"Operatsioon Õ" Šuriku kuulsus häiris õnnetut Aleksander Demjanenkot elu lõpuni

Näitleja Aleksander Demjanenko oleks võinud olla oma elu lõpuni õnnelik Šurik. Oleks ainult tahtmist olnud. Ülipopulaarsed komöödiad „Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused“, „Kaukaasia vang“ ning lõpuks veel „Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset“ tegid Šuriku ja teda kehastanud Demjanenko nii populaarseks, et terve Nõukogude Liit naeris ja jumaldas.

Kuid eraelus pigem tagasihoidlik Demjanenko ei tahtnud hiljem olla rahvalik Šurik. Ta tahtis olla näitleja Demjanenko, tahtis mängida uusi rolle kinos ja teatris. Kuid Šurik jäi temaga kuni elu lõpuni. Selle märgi tõttu ei tahetud teda hiljem enam ei filmi ega teatrisse. Hoolimata nooruses saavutatud tohutust menust ei kujunenud Demjanenko elu eriti õnnelikuks.

Nagu rusikas silmaauku

Režissöör Leonid Gaidail oli komöödia „Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused“ stsenaarium laual, aga puudus peaosaline. Ta katsetas umbes 40 erinevat näitlejat. Ühe kandidaadina Šuriku rolli kandideeris näiteks Vitali Solomin, hilisem kuulus vene doktor Watson Sherlock Holmesi lugudes. Ka hilisem osaline filmis „Briljantkäsi“ Andrei Mironov oli nimekirjas.

Gaidai proovis õige mitmeid vähem ja rohkem tuntud noori meesnäitlejaid, aga ei leidnud hulk aega õiget. Ilmselt tal oli oma tugev ettekujutus ja proovivõtetelt läbi käinud noormehed talle ei sobinud.
Leonid Gaidai naine Niina Grebeškova on tänaseni elus ja pühendanud kogu elu jumaldatud abikaasale, alguses teda filmivõtetel saates, kodu hoides ja pärast režissööri surma tema arhiivi ja muuseumi seades. Tema on meenutanud: „Muideks, ka Serjoža Bondartšuk poleks ilmselt loobunud Šuriku rollist. Ta ju palus Ljonjat: „Võta mind komöödiasse!“ Aga Gaidai vastas: „Kas sa ennast peeglist oled näinud? Kuidas saaks sind komöödiasse võtta?“ Ta pidas silmas Bondartšuki igavesti tõsist, vahel isegi sünget ilmet. Ira vaidles vastu: „Kuid Serjoža on suurepärane komöödianäitleja. Üliõpilasena mängis ta Shakespeare´i komöödias“. Ljonja ei lasknud ennast absoluutselt kõigutada: „ Ira – sinu võin võtta, aga teda – mitte mingil juhul!“.“

Sergei Bondartšuk oli üks nõukogude aja kuulsamaid vene režissööre ja näitlejaid, Irina Skobtseva aga tema naine 35 aastat. Kusjuures Bondartšuk ja Gaidai olid sõbrad juba teatrikooli ajast, hiljem suhtlesid perekonniti. Resoluutselt otsis režissöör oma ettekujutusele vastavaid tegelasi.
Keegi soovitas talle Saša Demjanenkot, kes oli esinenud juba õige mitmes filmis, „Dima Gorini karjäär“ jooksis ekraanidel veel sellelgi ajal, kui Gaidai intensiivselt peaosalist otsis. Talle ei tulnud ei nimi ega nägu meelde, aga nagu ta nägi noore näitleja fotot, otsustas ta kohe Moskvast Leningradi sõita, kus Demjanenko elas ja töötas. „Ausalt öeldes, ega Gaidai sel hetkel Demjanenkost midagi ei teadnud,“ meenutab Niina Grebeškova. Kuid nagu Gaidai ja Demjanenko kohtusid, nii oli ka Šurik leitud.

