Estonia endine esisopran Helvi Raamat: ma ei laula isegi oma koerale
Rahvusooper Estonia endine esisopran Helvi Raamat,suurte rollide esitaja Mozarti, Kalmani, Weberi, Wagneri, Bizet`, Verdi, Puccini jt teostes, saab 8. novembril 70aastaseks.
Helvi Raamat on laval olnud krahvinna Mariza Kalmani operetis „Krahvinna Mariza”, krahvinna Almaviva Mozarti „Figaro pulmas”, Agathe Weberi „Nõidkütis”, Micaela Bizet` „Carmenis”, Senta Wagneri „Lendavas Hollandlases”, Odabella Verdi „Attilas” ja see loetelu jätkub... Lisaks Tosca Puccini ooperis „Tosca” Vanemuises
„Helvi juubeli-ajal kodust välja me ei tule,“ ütleb Helvi abikaasa, animafilmilavastaja ja kunstnik Rein Raamat. „Me elame ju nii ilusas kodus, oma kujundatud maailmas koos Rein Raamatu maalidega.”
Helvi räägib, et Rein on olnud kogu elu nii diskreetne ja pole tahtnud tema teatritööde kohta palju sõna võtta. „Olin selle inimese tähelepanekutest väga huvitatud, kuid paraku olin üksi nagu hunt.” Helvi peab oma suurimateks esinemisteks külalisesinemisi ja nendega seotud keerulisi olukordi, kus tuli nagu emalõvi välja rabeleda. Aga just neid etendusi Rein ei näinud.
Sallineni "Ratsamehes" 1991. Foto: Rahvusooper Estonia
Verdi "Maskiballis" 1985. Foto: Rahvusooper Estonia
Verdi "Attilas" 1976. Foto: Rahvusooper Estonia
Helvi on olnud ka Raamatfilmi direktriss ehk oma abikaasa direktor. Raamatfilm on nüüdseks tegevuse lõpetanud. „Helvi on nüüd minu konsultant kunsti alal,“ ütleb Rein heatahtlikult muiates.
Kusjuures kõik, mida Helvi ütleb ja tähele paneb või soovitab, on õige, väidab Rein. Huvi vanade asjade vastu võib pakkuda inimesetele väga palju üllatusi ja avastamisrõõmu, kinnitavad nii endine lauljanna kui filmimeees.
Raamatutel on Valklas kaunis kodu, mida nad on elupäevad ehitanud ja ilustanud. Raamatute kodust õhkub miskit vana ja hubast. „Asjadel peab olema mingi ajalooline taust,” arvab Helvi. „Eriti, kui oled nendega vaeva näinud, restaureerinud, siis suhtud nendesse kui oma inimestesse.”
Endisel nimekal lauljannal on nõrkus ilusate asjade vastu. Kord nägi ta väga huvitavat tooli lõvijalgadel, kuradisaba ümber toolileeni. Ta teatas sellest kohe Reinule. „Meid ühendab armastus kunsti vastu ja sellepärast ei olegi mingit isetegevust, et üks vaatab ja otsustab. Arutame omavahel läbi, kas see meile sobib.”
Raamatutel on ka nõrkus raamatuid osta. Inimene on ju asjade ohver. Kunsti ohver ka. „Varem oli nii, et ostsid kunstiraamatuid kahes või kolmes eksemplaris, sest palju nad ei maksnud. Üks läks suvilasse, üks ateljeesse ja üks koju. Nüüd on kõik ühes ilusas kodus.“
Helvi jaoks on detailid tähtsad. Ta meenutab üht Müürivahe tänava väikest hubast kohvikut. See oli tagasihoidlik, mitte luksuslik. Kohe nähtav puhtus oli vaikne muusika.Aga tähtsam puudus, kardinad. „Kui kardinad ette panna, muutub iga ruum ja kohvik veel hubasemaks. Kardinad on väga olulised.”
„Millal ta ei kritiseeriks,“ muheleb Rein vahele. „Ta ei teadvusta enam endale, et kriitikat teeb. Kõik, mis mina teen, langeb ka tohutu kriitika alla. Kui mul iseloomu ei oleks, poleks ma teinud ühtegi pilti.”
„See meid koos hoiabki, et üksteist kritiseerime,“ aasib Helvi vastu. Nii saavat teineteise vastu hambaid teritada. Rein paneb vastu, et tema kellegi vastu oma hambaid ei terita. See väike nöök mõjub värskendavalt ja on üks tegur, mis neid aastakümneid koos on hoidnud.
Kuidas see kõik algas? 22aastase Helvi edukast mandlioperatsioonist oli möödunud kaks aastat, kui ta arvas, et näeb bussis oma doktorit ja naeratas talle. Aga ta naeratas Reinule.
Helvi õppis muusikakoolis laulmist. „Mandlite lõikuse ajal juhtus väike aps. Tangid, millega doktor mandleid väänas, läksid katki. Tohter ütles, et olgu ma nüüd hästi vait, muidu neelan tangid alla või neelavad tangid minu. Aga operatsioon õnnestus. Bussis pidasin Reinu sarnasuse tõttu doktor Aeroks ja juhuslikust naeratusest sai tutvus, seejärel kiindumus kogu eluks.
Rein Raamat organiseeris kunagi Tallinnfilmis joonisfilmide tegemist.
„Rein on tähtkuju järgi Kala ja nood on tundlikud. Sünniaasta järgi on ta veel Lammas,igast kandist haavatav. Tuletan talle seda alalõpmata meelde.“
Helvi käib nüüd sageli koos koeraga metsas treenimas, nii ühendab kasuliku vajalikuga ja hoiab ennast heas vormis.
Kas Helvi laulab veel? „Ei, ma ei laula isegi oma koerale.“
