall) 143
9. Tõnno Lepmets (korvpall) 119
10. Ülo Vilder (kergejõustik) 102

NAISED

1. Laine Erik (kergejõustik) 10 912
2. Helgi Mägi (kergejõustik) 3436
3. Signe Paisjärv (lauatennis) 2575
4. Tiiu Kaaret (allveesport) 775
5. Helgi Parts (kergejõustik) 747
6. Ivi Freivald (mootorisport) 538
7. Aino Moorlat (jalgrattasport) 454
8. Aina Kilter (allveesport) 374
9. Maie Kaasik (veemootorisport) 175
10. Marta Tamm (kergejõustik) 151