Reelika lugu: mu netituttav ehmatas ja ütles, et ei tunne mind
Kui mul koolipõlves midagi viltu läks, midagi saamata või kuskile jõudmata jäi, lohutas kadunud vanaema, et mis sa halad, kes teab, milleks see hea oli... Tüdrukule oli see tüütu ja imelik, et enne head peab midagi halba juhtuma.
Lugu algas sellest, et mu suur armastus, kellega olime koos ligi kolm aastat, jättis mu lihtsalt maha, kuna armus teisesse.
See oli selline vops, et võttis pea aasta, enne kui taas märkama hakkasin, et mehed ka olemas on. Uue suhte järele polnud mul aga kaua aega mingit igatsust. Ju pelgasin taas näppe kõrvetada.
Aga siis lasin ühel netitutvusehullul sõbrannal end samasse usku pöörata. Mugav ja ohutu, ütles ta. Kui tahad, siis lihtsalt jälgid. Ja kui viitsid, võid täitsa huvitavaid vestluskaaslasi leida.
Alustasin tegevust inglisekeelsete meestega maakera kaugematest soppidest, aga kui asja selgemaks ja maitse suhu sain, võtsin ette kodumaa.
Ja leidsingi üsna varsti ühe pildiga mehe, kes mind tõesti huvitama hakkas.
Pärast umbes kuupikkust suhtlemist hakkas tema kohtamisest rääkima. Kirjutas, et tema on ajanud ausat juttu ja kuna mina väidan sama, siis miks mitte. Minuga oli tegelikult lugu nii, et ausalt esinesin küll, välja arvatud nimi, ja oma pilti ma ma ka panna ei usaldanud. Lõpuks olin kohtumisega nõus.
Tööpäeva seadusliku lõpuni oli veel veidi aega, kui ülemus tormas sisse teatega, et üks asi põleb ja tuleb kohe lahendada. Areldi vastuajamise peale sai ta peaaegu vihaseks.
Saatsin siis kiiresti netimehele sõnumi, selgitades ausalt, miks ma tulla ei saa. Kuigi mu salaaustaja oli kergelt nördinud, sai ta siiski asjast aru.
Edaspidi rääkisime jälle mõnusat juttu ja määrasime uue kohtamise laupäevaseks päevaks. Umbes pool tundi enne mu väljaminekut tuli ähmis naabrinaine, paari-aastase poisi üksikema, härda palvega, et lapsukese hoida võtaksin. Nimelt olla tema ema, kes elas linna teises servas, haiglasse sattunud ja ta tahtis kohale minna nii kiiresti kui võimalik.
Selge, et sellisel puhul oli kohatu keelduda. Rääkisin siis jälle täpselt ära, miks ma kohtama tulla ei saa. Netisõber ei suutnud oma pahameelt varjata ja küsis, mis teismelist ma mängin, öelgu parem otse, et ma ei tahagi kohtuda. Äärepealt oleksin ta oma aususe tõestamiseks enesele külla kutsunud, aga lõin kõhklema. Tõotasin, et järgmisel korral tulen kohale igal talle sobival ajal. Saingi andeks ja kolmas tärmin sai sealsamas maha pandud.
Kohtumispaik oli Kadrioru luigetiigi ääres. Autot mul siis polnud. Lõin enese üles ja trammist tulin peatus varem maha, et paremini näha, kas ta on kohal, ilma et tema mind märkaks.
Trammist maha astudes käis kingakonts jõnksti viltu, nii et maandusin otse põlvedele! Konts jäi küll külge, aga parema jala veritseval põlvel ilutses sukkpükstes suur auk. Selle varjamiseks oli seelik liiga mini.
Toetusin puule ja hakkasin tönnima vihast ja valust. Nii et jumalaga meik, aga kolmandat korda ei saanud ma ju kohtamisele mitte ilmuda.
Soputasin end natuke ja sammusin, täis tarmu, oma saatusele vastu. Teisel pool teed seisis naljakas kollane Zaporožets, mis mind muigama pani. Sellest puges välja nii pikk mees, et lausa ime, kuidas ta sinna oli mahtunud. Tuli joonelt mu kõrvale, ütles, et nägi mind kukkumas, ja küsis, kas saaks mind aidata.
Kuigi aega veel oli, nõustusin, et ainult tiigini.
Alles siis märkasin, et selle seebikarbi kapotile oli joonistatud kolm helesinist lille. Jube naljakas mees, mõtlesin endamisi, aga samas olin ka kohal. Tänasin ja läksin oma lihast ja luust sihtmärgi poole, kes seal edasi-tagasi kõndiski - tõesti täpselt see mees, keda seni olin vaid netis näinud.
Püüdsin midagi naeratuse taolist näole manada ja tervitasin juba kaugelt. Tema jäi seisma, vaatas mind surmtõsiselt ja ütles, et... ma ajan vist midagi segamini. See tegi mulle juba tõeliselt nalja, soovitasin terasemalt vaadata, ütlesin oma neti-nime ja kinnitasin põlvele osutades, et näete, mis hinnaga, aga ometi sai meie kohtumine teoks.
Mu netituttav ehmatas ja ütles, et ei tunne mind. Hetke olin nõutu, siis hakkasin taipama. Ütlesin, et nii ei ole viisakas. Ta vaikis hetke, pööras siis minekule ja pomises, et sellise kometi tegemiseks poleks maksnud teda nii kaua lollitada.
Neid emotsioone, mis mus möllasid, ei oskakski kirjeldada. Pisarad muudkui jooksid, kui trammipeatuse poole lonkisin. Enne kui kohale jõudsin, märkasin, et see kollane seebikarp seisis ikka samal kohal. Kiirendasin sammu, kui juba tuttav hääl mu õla kohal käsutas: „Nutt jätta!" Ta võttis mul tugevasti käest kinni, talutas auto juurde, avas ukse ja lausus, et viib mu jälle sinna, kuhu soovin. Et ma tõsiselt liimist lahti olin, näitab see, et lasin seda kõike sündida vaguralt nagu lambuke. Jumala võõras inimene ju...
Mõne minuti liikusime linna poole, siis suutsin end koguda. Ütlesin, et tahaksin loomulikult koju. Tema ütles, et siis juhata teed. Mina küsisin nipsakalt, millal me sina peale läksime. Ja tema vastas, et just praegu.
Kogu tee vaikisime teineteist vargsi seirates.
Korraga tundsin justkui alkoholi lehka ja küsisin hirmuga, kas ta on purjus. Tema vastu, et alkoholi pruukis ta vast kolm nädalat tagasi. Siis taipas ja ütles, et ah jah, vanaisa ajas hommikul tagaistmele õllepurgi ümber. Samas helises ta telefon. Jälle vabandades kohmis ta selle välja ja ütles torusse naerusel toonil, et ole mureta, Bolivariga on korras, ta on lausa hiilgevormis... Ja pistis telefoni tagasi taskusse.
Tegelikult mõtlesin nüüd rohkem tema kui oma äsjase kohtamise peale. Mis pagana avantüüri olen sattunud, kes see Bolivar veel on...
Aga kummalisel kombel polnud mingit hirmu, vastupidi - hing läks kergeks, justkui oleksin hea haldja kaitse all. Pealegi sõitis ta täpselt nii, nagu juhatasin, ja kohe-kohe olimegi mu koduväravas.
Kui valmistusin tänades väljuma, kargas ta ruttu mulle ust avama ja lausus siis, et ehk nõustuksin temaga veelgi mõnikord sõitu tegema. Minu piinliku naeratuse peale vaatas ta oma seebikarpi ja mühatas siis, et ah-ah, nojah... Ja küsis siis veidralt: kas mind sageli Kadriorus näha võib. Mina ei tea, mis mind juhtis, kui kohmasin vastu, et vahel ikka. Kadriorus polnud ma mitu aastat käinud. Tema pakkus, et võib-olla siis nädala pärast. Minu lollaka millal küsimuse peale vastas ta varmalt, et umbes samal ajal. Tänasin ja ütlesin head aega.
Võttis üksjagu aega, enne kui kohale jõudis, mis kõik oli minuga juhtunud viimase vaevalt paari tunni jooksul. Tönnimise asemel ajas varsti irvitama: niipalju siis neti-tutvustest. Kuradima napakas tüüp, kuigi kirjas tundus nii intelligentne! Ja see lilleline seebikarp, ülimalt veider eksemplar... Aga ei saanud midagi parata - ta tekitas imelikult sooja tunde.
Netimehega oli kõik. Temaga ma enam ühendust ei võtnud, nagu tema minugagi. Aga see isevärki kohtamiskutse „umbes samal ajal" püsis meeles, ja sinna ma ka läksin sama marsruuti pidi nagu eelmisel korral. Sapakat ei näinud kusagil, aga selle juhti silmasin juba kaugelt - pingil lehte lugemas. Lisasin sammu.
Sirutasin käe ja ütlesin oma nime, tema samuti. Ta pakkus, et kuna ma tema mäletamist mööda sihituid autosõite ei harrasta, kõndigem siis niisama ringi. Kõndisime. Tänasin teda toonase eest tõepoolest siiralt. Tema pidas oma reaktsiooni loomulikuks, sest oma sõbra maja ees autos istudes olla ta ehmatusega näinud, kuidas ma trammist põlvedele maandusin.
Juba esimese poole tunni möödudes tundsin end nagu vana sõbra seltsis. Siis tuli meelde see Bolivar, mille kohta häbenemata pärisin. Tema naeris, et Bolivar on see kollane sapakas - tema vanaisa oma. Vanaisa keeldub seda mõne muu margi vastu välja vahetamast, kuni see veel koos seisab. Vanaisa olla üks ütlemata vinge vanamees. Meie õnnetu kokkujuhtumise päeval olla ta Bolivariga proovisõitu teinud, pärast ülevärvimist ja sisikonna väljavahetamist. Nii et mulle küüdipakkumine oli talle nagu kaks kärbest ühe hoobiga - mitte niisama ringiajamine, vaid kellelegi kasulik.
Kadriorust lahkudes sõitsime tema maasturiga veel pool pealinna ümbrust läbi, ja nii uhket lillekimpu kui tema aasadelt kokku korjas, polnud mulle mu elus veel keegi kinkinud.
Nüüd suvel sai meil kaks aastat koosolemist. Kui nüüd oma vanaema lauset "kes teab, milleks see hea oli", meelde tuletada, siis vanaemal oli ju õigus.
