Marko Kaljuveer Toomas Ubast: ta korraldas, juhtis ja lõpuks kommenteeris ka veel

Toomas Uba nimetati väikeriikide televisioonide kaitsjaks, sest ta oli seisnud EBU nõupidamistel ka teiste väiksemate ja vaesemate televisioonide eest, kui nägi, et suurriigid – Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia ja Hispaania – hakkavad ainult oma asja ajama, on öelnud Uba kunagine alluv ja hilisem ETV sporditoimetuse kauaaegne juhataja Marko Kajuveer raamatus "Uba. Toomas Uba", mis nüüd Maalehe sarjas uuesti ilmub.

Sport on mänginud Eesti Televisiooni ekraanil alati tähtsat rolli, spordireporteri elukutset saab nimetada isegi prestiižseks ja selles kõiges on tähtis osa Toomas Ubal.

Kui tulevase ülemusega 1989. aasta oktoobris telemaja kohvikus esmakordselt kohtusin, siis jättis ta täpselt sellise mulje, nagu olin oodanud.
Enesekindel, hea jutuga, viskas nalja ja – mis peamine – suhtus minusse väga sõbralikult. Mõtlesin veel ise, et näe, siin ta nüüd on, see kuulus Uba, kelle suusatamise reportaaže maailmameistrivõistlustelt sai reaalkoolis isegi tundide ajal kuulatud-vaadatud.
Istusime telemaja vanas kohvikus, kohvi kõrvale võtsime jäätist. Rääkisime spordist. Millest siis veel! Uba oli koos asetäitja Raul Rebasega. „Vanad” piidlesid noort, eks tegid väikest ülevaatust, mida ma endast üldse kujutan. Uba küsis otse, kas mul on huvi spordi vastu juba lapsepõlvest alates. Andsin talle jaatava, selgitustega vastuse. Uba paistis sellega rahule jäävat. „Kes tahab olla spordiajakirjanik või spordireporter, see peab spordialasid jälgima lapsest peale, sest taust peab olema selge,” ütles ta tookord.
Toomas Uba arvates ei tohtinud heal spordireporteril jääda lünka.
Ainult siis, kui oled päevast päeva asja sees, saad tausta endale selgeks. Uba armastas seda päris tihti korrata. Veel lisas ta, et spordireporteri töö on amet, mida õpitakse kogu elu. Kogemused tulevad ajapikku, tööd aga tuleb teha kõvasti. Mõne hetke mind kuulanud, ütles ta otse: „Hääle ja välimusega paistab kõik korras olevat, sporditoimetus vajab noori vihaseid mehi. Miks mitte proovida?”
Sel ajal töötasid toimetuses teada-tuntud reporterid Tõnu Tammaru, Tarvo Villomann, Are Eller ja Tiit Rääk. Algas õpipoisiaeg, mis Toomas Uba kõrval kestis üle kümne aasta. Kerge see tõesti ei olnud. Uba oli öelnud õigesti: tööd oli väga palju.
Spordiuudiste tegemine, õhtused toimetamised, esimesed otseülekanded.
Uba jälgis kõrvalt, andis nõu, kiitis, kui vaja, ja ütles otse, ilma ilustamata, kui miski talle ei meeldinud. Mis siin salata, pingeid oli palju ja tuli ette ka päris tõsiseid vaidlusi. Noortel on ju alati teistsugune arusaam kui vanematel tegijatel. Õigupoolest valitses toimetuses päris eluterve õhkkond, kus üks generatsioon õppis teiselt.

Uba elutöö oli minu meelest ETV sporditoimetuse kujundamine professionaalseks toimetuseks. Teda oli kutsunud televisiooni omaaegne peadirektor Raimund Penu, kes olevat öelnud, et kõigil elualadel on televisioonis eraldi saade, spordil aga mitte.
Toomas hakkas tegema saatesarja „Spordiprisma”, mis kestis 21 aastat. Üle 1000 saate põhiliselt eesti spordi probleemidest! Mäletan lapsepõlvest selgelt, et teisipäeviti kell 19.30 püüdsin ikka kodus olla ja vaadata Uba juhitud saadet. Selle mõju eesti spordimaastikul oli 1970. aastate keskel väga suur ja tagantjärele arvan, et „Spordiprisma” oli üks, mis tekitas minus huvi spordiajakirjanduse vastu. Samas suurendas Uba spordiuudiste osakaalu ja tõstis nende sisulist taset.

