Bush teadis enne Iraagi ründamist, et Saddamil ei ole seoseid 9/11 sündmustega
Üks esimesi asju, mida Bush oma abidelt pärast 11. septembri rünnakut küsis, käis selle kohta, kas oli mingeid tõendeid rünnakute seotusest Iraagiga. „Uurige, kas Saddam tegi seda. Uurige, kas ta on kuidagiviisi asjaga seotud,“ andis ta 12. septembril korralduse riikliku julgeolekunõukogu terrorismivastase üksuse ülemale Richard Clarke’ile. Clarke oli hämmeldunud. Moskvas töötanud Briti ajakirjanik Peter Conrad kirjutab sellest raamatus „Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta“.
„Arvasin, et mul on siin midagi kahe silma vahele jäänud,“ ütles Clark Colin Powellile. „Kui rünnak on tulnud Al-Qaeda poolt, siis oleks meiepoolne Iraagi pommitamine nagu Mehhikosse tungimine pärast jaapanlaste rünnakut Pearl Harborile.“
Nagu presidendile üheksa päeva hiljem ta igapäevasel CIA briifingul üksmeelselt teatati, polnud „mingeid tõendeid“, mis oleksid Iraaki rünnakutega sidunud ja polnud ka mingit põhjust arvata, et Saddam Hussein omaks mingeid sidemeid Al-Qaedaga. Vastupidi, oli hästi teada, et Iraagi liider nägi Bin Ladenis ja teistes radikaalsetes islamistides ohtu oma ilmalikule režiimile.
Ent see ei veennud Bushi ümber, ta soovis lõpetada töö, mida alustas ta isa kümme aastat varem: kukutada Saddam.
Oluline teetähis sõjateele asumisel oli Bushi kõne riigi olukorrast 29. jaanuaril 2002. aastal, kui ta rääkis kurjuse teljest, mis hõlmas Põhja-Koread, Iraani ja Iraaki, mis „relvastuvad, et ohustada maailma rahu“ ja „soovides omada massihävitusrelvi ... kujutavad tõsist ja jätkuvat ohtu.“ Bush jätkas: „Meie sõda terrori vastu on juba alanud, ent see on alles alanud. Me ei saa peatuma jääda. Ajalugu on kutsunud Ameerika ja meie liitlased tegutsema, ja võidelda vabaduse eest on nii meie vastutus kui ka privileeg.“
Järgnevatel kuudel asus Bush oma liitlasi pehmeks rääkima, et saada toetust tulevasele sõjale Iraagiga. Tony Blair pöörati juba varakult tema usku. „Olen sinuga, mis iganes ka ei juhtuks ... Saddamist lahti saamine on õige ettevõtmine ... Tema lahkumine vabastab selle piirkonna,“ kirjutas ta Bushile 2002. aasta juulis ühes tervest reast konfidentsiaalsetest kirjadest, mida uuriti Sir John Chilcoti juhtimisel, et aru saada Suurbritannia rollist selles sõjas, ning mis lõpuks neliteist aastat hiljem ka avaldati.
Austraalia ja Jaapani liidrid olid sõjalise aktsiooni poolt, nagu ka mõned väiksemad Lääne-Euroopa riigid ja enamik kesk- ja idaeurooplasi. Kõnekas fakt oli see, et „mõned kõige tugevamad Saddami vastu mineku pooldajad olid need, kel türanniast kõige värskemad mälestused,“ märkis Bush oma memuaarides, tsiteerides kiitvalt Eesti peaministri Siim Kallase kommentaare, kes kõrvutas tegevusetust Saddami vastu Hitleri lepitamisega 1930. aastatel.
Ent Prantsuse president Jacques Chirac oli skeptiline. Saksa kantsler Gerhard Schröder näis algul mõtet toetavat, ent septembris seisid tal ees parlamendivalimised ja Bushi jahmatas, kui Schröder kampaania alguses teatas, et Saksamaa ei abista ei vägede ega rahaga. See jahmatus muutus raevuks, kui justiitsminister Herta Däubler-Gmelin mõned päevad enne hääletust süüdistas Bushi Iraagi-vastase sõja õhutamises, kuna soovis „juhtida tähelepanu kõrvale kodustest raskustest,“ lisades: „Hitler on seda varem teinud.“ Bush oli nördinud. „Raske oli mõelda välja midagi veel solvavamat, kui saada võrreldud Hitleriga Saksa ametniku poolt,“ kirjutas ta oma memuaarides.
Putin oli kommentaarides palju kaalutlevam, kuid sellegipoolest oli tal tõsiseid kahtlusi püüdluste suhtes Saddami kukutada. Nagu Jeltsingi enne teda, uskus Putin status quo säilitamisse ja seisis jõuga režiimivahetuse vastu – see oli positsioon, mis oli Venemaa ja Ameerika suhteid juba Kosovo päevil halvendanud. Ka ei näinud ta Saddamis ohtu. Oma osa etendasid ka ärihuvid: Venemaal olid Iraagiga pikaajalised suhted juba Nõukogude ajast. Vene naftakompaniid olid panustanud Iraagi kasutusele võtmata naftaväljadele ning Venemaa ostis suure osa naftast, mida Iraak eksportis ÜRO „nafta toiduprogrammi heaks“ raames, mis loodi 1995. aastal, et lubada riigil maailmaturul naftat müüa vahetuskaubana toidu, ravimite ja teiste harilikele iraaklastele hädavajalike asjade eest. Väideti ka, et mitmed Putinile lähedased Venemaa tippametnikud said sellise naftamüügiga seonduvast meeleheast isiklikku kasu.
