Ervini lugu: tõusime reisil erinevatel aegadel ja nagistasime iga asja pärast
Minu vanemad ostsid meile kahetoalise korteri - elage ja rõõmustage. Peagi abiellusime, sest nii oli ju loomulik. Naise vanemad kinkisid pulmadeks reisi Türgisse. Ootasime reisi väga - lõpuks ometi täiesti kahekesi, iseseisvalt maailmas, ilma vanemate pidevate õpetuste ja manitsusteta. Nagu päris inimesed kohe, naeris mu naine.
Nädalad enne ärasõitu möödusid elamise korrastamise ja sisseostude tähe all. Oli igavene sebimine. Ja siis lõpuks maandusime Antalyas, elevil ja natuke pabinas, kuigi olime mõlemad üsna head suhtlejad. Aga juba saabumispäeval tekkisid arusaamatused. Tuli välja, et numbrit noorpaarile, vaatega merele, me kohe ei saa ja tuleb esialgu leppida hoovipoolsega. Minul polnud sest sooja ega külma, kuna tuba oli igati super, aga mu värske proua läks lausa endast välja. Ajas mind, et mingu ma ja nõudku - kas olen mees või pole. Siis ta läks ise ja tegi ilmatu totra skandaali...
Järgmise päeva mossitasime maha, õhtul pakkus aga tema lepituskätt ja pakkus, et vaatame õhtul rõdul kuud, joome head veini ja pärast lähme alasti ujuma. Minu arust oli see jabur mõte. Seda kõike saab ju koduski teha. Mina oleks tahtnud minna linna peale seiklema, tunda võõra linna hõngu ja pidutseda kasvõi hommikuni. Oligi uus tüli majas, ja siitpeale iga päev.
Tõusime erinevatel aegadel ja nagistasime iga asja pärast. Tema oletas, et mina pean tõusma sama vara kui tema, et esimeste seas hommikusöögile minna ja sisi randa. Mina imestasin, et milleks, kuna on puhkus ju.
Kui tema tahtmine peale ei jäänud, järgnes kohe süüdistus, et ma ei armasta teda.
Vandusin endamisi, et kurat võtaks, vanemate alluvusest pääsesin, nüüd on uus käsutaja.
Õhtuti nägelesime, hommikuti ärkasime pahuraina, kuni ma lõpuks tosisesin, et Türgist lollakamat mõtet ei saanud ollagi.
See nädal võõrsil läks kokkuvõttes täitsa nihu. Kui enne rõõmustasime, et saame nii kaua olla täiesti kahekesi ja omapead, siis nüüd lausa ootasin ärasõitu. Lennukis istusime vaikides, kumbki ise kanti vahtides, ja mulle tuli tahtmatult pähe, et see meie oodatud perekonnaelu pole muud kui fiktsioon.
Kodus sain sellele kinnitust. Vaidlesime iga asja peale. Ja mitte üksi mulle, vaid ka mu naisele sai selgeks, milles asi.
Seni polnud meil vaja millegi eest vastutada, teha koos ühtegi otsust ega plaani, arvestada, kuidas rahaga toime tulla. Polnud kumbki kujutlenud, et armastatud inimesel on oma harjumused, et ta võib olla ka tujutu, tige, jonnakas. Ja kui sellest siis ükskord rääkisime, tulime meie verivärskes abielus seni ainsale ühisele arvamusele, et ilmaasjata läksime paari, sest me ei taha ju abielus olla. Ja otsustasime selle vea parandada.
Mõtlesime kaua, kuidas seda asja vanematele serveerida. Loomulikult tuli paras skandaal, aga jäime endale kindlaks. Korteri müüsime maha ja andsime raha vanematele tagasi. Midagi jäi endale ka. Leppisime kokku, et ei pea viha, aga ei hakka ka suhtlema mingite sõpradena, vaid otsime kumbki oma teed.
Oli üksjagu tühi tunne, aga õppetund oli see kindlasti. Hakkasin pikkamööda teistmoodi mõtlema nii inimsuhete kui kõige maailmas toimuva peale.
Kuulu järgi läks mu eksnaine välismaale. Mul oli ka armuafääre, aga abiellumist või kooselugi ei planeerinud ma veel niipea. Vanematega pidasime kokkuleppest kinni ja meie kooselu teemat me enam ei puudutanud. Kuigi ema etteheitev hoiak ei jäänud mul kunagi märkamata.
Ühistelt tuttavatelt ja klassikaaslastelt kuulsin aeg-ajalt, et ikka oli keegi mu Eestisse tagasi tulnud eksiga kusagil kokku juhtunud, aga midagi konkreetset ei rääkinud temast või tema suhetest keegi. Mul polnud julgust ega tahtmist ka küsida.
Mõnikord imestasin küll, et paljude ammuste tuttavatega sattusin ikka kuskil kokku, aga temaga mitte iialgi. Vahel kruttis mälu minevikupilte tagasi. Eks Türgit ka. Hinges kriipist, aga kõik see pani nukralt muhelema - olime ikka lollid.
Ühel suvepäeval Viru tänaval tuli ta mulle otse vastu. Ta naeratas juba kaugelt. Kallistasime. Ta oli enesekindlam ja ilusam kui kunagi enne. Tundus, nagu oleks me kohtumise kokku leppinud ja rõõmustasime, et kummalgi midagi vahele ei tulnud.
Istusime kohvikus kokku oma viis tundi, muudkui rääkisime ja rääkisime. Muidugi ka olnust, aga rohkem enda, vanemate ja ühiste tuttavate elust, sellest, mis vahepeal kellegagi juhtunud, tulevikuplaanidest jne. Aga ka, poliitikast ja inimsuhetest.
Ei märganudki, kuidas aeg lendas, sest mõlemal oli tõesti huvitav. Kui lõpuks hüvasti jätma hakkasime, konstateeris ta paganama armsalt: „Kuule, esimest korda rääkisime täna nagu päris inimesed..."
Hakkasime suhtlema ja vahel kohtuma. Mõlemad elasime siis juba vanematest eraldi ja mõlemad olime selle üle uhked. Peagi hakkasime teineteisel külas käima. Oli tunne, nagu kõike eelnevat pole olnudkmi ja me oleks äsja tutvunud. Me olime armunud ja tunnistasime teineteisele, et enam lahku minna ei tahaks.
Vanematele me oma kohtumistest muidugi ei rääkinud, aga olukord oli natuke öeldes kurioosne. Pidime ju päris inimesed olema, aga nüüd kartsime nii tühise asja pärast.
Kuna tema vanemad olid toonasest avantüürist minu omadest vähem šokeeritud, teatas tema neile esimesena, et toob koju oma tulevase mehe.
Oli lõbus kohtumine. Mõistagi jäid esmalt keeletuks, aga kokkuvõttes oli neil hea meel. Kui siis minu omadele oma uudist teatama läksime, said nemadki üllatusest üsna kiiresti üle.
Nüüd elame koos kolmandat aastat ja kasvatame oma esiklast. Seadusliku paariminekut pole me veel arutanud. Vähemalt oleme naerdes rääkinud, et kui pulmareis tuleb, siis tulgu enne pulmi, kuna pärast pulmi on juba ära proovitud.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
