21.10.2017, 10:05
Luba enesel leinata!
Surm on elu paratamatu osa. Meie esivanemad austasid surma ja suhtlesid surnute hingedega, meie aga elame kultuuris, kus surmast ei räägita.
Paar aastat tagasi, kui suri minu jaoks oluline noor inimene, jõudis mulle väga teravalt kohale, kui illusoorne on kogu me elu. See, et meie plaanid ei loe, et oleme nõrgad ja jõuetud saatuse vastu, et sõltume lõputult paljudest teguritest, mida me ise mõjutada ei suuda, muudab inimese väga haavatavaks. Kuklas tiksub küsimus: millal on minu kord? See hirmutab, aga samal ajal on südames salajane lootus, et minuga nii ei lähe.