Ühendriikide invasiooni ohus püüdis Putin konflikti vahendada, saates endise peaministri ja arabisti Jevgeni Primakovi, kes tegutses ka Gorbatšovi saadikuna Iraagis Lahesõja ajal, Bagdadi, et ta püüaks veenda Saddami tagasi astuma. Iraagi liider keeldus, hurjutades külalist oma abide ees. „Venemaa on muutunud Ühendriikide sabarakuks,“ urises ta.
NATO tippkohtumisel Prahas eelmisel novembrikuul oli Bush rääkinud „tahtekoalitsioonist“, kes võiksid Saddami relvituks teha, kui ta keeldub massihävitusrelvadest loobuma. Vastukaaluks moodustasid Putin, Chirac ja Schröder „tahtmatute koalitsiooni“. 10. veebruaril 2003. aastal lendas Venemaa liider Pariisi, kus nad andsid kolmekesi välja ühise teate, kus nõudsid tungivalt Iraagi rahumeelset desarmeerimist. „Veel on sõjale alternatiiv. Jõu kasutamist võib kaaluda alles viimase abinõuna,“ deklareerisid nad.
Viimases katses konflikti ära hoida saadeti Vološin Washingtoni Bushi, Rice’i ja teiste administratsiooni liikmetega kohtuma. Kui ta pühapäeva õhtul hilja kohale jõudis, üllatas teda uudis, et ta esimene plaanitud kohtumine on CIA direktori George Tenetiga. „Mõned minu delegatsiooni liikmed arvasid, et tegu on mingisuguse provokatsiooniga ja ütlesid, et ma seda ei teeks,“ meenutas Vološin.
Nad kohtusid kell kaheksa järgmisel hommikul suures hallis administratiivhoones Valge Maja lähistel, kus asusid Teneti ametiruumid. „Tenet osutus kenaks viisakaks inimeseks ja jättis mulle väga hea mulje,“ ütles Vološin. Ta juures oli mitu asetäitjat, kes rääkisid Vološinile, et olid leidnud tõendeid Iraagi suhetest Tšetšeenias võidelnud ekstremistidega. Oma väidete tõestuseks esitasid nad võitlejate nimed.
„Nad andsid mulle hulgaliselt detaile,“ ütles Vološin. „Peamine eesmärk oli näidata, et Iraak polnud vaid nende, vaid ka meie vaenlane ja me teeme nendega suheldes vea, kuna nad toetavad terroriste.“ Vološinile see muljet ei avaldanud. „Me saime aru, et neid terroriste on tuhandeid. Mõned neist tulid siia Iraagist, mõned neist läksid USA-sse, aga mis siis?“
Edasi toimusid kohtumised Condoleezza Rice’i ja tema asetäitjaga. Seejärel saabus Bush. Pärast mõneminutilist vestlust alustas president 10-minutilist monoloogi. „Ta oli väga emotsionaalne. Ta rääkis totalitaarsusest, diktatuurist, islami ekstremismist, päris kõne pidas kohe,“ meenutab Vološin. „Kui ta lõpetas, valitses vaikus. Oli tunne, nagu oleks kõne pidanud Che Guevara või Fidel Castro – see oli üks noid emotsionaalseid kõnesid, mida kuuleb Ladina-Ameerika maades.“ Kui nad hiljem rääkisid, ütles Bush Vološinile, et ta oli väljendanud oma „ausat vaatekohta“, lisades: „See on minu vastutus Jumala ees.“ Vološin jäi riiki edasi kuni teisipäeva õhtuni ja tal oli teisigi kõnelusi Powelli, Evansi ja Cheneyga, kuid asi tundus mõttetu. Administratsioon oli juba otsustanud sõtta minna.
20. märtsil alustasid USA juhitud väed rünnakut Iraagile „hirmu ja ehmatuse“ vormis pommitamisega. Iraagi vägedest saadi kiiresti jagu, kui ameeriklased üle maa tuhisesid. Neli päeva hiljem helistas Putin Bushile. Putin ütles talle: „See kujuneb teile ääretult raskeks. Mul on teist kahju. Mul on kahju.“ „Miks?“ küsis Bush. „Sest see toob kaasa tohutud kannatused inimestele.“ „Ei,“ ütles Bush. „Meil on hea plaan. Aga tänan teid muretsemast.“
Putiniga rääkides mõistis Bush, et Putin, kes oli ise ikka veel Tšetšeenia konflikti mässitud, rääkis isiklikust lõivust, mida see konflikt talle maksma läheb. „See oli ehtne kõne,“ meenutas Bush hiljem „See polnud ma-ju-ütlesin-sulle kõne, see oli sõprust kajastav kõne. Ja ma väärtustasin seda.“ Ta lisas: „See oli, muide, ainus kõne, mille ma nendel asjaoludel sain.“
9. aprillil langes Bagdad ning selle taaka kantakse siiani.
Link raamatule:
