Neid lauseid peab lapsele ütlema iga lapsevanem
Soome lastepsühhiaater Jari Sinkkonen on välja toonud neli asja, mida oma lapsele ikka ja jälle öelda, et laps tunnetaks, kui palju vanemad teda armastavad.
1. Sa oled kena!
Lapse välimust peab kiitma. Kui ema või isa ütleb lapsele, et küll sa, kullake, oled armas, sul on ilusad silmad või et sa oled selle särgiga väga stiilne, siis laps tõlgendab seda nii: olen vanemate arvates kena, armastatud, tunnustatud ja lausa vapustav.
Kiitmine ei lisa lapsele pingeid välimuse pärast, vaid vastupidi. Ka väike inimene on füüsiline olend ja seega peab tema välisele olemusele pöörama positiivset tähelepanu.
Lapsevanematele on välimuse kiitmine olnud üldiselt raske. Meile on õpetatud, et kui last kiita, võib teda nimetada tubliks ja töökaks, aga mitte ilusaks. Välimuse kommenteerimise kohta on arvatud, et nii suhtutakse lapsesse kui asja. See on loll jutt, ütleb Jari Sinkkonen.
Kui laps on vanaema sünnipäevale minekuks pannud selga uue piduliku särgi ja särab uhkustundest, siis peaks vanemad talle kinnitama, et küll sa näed hea välja. Ühelegi inimesele ei tee halba see, kui teda kiidetakse.
Peab siiski lähtuma ka olukorrast. Kümneaastast poega ei tohiks kutsuda kallikeseks siis, kui ukseavas seisab kolm tema sõpra. Siis oleks arukam küsida, kas mahla soovite.
Sõnadest tähtsam on pilk. Laps peab nägema oma vanemate pilgust, et nad on täiesti võlutud, lausa õnneuimas sellest, et nad just tema oma lapseks on saanud
2. Kallistame!
Last peab puudutama, kallistama, kätega kiigutama ja kaissu võtma. Laps vajab igas vanuses ka hella riputamist ja sikutamist, kuigi ei oska seda paluda.
Jari Sinkkonen töötas aastaid tagasi psühhiaatriaosakonnas, kus patsientideks oli palju isata kasvanud lapsi. Personali hulgas oli mitu toredat meest ning kui nad hakkasid poistega maadlema ja n-ö tola mängima, olid need rõõmust lõhkemas.
Psühhiaatri poeg oli väiksena n-ö täielik memmekas. Murdeeas andis ta äkki märku, et ema ei embaks ega kallistaks teda. Aga selle asemel nõustus ta isaga mängult poksima. Nii nad poksisid, kuni poiss kasvas nii suureks, et teda sai jälle kallistada
3. Mis sa täna lasteaias tegid? Kuidas koolis läks?
Lapselt peab küsima, kuidas tema päev läks, kuigi ta vastab iga jumala kord: „Hästi.“
Vanemad peavad siis visalt juttu jätkama, küsima rohkem ja veel rohkem. Kui laps ütleb lasteaiapäeva kohta vaid seda, et „me mängisime“, võite küsida, kas te mängisite sedasama mereröövlimängu, mis eelmisel nädalal tohutult meeldis.
Sõnad ei ole põhilised. Tähtis on, et vanemad näitaksid lapsele, et on temasse kiindunud. Emal ja isal tasub seejuures üksnes kuulata, mitte kasvatada ega loengut pidada.
Jutuajamine nõuab rahu. Hästi õnnestub see näiteks õhtusöögilauas.
4. Mida sa tahaksid teha järgmise puhkuse ajal?
Küsi lapse arvamust. Küsi, mida tema puhkuselt ootab.
Küsimine ei tähenda, et vastutus ja otsustusõigus pannakse lapsele. See tähendab kõigest seda, et hindate tema arvamust. Inimene peab väiksest peale tundma, et tema arvamus on oluline.
Kui laps vastab, et tahab minna Disneylandi, siis võite selgitada, et see on väga tore mõte, aga selleks vist ei jätku raha. Nii avaneb suurepärane võimalus õpetada läbi rääkimist ja kompromisside tegemist.
Lapse arvamust peaks küsima ka sellepärast, et vastus üllatab täiskasvanuid alati. Eredaim suvemälestus ei olegi äkki Legoland, vaid päev, kui sai suvekodus kalapoja purki panna.
Psühhiaatri tütar oli kolmeaastane, sai ta laevareisilt mälestuseks plastmassist kotikese, kus sees olid kummikommid. Isa meelest oli see kott täiesti mõttetu, aga tütre arvates vaimustav, parim asi kogu reisil.
Küsitluste tulemused laste mõtete ja soovide kohta on aastast aastasse ühtemoodi kurvad. Vastustes kordub pidevalt sama soov, et tahaks vanematega rohkem koos aega veeta.
