Ilon Wiklandi saatuslik kohtumine Astrid Lindgreniga
„Minu elus määras palju, et kohtasin Astrid Lindgrenit,” on Ilon öelnud tõenäoliselt kümneid kordi. Iloni ja Astrid Lindgreni koostöö ja suhtlus on teema, millest ei saa ega tohigi mööda vaadata. Enamikul, kui mitte kõigil Iloni kohtumistel lugejatega ja tema autogrammitundides räägitakse ka Astrid Lindgrenist, kelle maailmakuulsaid teoseid Ilon Wikland on illustreerinud. Ilon on imeline, ütleb temast kirjutatud raamatu autor Enno Tammer.
Ilon on Astridiga nii kokku põimunud, et temale omistatakse Astridi kirjutatud raamatutest neidki pilte, mida ta pole joonistanud. Rohkem kui ühel korral olen Eestis toimunud autogrammitundides pidanud järjekorda võtnud inimesele ütlema, et ärge palun Pipi raamatule hakake võtma Iloni allkirja, Ilon ei ole Pipit joonistanud.
Astrid Lindgreni tuntumatest kangelastest ja raamatutest pole Ilon näiteks loonud pilte meisterdetektiiv Blomkvisti sarja jaoks, mille esimene raamat ilmus 1946. aastal ehk mitu aastat enne Iloni ja Astridi koostöö algust. Samuti pole Ilon illustreerinud nende koostöö ajal ilmunud ja Eestiski hästi tuntud raamatuid “Hulkur Rasmus”, “Rasmus, Pontus ja Lontu”, “Vahtramäe Emil”.
Kes oli Astrid Lindgren (1907–2002) ei hakka ma siinkohal üle seletama, vaid läheme ajas tagasi aastasse 1953, kui Iloni elus juhtus kaks märkimisväärset ja tähenduslikku sündmust.
Alustame sellest, et Ilon sünnitas esimese tütre ja jäi lapsega koju. Abikaasa, mereväeohvitser Stig saadeti pikemaks ajaks laevaga merele ametiülesandeid täitma.
Niisiis, Ilon on pisitütrega üksinda ja kodune. Tal pole tööd ja napib raha. Kuid Ilonil on tema joonistused ja kõva tahe. Ühel heal päeval korjab ta oma joonistused kokku kaante vahele, asetab pisitütre titekärusse ja titekäru lükates sammub kirjastusse Rabén&Sjögren.
1941. aastal asutatud ja järgmisel aastal tööd alustanud kirjastus Rabén&Sjögren spetsialiseerus laste- ja noorsookirjandusele. Alates 1949. aastast asus kirjastus Rabén&Sjögren Stockholmi kesklinnas aadressil Tegnérgatan 28, mis sai nende klassikaliseks aadressiks, on kirjastus märkinud oma 70. aasta juubeliraamatus. Rabén&Sjögreni hilisem tõmbenumber ja nii-öelda kullasoon Astrid Lindgren võeti kirjastusse tööle 1946. aastal. Lindgren töötas kirjastuses toimetajana, hiljem aastaid lastekirjanduse vastutava väljaandjana. Ta jätkas kirjastuses poole kohaga toimetajatööd ka oma maailmakuulsuse haripunktis kuni pensionile minekuni 1970. aastal.
Ilon teadis minna kirjastusse Rabén&Sjögren aadressil Tegnérgatan 28; teadis, kelle juurde minna. Selles kirjastuses töötas Iloni kunagine õpingukaaslane raamatu- ja reklaamkunstikoolist. Temaga pidaski Ilon nõu, et mida teha, oleks tööd vaja, kas saaks oma joonistusi kellelegi näidata. Kumlien soovitaski Ilonil kirjastusse tulla ja pilte Astrid Lindgrenile näidata. Soovitas, sest ta omakorda teadis, et Ilon oskab joonistada.
Nii kohtusidki 23aastane Ilon ja 45aastane Astrid, kel oli selleks ajaks ilmunud juba mitu raamatut. See oli saatuslik, pöördelise tähendusega kohtumine.
Ilon: „Kui ma 1953. aastal sündinud tütrega üksinda koju jäin, siis vaatasin tõesti, et raha on vähe ning vajasin tööd ja rakendust. Pidin midagi ette võtma ja nii ma, omatehtud joonistused näpu otsas ja tütreke kaasas, läksingi kirjastusse, kus töötas lastekirjanduse toimetajana ka Astrid Lindgren.
Kohtasin teda elus esimest korda, kuid muidugi teadsin, et ta on juba kirjutanud „Pipi Pikksuka”. Astrid oli siis juba kuulus, aga muidugi mitte nii kuulus kui mõned aastad hiljem. Kuid mul pole kunagi olnud hirmu kõrgete daamide ja härrade ees. Astrid oli kena ja lahke ning mul oli kerge temaga suhelda.
Näitasin Astridile oma joonistusi. Arvan, et nende joonistuste hulgas oli ka muinasjuttude põhjal tehtud pilte. Küsisin, kas kirjastusel oleks mulle mingit tööd anda. Ükstapuha mida, ainult et saaksin joonistada.
Astrid vaatas mu töid ja andis mulle koju kaasa osa “Mio, mu Mio” käsikirjast. Et lugegu ma ja mõelgu, kuidas seda illustreerida. See käsikiri ei olnud tal veel päris valmis kirjutatud, kuid piisavalt, et tekiksid selle illustreerimise mõtted.
Kodus lugesin ja hakkasin joonistama. Peagi läksin kirjastusse Astridi juurde tagasi ja näitasin talle oma pilte. Astrid vaatas, jäi rahule ning otsustas kohe. Nii ma saingi selle töö.
Sel ajal oli Astridile Pipi-raamatu joonistanud Ingrid Vang Nyman väga haige. Kui ta poleks haige olnud, oleks ilmselt Ingrid Vang Nyman joonistanud ka “Mio, mu Mio” pildid.
Nii et juhtusin kirjastusse astuma täpselt sel ajal, kui Astridil oli vaja kedagi, kes illustreeriks tema uut raamatut. Olin õigel ajal õiges kohas. Võib-olla oli see nii määratud, et kusagilt kõrgelt vaadati, kui palju minuga on halba juhtunud ning leiti, et võiks head kah juhtuda.
Õnne peab elus olema. Kuid ma ei ole selline, kes ainult ootab, millal õnn sülle kukub. Ma ei ole olnud niisugune hale tüdruk, et istun kodus ja nutan, et kus mu õnn on. Mina teen asju, mina võtan midagi ette. Õnne nimel tuleb julgeda midagi teha, vaeva näha.
Jah, eks vahel ise ka imestan, et huvitav, kuidas Astrid vaatas minu joonistuste peale ja miks ta võttis need kohe vastu. Ju ma siis ikka oskasin juba joonistada ning tema antud töö ei tulnud ainult tänu õnnele.”
Bullerby lapsed
1954. aastal ilmunud „Mio, mu Mio” oli kõige esimene raamat, mis Ilon joonistas Astrid Lindgrenile ning sellest algas nende aastatepikkune viljakas ja särav koostöö. Nagu Ilon ütleb: „Pärast raamatut „Mio, mu Mio” on mul kogu aeg olnud tööd.”
Astrid kirjutas järjest üha uusi seiklusi ja tegelasi. Ning Ilon pidi nendele uutele tegelastele andma näo ja keha, pidi piltidena elustama nende seiklused. Vaatleme nüüd järgnevalt neist mõningaid.
Algatuseks pidi Ilon mõtlema, milline võiks välja näha Bullerby oma majade ja loodusega, millised võiksid olla Bullerby lapsed ja loomad ning kuidas nende elu seal kulgeb.
Astrid Lindgreni „Alla vi barn i Bullerbyn” („Meie, Bullerby lapsed”, Rootsis esmakordselt ilmunud 1947) esimene tõlge saksa keelde 1954. aastal oli Iloni piltidega. Samuti ka sama raamatu saksakeelne teine trükk 1956. aastal. 1957. aastal ilmus Rootsis kogumik „Bullerbybarnen”, kus Astrid Lindgreni Bullerby-lugusid illustreerisid Iloni joonistused.
Ilon: „Niipea, kui Astrid kirjutas uue raamatu, pidin kõik teised asjad kõrvale panema ja tema raamatut hakkama tegema. Aga ta kirjutas vahepeal peaaegu igal aastal ühe uue raamatu. Minu jaoks oli see väga tähtis, sest nii arenesin ka mina kogu aeg.
Iga Astridi raamat oli eelmisest erinev. Nii pidin ka mina mõtlema ning joonistama midagi uut ja teistsugust. See oli väga hea kool. Astrid andis mulle alati tema loodud tegelaskujude ja juhtumite joonistamiseks täieliku vabaduse. Vaid kaks tegelaskuju pidin Astridi palvel ümber tegema.
Bullerby lapsed joonistasin esmalt Saksamaal ilmunud raamatu jaoks. Saksa kirjastusele ei meeldinud Ingrid Vang Nymani varem Rootsi raamatutes olnud joonistused. Sakslased lasid ju isegi ka teise Pipi teha.
Bullerby on üks suur-suur idüll. Õnnelik lapsepõlv maaelu rahus ja maalilises looduses, kus koos ikka päris palju ja peaaegu ühevanuseid lapsi. Kui on palju õnnelikke lapsi koos, on neil põnev ja lõbus ning alati juhtub midagi huvitavat.
