Kersti lugu: imelikud kõned minu mehele ja salanaise ootamatu ilmumine
Aga kõik see algas nii, et ilusal kevadisel ajal istusin kohvikus, käes oli puhkus, mida pidime koos sõbrannaga alustama väikese reisiga ja plaanide paikapanemiseks pidin temaga kokku saama.
Aja parajaks tegemiseks lugesin kohvikus lehte, ega märganudki, et oli juba viimane aeg startida. Krahmasin koti ja tormasin uksest välja. Päris välja ei jõudnudki, sest uksel põrkasin kokku mehega, kes oli sisse tulemas, mingi kaubakast süles. Tulemuseks oli, et see kast hirmsa mürtsuga maha lendas, kerge klirina saatel lõhki läks, puistates lävele majoneesi ja klaasikilde.
Ehmusin mis kole ja tema samuti, mind pobinal sajatades. Ma ei jõudnud veel suud avadagi, kui tormas kuskilt välja volüümikas daam ja hakkas mitte mind, vaid seda meest sõna otseses mõttes sõimama. Sisu viisakam osa kuulutas, et võid kohe minna, sest sellist käpardit pole neil vaja! Olin juba väljumas, aga seda kuuldes jäin paigale, asudes õnnetut aitama ja püüdes prouale areldi selgeks teha, et tegelikult olin mina süüdi.
Mees vaatas mulle otsa ja jätkas purkide kokkukorjamist. Samal ajal õiendasin mina võimuka ülemusega, lubades kahju kinni maksta, sest minu süü pärast ei saa ju inimest tööst ilma jätta. Tasapisi rahunes naine maha, mõlemad kadusid sisse ja mina välja.
Päris õhtul hilja oma kodus tuli mulle ikka meelde selle käpardi mitte niivõrd vihane, aga ähmis ja õnnetu nägu. Kuna ma sellest kohvikust pea iga päev mööda käisin ja seal sageli istusin, mõtlesin, et järgmisel korral katsun enese rahustuseks välja nuhkida, kas ta ikka ametisse jäeti.
Umbes nädal hiljem märkasin sealt möödudes juba eemalt, et seesama mees autost taas kaubakaste maha laadis. Astusin kõhklemata ligi. Tutvustada end ei tulnudki, sest ta tundis mu kohe ära. Oli täitsa nagu rõõmus jällenägemine. Hoopis ootamatu oli see, et ta minuga päris kohtamist, palus ja et mina nõus olin. Vahetasime telefoninumbrid. Põhjenduseks mõtlesin õhtul kodus, et huvitav lihtsalt kuulda saada, kes ta selline on.
Veetsime tubli kolm tundi koos. Ilmnes, et ta kodu on Narvas. Möödunud aastal, vana mehena, nagu ta ütles, tehnikaülikooli ta sisse ei saanud, aga jäi pealinna ja kavatses uuesti üritada. On põhiliselt autojuht-ekspediitorina leiba teeninud, elanud sõprade juures ja üürikorterites.
Ta jutt läks mulle südamesse. Nukker noot ta hääles ja pilgus. Olen juba selline sentimentaalne tüüp. Leppisime kokku taas kohtuda, kui oma reisilt tagasi tulen.
Muidugi pihtisin kõigest ka sõbrannale, kes arvas, et äkki too ongi mu saatus. Olin elanud kuus aastat koos mehega, kelle viin ja sellega kaasnev mu kõrvalt ära viisid, nii et saatus polnud seni armuline olnud.
No nii... Puhkuselt naasmise järel võttis värske tutvus varsti romaani kuju. Pärast seda, kui olime teineteisele armastust avaldanud, võtsin ta rõõmuga oma koju, kus elasin juba mõnda aega üksi. Abiellumisest me ei rääkinud, aga pidasin seda aja küsimuseks. Tema tunnetes mul kahtlust polnud, ammugi oma tunnetes.
Pealegi osutus ta läbi ja lõhki inimeseks, kelles hingesugulase ära tundsin.
Suurkooli-mõttest ta minu kõrval olles loobus. Sai töö ühe maineka firma laos ja oli rahul.
Elul polnud viga midagi, kuni talle hakkasid tulema telefonikõned, mille peale ta ärritus ja häält tõstis ja seejärel telefoni välja lülitas. Ta ei tahtnud sel teemal üldse rääkida. Mainis vaid, et Narva korteri asjad. Et tema ema ja õde ei saa omavahel läbi. Õest kuulsin ma esimest korda, aga mis sellest.
Mees jäi lausa päevadega palju vaiksemaks ja kogu aeg nagu kartis midagi. Polnud raske märgata, et tema telefon oli õhtuti välja lülitatud. Ta selgitas, et ei jõua oma õe jauramist kuulata, et miks tema peab üksi kõige eest maksma.