Algselt oli stsenaariumis peategelase nimi Edik, aga juba võtteplatsil olevat keegi öelnud Gaidaile, et kuule, see on ju ehtne Šurik. Gaidai oli nõus ja lõplikuks pealkirjaks saigi film „Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused“. Kolm novelli, mida ühendas peategelane, tubli, innukas, aga natuke kohtlane üliõpilane Šurik.

Aleksander Demjanenko praeguseks samuti surnud lesk Ljudmilla pajatas pärast mehe surma ajakirjandusele: „Gaidaile lähedased inimesed rääkisid, et režissöör nägi Šurikus iseennast. Kaks intelligentset prillipapat ... Kuigi väliselt olid Gaidai ja Saša nii erinevad. Saša oli laiaõlgne, tugev, aga Gaidai keskmisest pikemat kasvu ja hästi peenike, nagu makaron. Mõlemad olid väliselt morni olemisega, aga sügava seesmise huumoriga. Saša tegi tavaliselt nalja ilma naeratamata, aga ühest tema repliigist piisas, et kõik olid naerust kõveras.“

Demjanenko on rohkem kui korra öelnud, et ta ei mänginud Šurikut: „Ma olin siis noor, sportlik, võtsin filmivõtteid mõnuga, kõik tuli nagu iseenesest. Ei olnud nii, et ma oleksin selle rolliga kuidagi eriti pingtanud, metsikus loomingulises palangus olnud.“ Ta mõjub Šuriku rollis loomulikult ja see oligi edu pant.

Šuriku kui tegelase populaarsuse põhjuseks oli kindlasti veel see, et ta polnud mingi paatosest pungil ideoloogiline „nõukogude kangelane“, vaid oma poiss, otse nagu meie tänavalt. Siiras ja naljakas, naiivne ja idealistlik – täielik oma aja kangelane. Käisid ju optimistlikud „kuldsed kuuekümnendad“.

Provintsistaari poeg

Aleksander Demjanenko sündis 30. mail 1937 Sverdlovskis (praeguseks saanud tagasi oma vana nime Jekaterinburg) kaugel Uuralites. Tema isa Sergei Demjanenko oli näitleja ja laulja, kohaliku seltskonnaelu täht, kes suutis luua järjest kolm perekonda. Ta käis vahepeal Saša ja tema ema juurest ära, sai uue naisega kaks last ning siis pöördus vana perekonna juurde tagasi. Saša on meenutanud, et Sverdlovski kultuurieliit käis neil kodus külas ja isa särav isiksus võlus inimesi lennult. Küllap seegi jättis oma jälje Aleksander Demjanenko kahetisse olemusse. Ühest küljest avatud ja innukas Šurik, teisalt tõeline introvert eraelus. Ka skeptikutel tuleb tunnistada, et ta on ikka väga ehe näide oma tähemärgist Kaksikud.

Demjanenko "Kaukaasia vangis" koos Natalja Varleiga. IMDb

Saša lõpetas Sverdlovskis keskkooli ja proovis 1954. aastal astuda teatrikooli MHAT, nad olid saatnud vastuvõtukomisjoni kaugelt Moskvast kohale. Demjanenko on hiljem tunnistanud, et pabistas nii hullusti, et kõik läks aia taha. Vastu teda ei võetud, noormees astus kohalikku juriidilisse instituuti. Sai peatselt aru, et juristiks ta saada ei taha ja sõitis järgmisteks vastuvõtueksamiteks Moskvasse. Nüüd läks kõik palju paremini, ta võis saata vanematele võiduka telegrammi: „Võit! Vastu võetud GITISesse ja Stšukinisse. Jään GITISesse.“ Boriss Štšukini nimeline teatriinstituut ja Venemaa Teatrikunsti Akadeemia on muidugi sellised Vene näitekunsti nurgakivid, et poisi andekus pidi olema silmnähtav, kui ta kahte kooli korraga vastu võeti. Põdes kooli ajal siiski kanget koduigatsust ja sõitis esimestel kursustel igal võimalusel Sverdlovskisse.

