Astrid Lindgren Ilon Wiklandile: paljud lapsed mäletavad läbi kogu oma elu sinu loodud pilte
Rootsis elav eesti päritolu kunstnik Ilon Wikland on öelnud, et tema elus määras palju kohtumine Astrid Lindgreniga. Iloni kohtumistel lugejatega ja tema autogrammitundides räägitakse ikka ka Astrid Lindgrenist, kelle maailmakuulsaid teoseid Ilon Wikland on illustreerinud. Astrid Lindgren omakorda hindas ka Iloni tööd väga, kirjutab autor Enno Tammer raamatus „Ilon Wikland. Elu pildid”.
Veebruaris 2015, mõni päev enne oma 85. sünnipäeva andis Ilon oma Stockholmi kodus intervjuu Verni Leivakule Postimehe laupäevalisast Arter.
Otse loomulikult tulid jutuks Iloni ja Astridi suhted ning muuhulgas meenutas Ilon värvika näitega Astridi kuulsust ja tuntust: „Tead sa, seda oli nii kole näha, kui me näiteks koos tänavale läksime, mul tuleb just praegu üks juhus meelde – tulid ühed poolpurjus mehed vastu ja hakkasid teda kallistama. See oli kole. Ma ei taha sedagi, et mind tänaval ära tuntakse – tuntagu minu töid, mitte mind. Ma tahan ju ikka veel väljas käia, aga et keegi ei teaks, kes ma olen.”
Oleme Iloniga kümne aasta jooksul koos jalutanud tänavatel ja avalikes kohtades, rohkem küll Eestis kui Rootsis. Sestap vahemärkuse korras tuleb tunnistada, et Iloni tahtmine ei loe – ta tuntakse ära. Nii Eestis kui Rootsis. Tuntakse ära ja jäädakse hetkeks teda vaatama. Eestis kallistama ei kiputa, ka Rootsis pole seda näinud. Kuid Eestis on tihti olnud, et nii mõnigi tahab Ilonile öelda paar head sõna või siis üle anda mingi kingituse.
Ilon: „Alates mingist ajast oli see tõesti nii, et kui Astridiga Stockholmis välja tänavale läksime, ei saanud just eriti kaugele, kui juba tulid võõrad inimesed ja tahtsid teda kallistada. Siis astusime edasi, ja kohe varsti peatasid Astridi uued võõrad inimesed. Kõik ju tundsid Astridi ära, tahtsid temaga suhelda. Kuid selline suhtlus on väsitav ja tüütugi. Mul oli temast siis väga kahju.
Teadsin hästi, kui palju Astridil oli tegemist, ja et kõik temast kogu aeg midagi tahtsid. Kui olin tema kodus, siis telefon pidevalt helises. Küll ajakirjanikud, küll kirjastajad, küll tema loomingu austajad. Kõik tahtsid temaga millestki rääkida ja seda oli hirmus vaadata-kuulata. Talle kirjutati tohutult palju kirju ja saadeti lugemiseks käsikirju. Korraliku inimesena püüdis ta kõigile vastata.
Astridil polnud Stockholmis kunagi rahu. Veidigi rahu leidis ta suviti oma suvemajas Stockholmi saarestikus, kus ta polnud võõrastele nii kättesaadav. Imestan, kuidas Astrid Stockholmis suutis sellise möllu keskel luua imelisi raamatuid.
Ta jagas päeva pooleks: hommikuti kirjutas omi uusi käsikrju, päeva teisel poolel tegeles sadade muude kohustustega. Oli ju Astrid poliitikaski väga aktiivne, võttes tihti sõna erinevatel teemadel, nõudes näiteks keskkonna hoidmist ja tuumaelektrijaamade keelustamist, aga ka alati rõhutades võrdse kohtlemise põhimõtet. Omavahel me poliitikast ei rääkinud.
Määrasin ära, et mina ei tülita Astridit iga päev igasugu asjadega. Lasksin tal olla, sest nii kui nii kõik tülitasid teda päevast päeva. Helistasin ja suhtlesin Astridiga ikkagi põhiliselt vaid siis, kui meil oli uus raamat käsil.