Ka minu lapsepõlv vanavanemate juures Narva-Jõesuus ja Haapsalus enne venelaste tulekut ja sõda oli ilus ja helge. Ma teadsin, mis on see idüll, olin seda tundnud ja näinud. Oskasin seda joonistada. Bullerby idülli joonistamiseks võtsingi väga palju mällu sööbinud idüllist Eestis – mõni maja, mööbel, sisustus jne. Paljud lapsedki sarnanevad minu Haapsalu lapsepõlvesõprade ja mängukaaslastega.
Bullerby aga ei olnud ju Eestis, vaid Astridi lapsepõlve mängumaa väga armsas Rootsimaa külas. Astrid rääkis sellest kohast väga palju. Ma käisin ka hiljem vaatamas, kus ta üles kasvas ja kuidas seal kirsid õitsevad. Võrratu koht, kus lapsel tekib suur armastus looduse vastu. Ja need majad mäeküngastel ...
Rootsi maju aga teadsin joonistada juba enne, sest nägin neid, kui puhkasime suviti maal.”
/ - - -/
Kook, kohv ja tööjutud
Sealsamas Stockholmi kesklinna Dalagatan 46 korteri kaminaga elutoas, kus eelmises pildis nägime Astridit käsikirja ette lugemas ja Ilonit nutmas, on need kaks naist istunud koos lugematu arvu kordi. Et pärast seda, kui Astrid oli Ilonile andnud lugeda uue käsikirja või uue käsikirja esimesed peatükid, üheskoos arutada ja vaadata, millised pildid Ilonil sünnivad.
Enne kui Ilon Stockholmis Astridi juurde läks, küpsetas ta kodus valmis suure plaadikoogi. Praegu ta enam nii-öelda Astridi koogi täpset retsepti ei mäleta.
„Pidin seda igal juhul tegema suure plaadi peal ja plaadi taignaga torkasin ahju. Taigna sees olid vist pähklid, mandlid, puuviljad … Hiljem raputasin tuhksuhkrut ja riivitud apelsinikoori peale. See võis olla Ambrosia kook. Kook valmis, pakkisin selle ilusasti ära, et me saaksime seda süüa ja et Astrid saaks pärast koogi külmkappi panna. Oli ju hea, et tal kooki on,” meenutab Ilon.
Kook kaasas, läks Ilon siis Astridile külla. Astrid kostitas Ilonit kohvi ja saiakestega.
Kaks naist jõid kohvi, sõid Iloni tehtud kooki ja Astridi toodud saiakesi ning rääkisid ja rääkisid. Tihtilugu aga jutt katkes ja naised hakkasid lõbusalt naerma ning nagu teame, võis esineda ka kurvemaid ja vesisemaid hetki.
Nii sündisid raamatud, milliseid lugedes ja vaadates tundub, et kirjanik ja kunstnik on olnud väga-väga ühel lainel, justkui ühtses vereringes.
Ilon: „Me arutasime omavahel ikka väga palju. Kui ma Astridile joonistasin, siis sageli helistasin, et saame kokku, räägime sellest ja sellest kujust, sellest ja sellest tegevusest, mis sa oled kirjutanud.
Siis me loomulikult kohtusime. Tema vaatas minu pilte, mõtles ja ütles, mis tema arvab. Siis läksin mina koju ja joonistasin ning helistas tema ja küsis, et kuidas mul läheb, kas nüüd on valmis, kas ta saab vaadata. Ja siis me saime jälle kokku.
Astrid näiteks küsis alati, kuidas need tegelased välja näevad, kuidas nad riides on, millises majas nad elavad? Siis ma näitasin ja seletasin, kuidas mina aru saan.
Astrid suutis alati kirjeldada, kuidas tema oma kangelasi näeb. Vahel kuni väikeste üksikasjadeni.
Üldiselt oli Astridi tekst alati nii imeline, et andis mulle pildid ette. Nägin kohe, et siia kohta peab tulema selline ja sinna kohta selline pilt. See on hirmus tähtis, et suudad kohe käsikirja põhjal pilte näha. Astrid kirjutas kuidagi hästi piltlikult, tema raamatuid oli lust illustreerida.
Kuid mäletan, kuidas ma ei teadnud, millised võiksid välja näha trollid. Neist aga jutustab Astrid oma muinasjuttudes.
Astrid seletas, et trollid on natuke rumalad, sest nad ei mõista päris hästi, mis meie elus parasjagu juhtub. Kuid nad ei tarvitse sugugi olla kurjad ja pahatahtlikud.
Ma ei saanud ikka aru, kuidas ma peaksin neid joonistama.
Siis Astrid jutustas mulle, kuidas tema trolle näeb. Ta rääkis ja istus voodi peale. Istus ja hakkas kuidagi edasi-tagasi koogutama. „No vaata nüüd,” ütles ta mulle. „Trollid on kui väikesed vanad inimesed kusagil vanadekodus.”
Vahel me nägime tegelasi ka erinevalt. Aga meil oli alati omavahel põnev ja lõbus. Naersime ikka väga palju.”
Enno Tammer „Ilon Wikland. Elu pildid”, Tammerraamat 2017