Kui Demjanenko oli jõudnud kolmandale kursusele,tulid tema juurde režissöörid Alov ja Naumov ning kutsusid filmi. Nende arvates sobis Aleksander gümnasist Mitjaks revolutsioonifilmis „Tuul“. Arglik intelligendivõsu, kes satub kodusõja hullumeelsesse keerisesse ja sooritab filmi lõpuks kangelasteo. Filmi valjuhäälsele paatost tasakaalustas Demjanenko häbelik sarm. Filmi ja näitlejat pandi tähele. Noort näitlejat hakati kutsuma üheülbalistesse rollidesse, kus tagasihoidlikust nohikust saab kangelane. Küll koomilises võtmes, aga eks ole Šurik ka ju sihuke tegelane.

GITISe lõpetas Demjanenko 1959. aastal ja läks tööle Majakovski nimelisse Moskva teatrisse. Ei saa öelda, et tal laval oleks hästi läinud, publiku tähelepanu pisirollid ei köitnud. Kolme aasta pärast ta lahkus teatrist. Ühest küljest põhjuseks muidugi see, et filmis läks tal algusest peale libedamalt. Nii siirdus ta tööle Lenfilmi ja elama Leningradi. Hiljem on Demjanenko öelnud, et talle ei meeldi Moskva. Väga oluliseks peab pidama ka asjaolu, et Leningradis anti talle kui noorele abielumehele korter. Kes nõukogude ajal elanud, teab, mida tähendas saada korteriorder.

Oma esimese naisega tutvus Demjanenko kodulinnas Sverdlovskis juba siis, kui mõlemad käisid kooli ajal kohaliku kultuuripalee draamaringis. Koos elati hiljem 16 aastat, siis tegi Aleksander ootamatu lõpu. Pakkis kohvrisse vaid oma riided ja pesu, ütles, et läheb ära teise naise juurde, ja lahkus. Esimene naine ei suutnud alguses uskuda, et ongi lõpp, kuid nii see oli. Demjanenko oli kohtunud mingi filmi dubleerimisel Lenfilmis töötava režissööri assistendi Ljudmillaga. Läks kohvriga Ljudmilla ukse taha ja nad jäid kokku kuni näitleja surmani.

Ljudmilla Demjanenkol oli eelmisest abielust Aleksandriga kokkukolimise ajaks 13-aastane tütar Anželika. Naine on meenutanud: “Saša ei püüdnud talle hinge pugeda, aga ei valmistanud ka tuska. Nad suhtlesid väga viisakalt. Kui temalt kohtumistel küsiti laste järele, siis vastas ta ausalt, et „Mul on võõrastütar“ või „Mu naisel on tütar“.“ Anželika on hiljem hea sõnaga meenutanud võõrasisa. Aleksander Demjanenkol endal lapsi ei olnud, ka mitte esimesest abielust.
Anželikast sai näitleja. Neile, kes tänase päevani jälgivad Vene filme ja seriaale, võiks Anželika Nevolina nimi päris tuttav ette tulla. Erinevaid rolle on tal kogunenud kümneid. Kuid sellist silmapaistvat peaosa, nagu võõrasisal oli Šurik, tal ei ole. Ehk on selle võrra elu lihtsam, saab rahulikult töötada Peterburi akadeemilises väikses draamateatris.