Muu suhtlus oli selline tavaline, kui käiakse vastastikku sünnipäevadel, minnakse koos kohtumistele lugejatega või raamatuesitlustele, osaletakse mingitel piduüritustel või väljasõitudel. Mul oli väga hea meel, et Astrid tuli 1989. aastal minuga Eestisse ja me sõitsime ka Haapsallu. Koos oleme käinud näiteks ka Šveitsis külas minu tütardel.”
Emotsionaalsete piltideni, kui Ilon ja Astrid külastasid 1989. aastal Eestit ja Haapsalu, me veel jõuame. See oli Ilonil teine kord tulla Eestisse. Kaks aastat varem käis ta Eestis turismigrupiga. Mõlemal korral ei olnud Eesti veel vabaks saanud.
Kuid nüüd küsime otse – kuidas Iloni ja Astridi suhtlust nimetada? Oli see midagi enamat kui tööalane suhtlus?
Ilon: „Me ei olnud Astridiga kindlasti mitte südamesõbrannad, kes vabal ajal pidevalt ninapidi koos ning kes pidevalt jagavad üksteisega muresid ja rõõme. Mina ei rääkinud talle kõiki minuga juhtunud halbu asju. Oma Eesti päritolust ja lapsepõlvest Haapsalus ja põgenemisest Rootsi rääkisin alles mõni aasta pärast meie esimest kohtumist ja koostöö algust.
Ning Astrid ei rääkinud mulle oma halbadest asjadest. Kuigi ma teadsin, et tema elu ei ole olnud sugugi kerge, et ta oli pidanud isiklikus elus üle elama mitu kriisi.
Kuid me olime väga lähedased, olime head sõbrad ning ennekõike ühendas meid töö. Tööd teha meeldis meile mõlemale ning koostöö puhul otsisime parimat tulemust. Seepärast rääkisime ja arutasimegi hästi palju. Usun, et see parim tulemus on raamatutes näha.
Kui nüüd tagasi mõtlen, oli see koostöö temaga väga-väga õnnelik aeg. Elus aga on nii, et kui see õnnelik aeg on sul parasjagu käes, siis ei tarvitse sa sellest kohe arugi saada.
Alati olen kõigile rõhutanud, et meie vahel ei olnud kunagi midagi halba, ei tüli ega riidu ega loopinud me kurje sõnu.”
Pildid Astridiga: üldistusi ja mõjusid
Astrid Lindgren kirjutas end maailmakuulsaks.
Maailmakuulsust koguva Lindgreniga noore naisena koostööd alustanud Ilon joonistas end iga raamatuga üha enam välja Lindgreni suurest varjust, Ilon ei jäänud maailmakuulsa kirjaniku tühiseks illustreerijast satelliidiks.
Elustades ande, töökuse ja kunstilise enesekindlusega piltidena märkimisväärse osa Lindgreni tekstilisest loomingust tõestas Ilon, et lasteraamatutele joonistamine on omaette peen kunst ning et tema valdab seda kunsti täiuslikult. Ilon joonistas end maailmakuulsale kirjanikule võrdväärseks partneriks, saades ise märkamatult samuti maailmakuulsaks.
Paljusid Lindgreni raamatuid ei kujutaks praegu ettegi ilma Iloni piltideta.
Sedasama tunnistas Astrid Lindgren ühes kirjas Ilonile, kirjutades muu hulgas järgmist: “Ainus, mida ma kindlasti tean ja tajun, on, kui palju tänu Sulle võlgnen; kui palju oled tähendanud minu raamatutele, sest Sina oma piltidega oled aidanud neil jõuda lugejaskonnani. Paljud lapsed mäletavad läbi kogu oma elu Sinu loodud pilte. Need jäävad unustamatuks osaks nende lapsepõlvest.”
Enno Tammer „Ilon Wikland. Elu pildid”, Tammerraamat 2017
