Kaari lugu: olen 45aastane täiskasvanud poja ema, aga lasin end lohutada nagu arutu plika
Oli esimene armastus, õnn ja pettumused, siis teine, õnn ja pettumused... Alles kolmandat võisin pidada täistabamuseks. 23astasena abiellusin koolipõlvesõbraga ja meil sündis poeg. Kahe aastaga ostsime suure korteri, teenisime mehega mõlemad piisavalt, klappisime kõiges hästi ja elu edenes. Neist meile antud seitsmest aastast polegi palju rääkida , sest kõik õnnelikud perekonnad on õnnelikud ühtemoodi, nagu märkis Lev Tolstoi.
Siis sattus mu mees autoavariisse. Arstid tegid, mis suutsid, aga tunnistasid mulle pärast esimest kuud, et võime loota vaid imele. Seda imet paraku ei sündinud.
Muidugi võttis aega, enne kui sellest toibuma hakkasin. Elu tahtis elada ja laps kasvatada ja see andis jõudu. Materiaalselt ei tähendanud see kuigi tuntavat kaotust, aga hingeliselt kannatasin esimesed paar aastat nii, et tänini imestan, kuidas küll vastu pidasin. Alles siis sain end enam-vähem tasakaalu, kui poeg juba teismeliseks sai. Mingit isiklikku elu mul mõistagi polnud, elasin poja murede ja rõõmudega. Tõeline üksildus hakkas maad võtma siis, kui kuueteistkümnene poeg märgatavalt vähem minu seltskonda vajas ja isegi mulle omal moel mõista andis, et temal oleks süda siis rahulik, kui minagi enesele veel seltsilise leiaksin. Minul polnud sellise järele küll mingit vajadust, aga ta tuli. Tasapisi ja kuidagi nagu iseenesest.
Tuttavaks saime töö juures minu neljakümnendat sünnipäeva tähistades. Sellele sattus komandeeritu Narvast, kus oli ammu meie firma vahenduskontor Venemaaga. Temale kui sealsele uuele peaspetsialistile oli see tutvumisreis peakontoriga. Minu kui pearaamatupidajaga tutvustamine esmajärjekorras oli loomulik, ja ilmselt rõõmustas meid mõlemat see, et mitte üksi erialane, vaid ka igal muul teemal jutt haakus meil esimesest hetkest peale. Vaevalt see nüüd kohe armumine oli, aga juba paari kuu pärast olid tema visiidid pealinna mulle alati oodatud.
Ta oli põline eestlane, olnud abielus venelannaga, kellest lahutas 90ndatel, kui Venemaale ümber asus. Lastetu, minust aasta noorem. Tema armuavaldus oli mulle natuke ootamatu, samas rõõmustav. Nii see algas ja jätkus paar aastat salakohtamistega, kuni sai firmas selliseks saladuseks, mida teati, aga millest kunagi ei räägitud.
Loomulikult tutvustasin teda ka pojale pärast seda, kui olime juba rääkinud kooseluplaanidest. Paar aastat tundsin end väga õnnelikuna. Olin rahul, et ta abiellumisega ei kiirustanud. Vahel ma mõistagi kõhklesin. et kuna kõik näib liiga hea, et olla tõsi, siis... äkki nii see ongi. Aga kui olin paar korda Narvas tema poissmehekorteris külas käinud, rahunesin maha. Eriti pärast seda, kui ta rääkis otsusest Narva korter maha müüa – et lähme paari, mina jätan oma korteri pojale ja tema ostab meile omaette elamise. Mis sai mul selle vastu olla, sest ausalt öeldes olin analoogilist pilti mõtteis ka ise vaaginud.
Olin harjunud, et kord käis ta Tallinnas tihemini, tuli kord harvemini, kord pikemaks, kord lühemaks ajaks. Pikki pause, mil ta Venemaal käis, tuli ette suhteliselt harva. Olime neli aastat koos olnud, kui tuli üks sellistest. Kui rohkem kui nädala jooksul ei tulnud vastust mu kõnedele ega sõnumitele, hakkasin tõsiselt muretsema.
Tal oli kaks telefoni – üks töine ja kõigile kättesaadav, teine vaid meile kahele. Järjekordses lootuses helistasin taas viimasele, kuni vastas õrnuke, justnagu teismelise hääl. Arvasin, et eksisin, katkestasin kõne, ja kordasin. Küsisin, kas helistan sellele-ja-tollele, kui juba ilmselt täiskasvanud naishääl vabandas vaevalises eesti keeles viisakalt, et ta mees on parajasti duši all, aga helistab mulle kohe tagasi.
No pole mõtet rääkida ja ega oskakski, kui juhmiks see mind lõi – võttis aega, kuni taipasin, et see on tõesti ilmsi. Kui ta paari tunni pärast tõesti helistas, suutsin vaid paluda, et ta mõne aja pärast oma asjade järele tuleks ega püüakski mulle mitte iialgi midagi selgitada. Selle peale katkestas kõne tema.
Paari nädala pärast tuli ta ette teatamata ja palus, et ta ära kuulaksin. Polnud jõudu vastata, istusin vaikides. Ta jutu sisuks oli see, et mina olin ja jään tema ainsaks armastuseks ja et ta varjas tõde mu eest hirmu tõttu minust ilma jääda. Et naisega elavad nad ammu nagu sõbrad, naine ise taotleb lahutust ja valmistub tõesti Venemaale kolima. Et neljateistaastane tütar on venekeelne, talle ju ometi väga armas. Et ta armastab oma naist kui inimest, kellest jääb alatiseks lugu pidama, sest ta väärib seda. Korter, kus Narvas kohtusime, kuulus ta poissmehest sõbrale. Lõpetuseks, katsugu ma aru saada – ka nii on elus võimalik, kui teda tõesti armastan. Ainult veel veidi kannatust...
Tõstsin ta suure kohvri esikusse ja tegin ukse lahti. Ta tõusis hetke pärast, vaatas mulle uksel kord veel sügavalt silma ja läks.
Tööl valetasin bossile puud ja maad kokku, miks vajan paariks nädalaks palgata puhkust. Pojale rääkisin ausalt ära, et oma „tulevasega” suhte lõpetasime – tema sügavaks nördimuseks. Sõitsin Itaaliasse, kus elab ja töötab mu läbi aegade ustavaim sõbranna... Tagasi tulles võtsin vastu töökoha teises firmas, kuhu mind ammu meelitati. Tegin ööpäevad läbi tööd, senises otsi kokku tõmmates, et ülemuse nördimust mu reetrulikkuse pärast vähegi heastada. Ja mõtlesin, muudkui mõtlesin...
Kuidas ma teda mõttes ka ei süüdistanud, ei leidnud ma mitte midagi väiklast, sündsusetut, võltsi tema suhtumises minusse. Ikka jõudsin tõdemuseni, et ju ta mind tõesti armastas. Tundsin tast kohutavat puudust, nägin unes, ja tabasin end aina sagedamini mõttelt: kui ta vaid kord veel tuleks, oleksin valmis leppima kas või igavese armukese rolliga.
Läks mööda natuke üle aasta, kui ta tõesti tuli, jälle ette teatamata. Ja kujutage ette – mina, neljakümne viie aastane naine, täiskasvanud poja ema, ellusuhtumiselt kindlasti pigem realist kui romantik, muudkui tönnisin, pisarad muudkui voolasid. Ja lasin tal end lohutada nagu arutu plika. Alles hiljem olen jupikaupa meelde tuletanud, millest me rääkisime, aga sellest ööst algas kõik uuesti. Kõik oli jälle nii nagu ennegi. Ma ei saanud selle vastu nagu ilmselgelt temagi. Oli imeline pojalt kuulda saada, et ta oli temaltki andeks palunud ja tunnistanud, kui väga ta mind on armastanud ja armastab.
Sestpeale vältisime teemat kooselamisest või abiellumisest. Mina isegi ei mõelnud sellest, ausalt – elasin nagu hetkes, ju hirmus midagi rikkuda. See sai tõesti teoks, et ta lahutas ning naine ja tütar kolisid Peterburi. Ta ei varjanud, et ta neid külastab ja toetab rahaliselt vähemalt senikaua, kui tütar täiskasvanuks saab... Täpsemalt ma ise ei küsinud iialgi midagi, aga ain aru, et tal oli lihtsalt vajadus sellest rääkida. Sest arvaku kes kuidas, aga mina pidasin seda ikkagi harvanähtavalt aumehelikuks. Järgneval kolmel aastal polnud meie vahel mingeid saladusi. Paraku jääb meile mõlemale teadmata, mis oleks edasi saanud pärast seda, kui ta Narvast lõplikult lahkus ja pealinnas korteri ostis... Sest see polnud tal veel sissegi seatud, kui ta jälle Venemaa reisil nagu vits vette kadus. Ma ei kaotanud pead, otsustasin tuimalt oodata, valmis milleks iganes. Ainult mitte selleks, mis tegelikult juhtus.
Mu endisesse firmasse jäi paar mitte just sõbrannat, aga head tuttavat, kellega koos kohvi joomas käisime. Sellest, et ma jälle vanu radu kõnnin, polnud neil mõistagi aimugi, nagu sellestki, mis meie vahel üldse täpsemalt oli olnud. Siis just helistas üks endine töökaaslane ja kutsus lõunat sööma.
Maha istudes küsis ta kohe, kas olen kuulnud, et minu endine ja nende tänane kolleeg sai Venemaal infarkti ja suri hiljem.
See juhtus ligi viis aastat tagasi, aga kõik olnuks nagu eile. Ei, ma ei nuta, ei kurda ega pihi kellelegi. Muudkui meenutan oma elu, tänumeeles ka esimest meest, aga seda viimast kui ainukest päris kallist inimest.
