Elada vanaks: pärast kahe inimpõlve pikkust perioodi hakkab kõik elus alla käima
Kehal on vaja aega ja puhkust, et lihastele ja liigestele osaks saanud kahjustusi parandada, ehk läheb vaja isegi massaaži või ravimeid. Kui see juhtub esimest korda, kannatame ebamugavust teatud meelerahuga. Võtame asja mõistusega: kui teha natuke sporti või aiatööd, võib endale ikka pisut viga teha. „Tagasi vaadates oli ehk halb mõte proovida terve aed ühe päevaga üles kaevata.” Kui selline asi kordub, hakkame mõtlema, kas ei peaks tegema midagi oma füüsilise vormi parandamiseks. Kui raske see ikka olla saab? Suundume entusiastlikult spordisaali. Tihti selgub, et probleem on oodatust natuke kangekaelsem: „Alguses võttis trenn mul päris kiiresti hinge kinni. Paari nädalaga läks asi paremaks. Aga mu lihased on pärast trenni ilmatuma aja valusad, seda ma ütlen! Märksa kauem kui kunagi varem, nii palju kui ma mäletan. Mul on taastumiseks, tasakaalu saavutamiseks rohkem aega vaja. Siis on mõnda aega kõik korras, aga minu Achilleuse kannaks jääb minu põlv. See on kange ja valutab ja ei lähe paremaks, ükskõik kui palju ma trenni teen.” Pärast 50-aastast eksistentsi paistab, et keha on muutunud õrnaks – arenevad välja püsivad tervisekahjustused ja füsioterapeudi külastamine muutub möödapääsmatuks. „Mul ei ole varem kunagi põlvega muret olnud,” räägime terapeudile kohkunud näoga. Meie treeningplaani, mille täitmist nii vapralt alustasime, tuleb muuta.
Charles Darwin ja Peter Medawar said aru: evolutsioonibioloogia seisukohast ei ole ühtegi põhjust, miks me peaksime vananema. Kõige keskmes on inimese arenemine sünnist seksuaalse küpsuseni. Inimesed peavad paljunema ja oma laste eest hoolt kandma, et need omakorda jõuaksid seksuaalse küpsuse ikka ja saaksid ise järglasi. Meie DNA, meie keha vähendatud koopia, loob „igavese” tsükli. Darwin võttis selle tsükliliste korduste sooritamise võime kohta kasutusele mõiste „kohastumine”. Darwini silmis ei tähendanud see füüsilist tugevust või haigustele vastupanu võimet, kohastumine on võime ja tung saada lapsi – mida rohkem, seda parem. „Kohastumisprogrammi” jaoks pole oluline ainult meie kehaehitus, vaid ka meie psühholoogiline seisund. Ja loomulikult seame esikohale oma järglased ning tunneme nende suhtes suurt vastutust, kuna meie lapsed sõltuvad meist pikka aega, enne kui on valmis meie juurest lahkuma ja oma perekonna looma.
Me õpime selle kohastumisprogrammi pärast kõndima, rääkima, ellu jääma ja armastama – kõik need on õigupoolest bioloogilised funktsioonid. Me oleme loodusliku valiku produktid, ja just see mehhanism hoiab evolutsiooni käigus. Liigi üksikisenditel, kes on hästi kohastunud keskkonnaga, milles nad elavad, on suurem võimalus ellu jääda ja suuta oma järglaste eest hoolt kanda, kui neil, kes on vähem kohastunud. Kuna need paremini kohastunud isendid annavad vajalikud omadused oma järglastele, muutuvad hästi kohastunud isendid järk-järgult elanikkonnas domineerivaks. Seda nähtust nimetas Darwin tugevamate ellujäämiseks.
Inimeste puhul kestab kohastumisprogramm umbes 50 aastat. Vajalik teave on salvestatud meie DNA-sse. Esimesena väärib mainimist bioloogiline ime, kuidas kaitsetust väikesest beebist areneb viieteistkümne-kahekümne aastaga ainulaadne isiksus. See areng on rangelt programmeeritud ja evolutsioonibioloogia aitab meil selgitada noorte täiskasvanute käitumist. Looduslik valik teeb noortest täiskasvanutest riske trotsivad ja teadmisjanused olendid, kes ihaldavad kiindumust ja seksi. Ilma nende iseloomujoonteta nad ei kohastuks ja meie liik sureks peagi välja.
Sellele arenguetapile järgneb täiskasvanuiga. Meie kohastumisprogramm teeb meid tugevaks, selleks et suudaksime oma laste üleskasvatamiseks piisavalt kaua elus püsida. Just sel põhjusel on ka elujõud, otsustavus ja probleemide lahendamise oskused loodusliku valiku osa. Kohastumiseks on vaja optimistlikku ellusuhtumist, millele lisandub iseenda võimete realistlik tunnistamine. Täiskasvanuna on oluline ka see, et meie keha ja mõistus areneksid käsikäes. Viljakus, eriti naiste viljakustsükkel, on keerukas ja kergesti rikki minev nähtus. Isegi väikseim füüsiline või emotsionaalne stress võib selle tasakaalust välja lüüa ning tulemuseks on viljatus. Peale selle peavad inimesed tahtma seksida, muidu ei saa luua uut elu.
Ja siis, pärast kahe inimpõlve pikkust perioodi, hakkab kõik elus alla käima. Just nagu budistlikud mungad, kes veedavad nädalaid ülima tähelepanuga ja kõigi selle juurde kuuluvate rituaalide saatel pisikestest liivateradest mandalat luues, kõik selleks, et lõpuks luud kätte võtta ja pilt ühe tõmbega minema pühkida: tseremoonia on läbi, mandala on oma ülesande täitnud. Paljud vanemad inimesed suudavad heita nalja selle üle, et nende keha on hakanud ära vajuma, samal ajal kui nooremad inimesed satuvad pelgalt selle mõtte peale paanikasse. Mõned ootavad hirmuga oma kolmekümnenda sünnipäeva saabumist: „Kas ma näen ka pärast seda endiselt hea välja?” Mõned mehed lähevad halliks või kiilaks juba enne 30. eluaastat. Kiilaspäisust põhjustab karvanääpsude mandumine. Halliks lähevad juuksed samasuguse protsessi tõttu: karvanääps on küll veel terve, aga melaniini tootvad rakud hääbuvad ning ei suuda enam luua juustele värvi andvat pigmenti – täpselt nagu tühjaks saanud printerikassett. Olenemata sellest, kui tõsiselt kiilaspäisus mõjutab teid isiklikult enne 30. eluaastat või hallipäisus enne 40. eluaastat, jääb evolutsiooni kohastumisprogramm sellest kõigest puutumata. Te armute enne 20. eluaastat, nii jääb teile enne 30. eluaastat piisavalt aega lapsi saada. Kiilaspäisus ja hallid juuksed ei ilmu enne, kui teil on lapsed, kelle eest hoolt kanda. Ja selleks ajaks pole enam mingit vajadust atraktiivne välja näha.
Rudi Westendorp „Elada vanaks, tundmata end vanana. Elujõust ja targast vananemisest", kirjastus Varrak 2017