Mida vanemaks, seda vähem rolle

Režissöör Gaidail sai filmiga „Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset“ Šurikust isu täis. Talle ei meeldinud samu tüpaaže pikalt kasutada, ülipopulaarsele kolmikule Nikulin-Vitsin-Morgunov sai ka „Kaukaasia vang“ lahkumiselauluks. Hea küll, Morgunoviga läks Gaidai nii tülli, et ei öelnud hiljem teregi. Kuid rohkem ei kasutanud ta oma filmides ka enam viisakat Demjanenkot. Ei saa öelda, et Aleksander nüüd tööta oleks jäänud, tal kogunes pärast Šurikut veel mitukümmend filmi- ja sarjarolli. Aga need olid väiksed kõrvalosatäitmised, kohati lausa sutsakad. Mõnikord kasutati teda kui Šurikut publikumagnetina ära, aga suuremalt jaolt ilmselt sellepärast, et mees töötas Lenfilmis, hea võtta. Kuid tihtipeale temast ka loobuti, sest „see on ju Šurik“. Ühtegi suurt filmirolli ta enam ei saanudki. Järjest rohkem nihkus Demjanenko kaamerate eest helistuudiosse. Kui nägu oli ammendunud, siis häält andis veel kaua ja põhjalikult kasutada. Tema tööks kujunes järjest rohkem helindamine ja dublaaž.

Vähemalt kümnes filmis annab Aleksander Demjanenko oma hääle Donatas Banionisele, aga oma seos on tal ka Eesti filmi ja näitlejatega.

Peeter Urbla filmis „31. osakonna hukk“ dubleerib Demjanenko Lembit Ulfsakit, filmis „TASS on volitatud teatama“ Mikk Mikiveri, „Mihhailo Lomonossovis“ Jüri Järvetit, „Hukkunud alpinisti hotelli“ venekeelses versioonis aga peaosalist Uldis Putsitist. Kusjuures tegelikult teab enamik vanu venelasi, et Jean-Paul Belmondo räägib täiesti samasuguse häälega nagu Šurik. Neid kuulsaid lääne näitlejaid, kelle eest Demjanenko vene keeles räägib, kogunes hulga. Venelased tegid omal ajal ikka praktiliselt kõik välismaa filmid venekeelseteks. Küllap mäletate isegi neid vahvaid Belmondo-filme, kus tekst voolas vene keeles ja alla jooksid eestikeelsed subtiitrid.

Kõigest hoolimata kuivasid Demjanenko tööallikad järjest rohkem kokku. Ta ei osanud enda eest raevukalt võidelda, lasi ennast ikka ja jälle kõrvale suruda. „Tema ainukeseks otsustavaks sammuks elu jooksul oli naise juurest äratulek,“ ütles lesk Ljudmilla kurvalt pärast mehe surma.
„Kohtumine vaatajatega“ või mõne muu nime all lavarosolje, kuhu sai piletiga, ja mille eest maksti tihtipeale mustalt, oli nõukogude ajal vene näitlejatel tunnustatud lisateenimise viis. Mis me räägime, tänase päevani kestavad sellised tuurid. Avastasin hiljuti, et jaanuaris toimub Tallinnas ühe kaasaegse tunnustatuma vene näitleja Sergei Garmaši loominguline õhtu. Kaks tundi lobised üksinda ja mängid vahele kitarri, lõpuks pistad priske honorari taskusse. Lisaks saad tasuta välismaal käia ja sõpradele kingituseks „Vana Tallinnat“ viia.

No nii - Demjanenkot taheti meelsasti sellistele esinemistele, aga vaid kui „Šurikut“. Raha on muidugi vaja, aga selle eest mängi ikka ja jälle vihatud „Šurikut“.

Nina Grebeškova: „Loomulikult oleks ta võinud oma Šurikul ratsutada veel nelikümmend aastat. Talle pakuti hulgaliselt selliseid kontserte, publikut oleks Šurikule murdu olnud. Kuid Saša keeldus. Näiteks Juri Nikulin, alandamata kuidagi oma näitlejaväärikust, suhtus sellesse väga kergelt, kui teda tänaval Balbosiks kutsuti. Võis isegi natuke näidelda oma kuulsat rolli, tänu millele igal turul, igas poes leiti talle parim lihatükk, parimad fruktid.“

Demjanenko on 60. juubeli puhul ise rääkinud nii: „Ma pole üldse mingi seltskonnalõvi, olen mitte eriti seltskondlik ja kinnine – lühidalt, üldse mitte tüüpiline näitleja. Ma ei armasta liialt avameelitseda võõraste inimestega, koormata neid oma probleemidega. Mulle ei valmista erilist rõõmu, kui minu peale näidatakse tänaval näpuga, tormatakse sülelema, pöördutakse minu poole „sina“. Ma eelistan, et mind ei märgataks. Eriti ärritas selline ülemäärane tähelepanu minu isikule kolm-neli aastat tagasi, kui mul üldse polnud mingit tööd. Sind pole enamasti kellelegi vaja, aga sind tuntakse ikka ära. See oli nukker.“

Pärast Lenfilmist äratulekut sai Demjanenko tööle väikesesse Akimovi nimelisse komöödiateatrisse. Kuni tuli uus peanäitejuht, kes ta alandavalt pikalt saatis. Mängis veel paaris Peterburi väiketeatris. Demjanenko, kel oli juba nõukogude ajal raske ennast läbi suruda, libises värskes halastamatus röövkapitalismis päris kuivale.

Demjanenko viimaseks suuremaks tööks kaamerate ees jäi komöödiasari „Klubnitška“ (1996), kus perekond Koškinid avab kohviku ja koomilised situatsioonid tekivad siis suhetest omanikeperekonna ja külastajate-naabrite vahel. Sarja tehti vaid üks hooaeg.

Varajane lõpp

Šurikust sai Aleksander Demjanenko saatus nii heas kui halvas. Niina Grebeškova sõnadega näitleja kohta saab ring täis: „Inimestele, kes talle täneval ligi astusid, ütles ta: „Tahate Šurikut? No aga minge siis Šuriku juurde! Mina olen Aleksander Sergejevitš Demjanenko“. Ta unistas, et teda enam ära ei tuntaks. Lootis, et aeg teeb oma töö. Kuid isegi üheksakümnendatel, kui Sašal täitus 60, karjuti talle ikka veel: „Oo, Šurik!“ Kunagi Moskvas kohtudes toimus meil Sašaga selline jutuajamine. „Vot kuidas juhtus, Niina ... Sa näed, ma olen juba hallipäine, läksin pensionile, aga ikka veel „Šurik“. Kuid mööda on läinud ju üle kolmekümne aasta. Ja üldse, poleks elus vaja olnudki midagi muud teha, kui ainult Gaidai komöödiates mängida“. Mina räägin temale: „Mis teha, Saša? Paljudel näitlejatel on see probleem, et jäävad rahvale meelde ühe rolli kaudu. Kuid veel hullem on neil, kes sellist rolli üldse oma elus ei saanud. Kas sul oli paha Ljonjaga? Kas sa kahetsed midagi?“ Ta vastas: „Mis sa nüüd! Ma ei kahetse üldse. Ausalt öeldes olid need päevad, mis ma võtete ajal teiega veetsin, kus me pidevalt midagi välja mõtlesime, kui lõunas elasime – need olid üldse kõige õnnelikumad päevad mu elus“.“

Näitleja 60. juubelit tähistati küll, aga tema jaoks tähendas see, et nüüd jääb ta pensionile ning ei filmivõtetele ega teatrilavale pole üldse enam asja. Stress tegi oma töö. Tema tervis hakkas jukerdama, süda ütles üles. Esimene operatsioon ei aidanud, vaja oli korduslõikust. 1999. aasta palav august ei hellitanud südamehaigeid. Aleksander Demjanenko järjekordne operatsioon oli määratud 1. septembrile. Seda ei suutnud näitleja haige süda ära oodata, 22. augustil lõpetas ta tuksumise. Aleksander oli saanud mais 62-aastaseks.