Praegu sellele ju ei mõtle, kas õhtul on spordiuudised telekavas või mitte. Lihtsalt on. Ometi puhkes 1990. aastate alguses tõsine vaidlus teemal, miks mitte teha spordiuudiseid üle päeva. Põhiline argument kõlas: iga päev pole tähtsaid ja huvitavaid spordiuudiseid! See oleks tähendanud toimetuse töökoormuse vähenemist.

Ubale ei meeldinud see idee üldse. Ausalt öeldes ei tahtnud ta sellest kuuldagi! Tema peamine vastuargument oli: sellega kaoks järjepidev töö spordiuudiste hankimisel ja hiljem kaoks telerite eest ka truu vaataja, kes on harjunud jälgima spordiuudiseid iga päev. Ta jäi oma arvamusega vähemusse. Ent nagu alati, pani ta ennast maksma ja spordiuudised jätkusid igal õhtul. Hiljem pole sellest keegi rääkinud. Toomas seadis alati esikohale spordihuvilise, keda teenida oli Uba peamine eesmärk.

TELETÖÖS ON VAJA TUGEVAT ISELOOMU

Uba tähtsusest rahvusvaheliste suhete arendamisel on räägitud palju. Ta ise armastas öelda, et kui üldse on mingi jälg või saavutus, siis on see ETV sporditoimetuse kasvamine täiesti arvestatavaks üksuseks Euroopa ja maailma tasandil. Oleme jõudnud niikaugele. Vaataja ei pea teadma, kuidas võideldakse üks või teine teleõigus, otseülekanne või uudis Eestisse. Tähtis on tulemus: et see jõuaks lõpuks teleekraanile.

Kustumatu mulje jättis Uba oskus võidelda iga asja eest, mida ta pidas vajalikuks. Ta oli jäärapäiselt järjekindel. Kui panime režissöör Eha Väinsaluga kokku mälestussaadet Toomast, siis jäi meelde malesuurmeister Paul Kerese vastus Uba küsimusele, millistest teguritest sõltub sportlaste võitlusvaim. Keres vastas, et põhiliselt sõltub see inimese iseloomust. „Selleks on kahtlemata vaja väga suurt enesekindlust, tahet ja mitmeid häid omadusi, mis spordis on hädavajalikud,” ütles Eesti kõigi aegade parim maletaja.

Millegipärast olen hakanud Uba võrdlema sportlasega, kellel on just need omadused. Kui meenutan tippvõistlusi, millelt Uba korraldas ülekandeid, siis seal lõi tema iseloom eriti hästi välja. Ta korraldas, juhtis ja lõpuks kommenteeris ka veel. Ei jätnud jonni enne, kui oli saavutanud eesmärgi.
Elu viimastel kuudel oli tal vaid üks siht: minna vaatamata ravimatule haigusele kommenteerima Sydney olümpiamänge.

UBA – VÄIKERIIKIDE TELEVISIOONIDE ESINDAJA

Toomas Uba oli Euroopa Ringhäälingute Liidu spordigrupi juhatuse liige ja seal austati teda. Märtsis 2001 algas konverents Genfis leinaseisakuga Toomas Uba mälestuseks. Paljud astusid juurde ja meenutasid Toomast hea sõnaga.
Islandi avalik-õigusliku televisiooni sporditoimetuse peatoimetaja Ingolfur Hannesson nimetas Uba väikeriikide televisioonide kaitsjaks, sest ta oli seisnud EBU nõupidamistel ka teiste väiksemate ja vaesemate televisioonide eest. Uba võtnud tihti sõna, kui nägi, et suurriigid – Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia ja Hispaania – hakkavad ainult oma asja ajama ja unustavad väikeriigid sootuks. Ma ei üllatunud, kui sellest kuulsin. See oli nii ubalik! Tema iseloom oli nagu loodud võitluseks.

