Mihkel Raud tüüpilisest eestlasest: ta laulab „Rongisõitu“
“Mida teevad reisijad, kui vagunid on tohutu kiirusega rööbastelt välja lennanud ja lõpuks külili maanduvad? Lähevad üksteisele appi, eks? Veenduvad, ega keegi viga pole saanud? Ja helistavad siis päästeametisse? Mitte eestlase lemmiklaulus, oh ei.” Mihkel Raud on raamatusse "Eestlase käsiraamat” koondanud 100 eestlastele iseloomulikku omadust.”
Eestlane on lauluinimene. Seal, kus ükskõik kes teine relva järele haarab, kukub eestlane leelotama. Seal, kus ükskõik kes teine suu kinni paneb, teeb eestlane selle lahti.
Kõik lahingud, mis eestlane on võitnud (mitte et neid ülearu palju oleks), on ta võitnud lauldes. Kõik revolutsioonid, mille eestlane on ellu kutsunud, möödusid lõõritades. Kus aga saab, seal ajab eestlane pea kuklasse ning laseb oma selgel, valjul ning tihtilugu ebamusikaalsel häälel kõlada.
Kust too eestlase piiritu lauluarmastus siis pärit on? Eks ikka lapsepõlvest, kust mujalt! Eestlase ema laulis eestlasele hällilaulu juba siis, kui too veel lõpustega hingas. Juba looteasendis ei jäänud eestlane enne magama, kui polnud kuulnud toda üht laulu, mille saatel eesti rahvast aastakümneid tuttu on kussutatud. See laul on eestlasele sama tähtis kui „Tõde ja õigus”, Eduard Viiralti „Põrgu” või suitsulest, sest võtab kokku kõik selle, mis eestlasest eestlase teeb.
Mis imelaul see siis niisugune on? Loomulikult „Rongisõit”! Tolles heliredelist koosnevas meistriteoses on peidus eestlase töökultuuri juured ja inimsuhete traagelniidid. Siin kohtuvad tema eepiline ajalugu ning piiritu elujaatus, jändriku isamaa kargus ja elanikkonna mitmekesisus!
„Rongisõit” jutustab loo rongijuhist, kes järjekordsel hommikul vedurirooli istub ning sõiduvahendi mootori käivitab. Tulemas on reis nagu iga teine, ta on seda marsruuti sadu kordi läbinud. Rong läheb liikvele, kuid rataste ühtlane rappumine ja selle hüpnootiline heli – ra-ta-ta, ra-ta-ta – mõjuvad uinutavalt. Ehk poleks teenekas raudteetöötaja pidanud eelmisel õhtul nii kaua telekat vaatama, võib olla on süüdi madalrõhkkond, igatahes jääb vedurijuht magama. Rong sööstab rööbastelt välja ning järgnev paanika on vältimatu, sest Lõuna-Eesti suunal liikuv transpordivahend on reisijatest tulvil.
Rongis on preilid (ehk „kiisud”), kes sõidavad Türile pidu panema. Keegi Jüri-nimeline tüüp on nad endale külla kutsunud ja pole midagi põnevamat, kui suvalise ossiga hommikuni maasikalikööri trimbata. Rongis on pagulased (ehk „suured mustad kutsud”), kes on teel sinna, kus on pagulase koht: Porilasse. Ning loomulikult on selleski rongis hulk naisepetjaid („sarvilised sikud”) ja lõbutüdrukuid („roosad notsud”), kes üritavad pingsalt teha nägu, et nad üksteisele huvi ei paku.
Ent nagu elus ikka, joonistuvad meiegi laulu kangelaste tõelised iseloomujooned välja kriisiolukorras. Mida teevad reisijad, kui vagunid on tohutu kiirusega rööbastelt välja lennanud ja lõpuks külili maanduvad? Lähevad üksteisele appi, eks? Veenduvad, ega keegi viga pole saanud? Ja helistavad siis päästeametisse? Mitte eestlase lemmiklaulus, oh ei.
Kiisud jooksid sabad seljas, kutsud jooksid keeled väljas, sarved segi sikkudel, sikkudel ja sokkudel. Täpselt nii – meie laulu tegelased põgenevad ummisjalu sündmuskohalt. Päästku end, kes päästa suudab. Kümme notsut kukkus kraav, kuid see ei huvita kedagi. Ei mingit ligimese armastust ega vähimatki huvi kaasreisijate tervisliku seisundi vastu.
Seal, kus teised rahvad lastele farmer MacDonaldist või korra aastast saabuvast sünnipäevast laulavad, kõõrutab eestlane ületöötanud rongijuhist ja liikluskatastroofis eneseväärikuse kaotanud reisijatest. Eks laula ju iga inimene sellest, mida ta näeb. Olgu või lastelaulus.
Mihkel Raud” EESTLASE KÄSIRAAMAT. 100 ASJA, MIDA ÕIGE EESTLANE TEEB”
Link raamatule:
