Eriku lugu: kahjuks teadsin otsekohe, et temast pole mul pääsu
Oma meelest olen alati olnud hea suhtleja ja juba kooliajal oli mul palju sõpru, aga lähedaseks sõbraks sai vaid üks klassivend, kellega elasime lähestikku ja käisime neli aastat koos trennis.
Ei ütleks, et me iseloomudelt väga sarnased olime. Pigem täiendasime teineteist. Alateadlikult toetus tema minu ettevõtlikkusele ja hasartsusele, mina aga tema tasakaalukusele, analüüsivõimele ja põhjalikkusele. Aga see selleks. Igatahes olime me hea tandem.
Samas olime me vähemalt kaks viimast aastat kiindunud ühesse ja samasse paralleelklassi tüdrukusse. Sõber ei teinud tema tähelepanu võitmiseks midagi erilist, küll aga mina. Püüdsin end sõna otseses mõttes igal pool nähtavaks teha, sattusin kõikjale, kus ta parajasti liikus, diskodel valisin aina teda. Aga mu püüdlused ei andnud tulemust. Ta tegi mu lausa lolliks.
Üks tüdruku efektsematest võtetest oli näiteks see, et kui mina teda kinno või kusagile kutsusin, ütles ta ära, ja tegi siis mu sõbrale ettepaneku koos midagi teha või kusagile minna. Loomulikult tuli ette, et armukadetsesime sõbraga teineteist tõsiselt. Ükskord viimases klassis arutasime seda asja oma toonase tarkuse kohaselt ja leidsime, et meie jääme sõpradeks ikka, sest lõpuks otsustab ju ikkagi tüdruk ise, kumma ta valib.
Aga ei ta valinud kumbagi. Nagu ikka - koos küpsustunnistusega lõpeb lapsepõlv ja elu dikteerib oma reeglid. Meie sõbraga läksime erinevatesse koolidesse ja oma suurest armastusest ei teadnud me varsti midagi. Peale selle, et ta olevat varsti mehele läinud ja eestist ära kolinud. Ja nagu selles eas ju üsna loomulik - mis silmist, see südamest.
Sõber võttis juba kolme aasta pärast naise ja kolis Lõuna-Eestisse, mina hakkasin tööle Tallinnas. Kohtusime üsna harva, aga pidasime ikka ühendust. Elasime oma elu.
Mis mu eraellu puutub, siis polnud mul mingeid nimetamisväärseid armulugusid. Olid niisama kerged seiklused. Armumisi ei olnud. Elasin üürikorteris ja perekonna loomisest ei mõelnud.
Ükskord olin laevaga tagasiteel Stockholmist Tallinna. Mõtlesin oma tollaseid muremõtteid, aeg venis nagu tigu. Ma pole kunagi olnud mingi napsumees, nii et baaris istusin ainult selleks, et aega parajaks teha - lõbutsevate inimeste seas nagu lahedam.
Seal ma temaga taas kohtusingi, oma kooliarmastusega.
Ta istus minust mitte väga kaugel, kahe soomlase seltsis. Tegelikult tundsin ta esmalt ära häälest. Sentimentaalsed minevikumõtted peletasin kohe eemale ja otsustasin, et ei lähe talle end tutuvustama. Aga kui enne äraminekut märkasin, et ta istub lauas üksi ja astusin ligi.
Kummalisel kombel tundis ta minu sedamaid ära. Ta oli üsna purjus, aga avaldas kohtumise üle tormilist rõõmu. Kõik see, mis ta mulle tol õhtul oma suurest nurjunud armastusest rääkis, jäi mulle üsna ähmaseks, ja selle öö veetsime koos. Hommikul oli ta taas selline nagu enne, ühtaegu kutsuv ja õrritav. Kahjuks teadsin otsekohe, et temast pole mul pääsu. Midagi vahepealset polnud justkui olnudki...
Meie edasised, pea igapäevased kohtumised, viisid kiiresti selleni, et ma ta enese juurde elama kutsusin.
Esialgu tuletasime sageli meelde kooliaega. Minu pihtimuste peale tunnistas tema, et oli minusse armunud, aga taotles, et mina oma tundeid eredamalt tõestaksin, ja pettus minus. Nüüd panime oma kooselureeglid üksmeelselt maha. Mõlemad töötasime, mõlemad tegime kodus, mis vaja, nii nagu kummalgi parasjagu aega oli. Meie ööd olid värvikad. Lastesaamist me ei plaaninud, õigemini ei rääkinudki sellest. Minu sõber ja minu elukaaslase kooliaegne austaja käis meil perega korra külas ja oli rahul, et meie elus on kõik läinud just nii nagu vaja.
Sisuliselt nii ka oli. Käisime koos väljas ga meil olid ka omad käigud - me ei piiranud teineteise vabadust ega kontrollinud teineteise käike. Olime elanud koos vähem kui aasta, kui mind hakkasid häirima delikaatse naabrimammi vihjed, et peaksin oma naisest rohkem hoolima. Lasin selle kõrvust mööda.
Ühel hilisõhtul saabus mu naine koju mingilt presentatsioonilt, kuhu ma ka teadsin teda minevat. Aga ta oli kahe mulle tundmatu purjus mehe seltsis, kes tema pärast meie hoovil riidu läksid!
Naine rääkis, et need mõlemad, lihtsalt tema teretuttavad, tahtsid teda koju saata, aga tema ei kavatsenud kumbagi sisse lasta.
Minu küsimuse peale, miks ta siis ei lasknud, sest mule poleks midagi selle vastu olnmud, naeris naine, et nood ju ei teadnud, et ta on abielus, ja üldse, ärgu ma ometi olgu nii eilane!
See jutt tegi mind küll valvsaks. Järgnenud pikas jutuajamises palusin, et öelgu kõik välja, millega ta meie kooselus rahul pole. Tema kinnitas, et on jumala pärast rahul kõigega ja et midagi sellist enam ei juhtu.
Ei juhtunudki. Kevad oli parasjagu suveks kasvamas ja me käisime palju igal pool koos ning tegime suveplaane. Aga siis varsti sain tööpakkumise Soomest. Pika arupidamise peale leidsime, et oleks lollus seda mitte vastu võtta. Selle nimel, et siis saame korteri ostuks vajaliku raha kokku.
Kui enne jaanipäeva paariks nädalaks koju tulin, tundsin otsekohe, et see rõõm, millega naine mind vastu võttis, polnud ehe. Pigem selline bravuurne ja ülepakutud. Et ta mu ettepanekust minna jaaniõhtul ainult kahekesi telkima (mis oli meie kooselu kõige romantilisem mälestus) ära ütles, lõi mu hingerahusse tuntava mõra. Aga see polnud veel kõik.
Varsti pärast seda, kui üle hulga aja sellesama ainsa koolisõbraga tallinnas juhuslikult kokku sain, imestas tema, et miks ma talle ei helistanud, kui ta mu naisele ju oma uue numbri andis ja palus helistada. Facebookis me sõbrad polnud, sest meil polnud harjumust seal suhelda.
Mina muidugi küsisin, kus ta mu naist nägi. Ta oli mu naist näinud Viitnal ühes seltskonnas koos ühe mehega, keda ta tutvustas kui oma sõbranna meest.
Korraldasin kodus korraliku skandaali, mille peale naine ütles rahulikult, et oli jah selle mehega seal, ja mis siis. Karjusin, kas nad olid ka öö koos. Ja tema ütles, et olid, ja mis siis. Ega see pole mingi tõsine truududemurdmine ja ega me sellepärat lahutama hakka.
Kui ma sellesama loo pinnal püüdsin selgitada, et mul pole meie kooselu jooksul olnud isegi mitte kiusatust minna seksini mõne teise naisega peale tema, lagistas ta naeru nagu kõrtsiplika, et ärgu ma ajagu sellist jura. Ja kui see tõesti nii on, siis on see minu probleem ja loll enesevägistamine. Ta rõhutas, et me teame ju, et mina armastan teda, ja tema mind alates kooliajast! Ja see olevat peamine.
Rohkem pole mul midagi lisada. Lahku läksime rahulikult. Tal on uus elukaaslane ja andku jumal neile õnne! Sõber on mul endiselt alles ega ootagi, et talle pihiksin, mis meil juhtus.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