UBA KUULSUS PÕHINES REPORTAAŽIDEL

Pärast tiitlivõistlusi arutatakse peaaegu alati, kuidas spordireporterid kommenteerisid. Tihti kritiseeritakse: kord asja eest, vahel täiesti põhjendamatult. See näitab, kui tähtsad on eestlastele suured spordivõistlused, kus sportlaste kõrval tõuseb esile ka nende vahendaja –spordikommentaator.
Toomas oli toimetuses vaieldamatu autoriteet. Nooremad tegijad – Helar Osila, Anu Säärits, Ivar Jurtšenko ja mina – õppisid Uba käest, kuidas tuleb teha eeltööd ja valmistuda ülekanneteks. Siis oli Uba huvitav jälgida. Ta oli hoopis teistmoodi, väga sõnaaher ja terava ütlemisega.
Tooma mõtted olid juba ülekande juures ja niimoodi ta keskendus – nagu tippsportlane. Reportaaž on ju õigupoolest üks suur inspiratsioon sõnademäng, mida Toomas väga hästi valdas. Uba seletas, et televisiooni ülekandepilt on jõudnud sellise tasemeni, et sisuliselt ei ole kommentaatorit vajagi, inimene saab ise aru pildist, graafikast ja aegade võrdlusest. Kommentaatoril peaks olema vaatajat abistav ja võib-olla mingil määral juhendav roll: mida vaadata, kuidas vaadata, kuidas ühest või teisest olukorrast aru saada. Kui need vahekorrad on tasakaalus, siis algab hea kommentaatori töö. Nii ta ütles ja ma arvan, et seda tuleb võtta kui iga spordikommentaatori aabitsatõde.
Ubal olid olemas kõik hea reporteri omadused. Tal oli kujundlik keel. Ta rääkis huvitavalt, kasutas palju võrdlusi ja omadussõnu. Rahvale see meeldis, ükskõikseks ei jäänud peaaegu keegi. Enamik tema tehtud suusatamise MM-i ja olümpiamängude ülekandeid kuulub kullafondi. Isegi siis, kui võistlus oli igav, oskas Uba rääkida selle huvitavaks.
Ta võis olla ka kuratlikult emotsionaalne. Kui võistlus läks tasavägiseks ja äärmiselt huvitavaks, siis elas Uba kõik endas läbi ja andis vaatajale edasi. See oli elamus. Selgelt on meeles Allar Levandi finiš Calgary olümpiamängudel. Allari pronksivõitu kommenteeris Uba nii kaasakiskuva dramaatika ja õnnetundega, et senimaani on tore kuulata.
Tal oli hea faktimälu, samas jätkus kõvasti energiat. Imestasin mõnikord, kust ta võtab nii suure töövõime. Pärast kolm nädalat kestnud olümpiat tuli ta tagasi Eestisse ja hakkas täie pingega ajama toimetuse igapäevaseid tööasju. Eriti tähtsaks pean tema huumorimeelt. Talle meeldis kilde pilduda, kui keegi kolleegidest tegi midagi naljakat. Samas rääkis ta alati ka oma äpardustest.

VIIMANE TÖÖAASTA

Sydney olümpia-aasta aprillis ei olnud Ubast tükk aega midagi kuulda. Teadsime, et ta käis Istanbulis EBU igakevadisel telespordijuhtide kogunemisel, aga pärast venis vaikimine pikale. Tööle ta ei ilmunud. Mõtlesin, et ilmselt tekitab süda jälle probleeme.
Ühel õhtul helises telefon. Uba teatas, et on üks jutt rääkida. Mul oli päris hea meel, et ta helistas. Küsimusele, kas süda jukerdab, vastas ta, et läheb onkoloogiahaiglasse.
Uba polnud mees, kes oleks helistanud murede kurtmiseks. „Tahan sinuga rääkida teisel teemal. Kas sa toimetust hakkaksid juhtima?” küsis ta ootamatult.
„Ei oska öelda, pole kunagi sellele mõelnud,” vastasin.
„Aga nüüd pead kiirelt otsustama,” teatas Uba. „Millal ma sulle hommikul helistan?”
Vastasin, et kell üheksa.
Mõtlesin õhtu otsa, mida vastata. Võtta enda peale Eesti Televisiooni sporditoimetuse juhtimine Sydney olümpiamängude ja jalgpalli EM-i finaalturniiri aastal oleks olnud hullumeelne. Pealegi pidin otsustama kiiresti ja ootamatult. Kuna Uba oli telefonis öelnud, et nii olümpia kui jalgpalliga on asjad kontrolli all, siis see rahustas.

Uba oli telemehelikult täpne. 12 tundi hiljem ta helistaski mulle.
„Mida ütled?”
„Olen nõus, aga mul on kaks tingimust. Esimene, et sa kähku terveks saad. Teine, et sa aitad, kui ma abi vajan.”

Eesti parim telemees, keda mul on õnnestunud näha, aitaski mind nende jäänud kuude jooksul. Ent raskest haigusest ta võitu ei saanud. Tooma viimaseks ülekandeks jäi Sydney olümpia lõputseremoonia. Tema viimased laused: „Sydney olümpiatuli kustub, et uuesti lõkkele lüüa Salt Lake Citys talimängudel 2002 ja suvemängudel Ateenas 2004. Soovime ühtaegu sellel hetkel Eesti sportlastele kõige paremat nendeks uuteks mängudeks valmistumisel, sest nendel mängudel on jälle, millele loota ja mida oodata.”