Nägin, et vennal oli piinlik, aga mina leidsin, et ta peaks siiski kuidagi selle mure kaelast ära saama. Ta vastas, et saatis raha õele.
Mõni nädal möödus rahulikumalt, siis ühel õhtul rääkis mees, et õde saabus Tallinna oma sõbranna juurde ja nõuab, et vend talle elukoha otsiks ja ähvardab meile külla tulla. Minu meelest oli see imelik, et ta õele aina võlgu oli, aga eelkõige oli mul oma mehest kahju, sest ma ju nägin, kuidas ta neid kõnesid kartis ja üle elas.
Ühel õhtul, kui koju tulin, ootas mind maja ees naine, kes tutvustas end Leenana, Mardi abikaasana. Mart oli minu mees. Ja Leena siis tema abikaasa. Leena ütles, et teab minust kõike ja et ärgu ma tema meest enam oodaku, sest ta ei tule!
Tema oli palunud oma mehel Tallinnas korralik elukoht otsida, mitte mingi "litsi" juures end sisse seada. Karjusin, et mida te endale lubate, aga nägin, et sel pole mõtet. Tema oli selleks kohtumiseks palju rohkem valmis ja ükskõik mis sõnad ei lugenud talle midagi. Naine ütles, et Mart teab, et tema mulle kõik ära räägib, ja nüüd lähevad nad esialgu koos koju tagasi, kui ta oma mehe asjad on sellest "litsimajast" kokku korjanud.
Arvasin, et keegi meist on hulluks läinud. Või mida üldse arvasin... Lösutasin nagu tapetu, sõrmeotsagi liigutamata. Samal ajal kohmis „õde" mingeid asju kokku, kuni tuli kahe suure kotiga. Teatas, et küllap ta ise tuleb mingil ajal ülejäänud asjade järele, sest oma meest ta enam siia ei luba.
Alles öösel, kui keegi polnud helistanud ega tulnud, hakkas tasakesi kohale jõudma, mis oli juhtunud.
Kuu aega hiljem proovisin mehele helistada, aga kumbki tema number polnud enam kasutuses. Mida võiski arvata. Võ tegelikult ei võinud arvata. Ma ikkagi ei saanud aru, kuidas võis kogu see kooselu niisugune pettus olla, et Mart ei tundnud mitte midagi minu vastu. Me olime ju ometi armunud teineteisesse! Nüüd ta lihtsalt läks mitte midagi ütlemata tagasi oma naise juurde, nagu oleks lihtsalt teise pluusi selga pannud.
Tema Facebooki konto oli alles ja ma kirjutasin sinna ahastavaid teateid, et ta mulle helistaks või kirjutaks. Ta ei lugenud minu teateid ja vist üldse ei käinud seal enam. Asjadele keegi järele ei tulnud, ja paljuke neid üldse oli. Toppisin need kilekotti ja surusin kapis võimalikult kaugele.
Sellega oli lõppenud mitte üks eluetapp, vaid nagu kogu mu elu.
Umbes aasta võttis aega, kuni suutsin jälle naeratada ja seltskonnas käia. Mul oli lühiajalisi meessuhteid, aga kedagi oma koju elama ma ei tahtnud ja ise ka kellegi juurde ei tahtnud kolida. Võib-olla kartsin, et välja tuleb jälle üks suur pettus, kus inimene räägib küll armastusest, aga siis lihtsalt ostab pileti ja sõidab minema.
Ühel päeval märkasin kodu lähedal pargis pingil istuvat meest. Kuigi küljega minu poole, tundsin ta kohe ära. Arvutasin kiiresti, et kahte aastat tema lahkumisest veel täis ei ole. Läksin juurde ja istusin ta kõrvale. Ta võttis mu käe. Kumbki meist ei poetanud sõnagi. Ma sain ta pilgust aru, et ta oli mind igatsenud.
Siis sain kuulda, kuis kõik toona tegelikult oli. See nn õde oli tõesti olnud tema elukaaslane kaks aastat, aga Mart oli talle püüdnud juba ammu enne minuga kohtumist selgeks teha, et see kooselu on läbi ja tal on nüüd oma elu. Aga too ei jätnud jonni, kuni lubas ta rahule jätta juhul, kui mees aitab tal end Tallinnas sisse seada. Vastasel juhul... rikub kõik mehe suhted.
Minusse armus ta hetkest, mil maha kükitasin, aitamaks tal majoneesipurke kokku korjata.
Ta ei teinud katsetki mulle helistada, teades, et tema eks rikkus kõik ära. Ta ei teadnud mu elust midagi ega püüdnudki teada saada. Teadis vaid üht – vähemalt üksainus kord peab ta mind veel nägema, et mingil määral hingerahu tagasi saada. Oli see kui raske ja keeruline tahes, aga ma uskusin teda. Nüüd oleme kolmandat aastat koos ja meil on väike poeg. Mees lubab kindlasti veel õppima minna.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
