Erast Parmasto raamatus: kuidas USA seeneteadlasel Nõukogude Eestis kõht lahti läks

Tuntud seeneteadlane ja Seenevanaks kutsutud Erast Parmasto pani oma elukäigu ja teadustöö kirja raamatusse „Ühe seenevana elupäevad“, mis nüüd Maalehe sarjas uuesti ilmub. Seal on ka lõbusaid seiku, kuidas siin käinud välismaa teadlaste iga liigutust jälgiti.

1976. aastal tuli Zooloogia ja Botaanika Instituudi seeneteadlastele külaline Ameerika Ühendriikidest, tuntud süstemaatik Kenneth Wells. Ta soovis läbi töötada meie herbaariumis leiduvaid Sebacina- ja Exidia-liikide kollektsioone ja korjata ainult metsades, surnud kuuseokstel kasvava Exidia pithya värskeid viljakehi. Meile oli see rõõmustavaks kontaktiks kirjavahetuse kaudu juba ammu tuntud teadlasega, tema soov mõnda Eesti metsa külastada valmistas aga parajat peavalu.

Herbaariumiga oli asi lihtne: tõime Keni autoga paar korda Tartusse, meie kogudega lähemalt tutvuma. Vastavalt tollal – ja veel hulk aastaid – kehtinud välismaalaste vastuvõtu reeglitele tohtis ta Tartus viibida ainult sel ajal, kui taevas päike paistis (või oleks võinud läbi pilvede paista).
Viisime tema poolt välja valitud kogude osa ja korraliku mikroskoobi Tallinna ning panime ta sinna elama ja töötama. Saime loa ta elukohaks kasutada tuba Tallinnas Sakala tn. 3 – tuba, milles ma ööbisin akadeemia presiidiumis käimise ajal. Reeglina oli ju välisteadlasele ette nähtud „Viru” hotell, aga küllap mu eluruum oli samuti sedasorti koht, kus elanikul sai nähtamatut silma-kõrva peal hoida.

Eestis liikumiseks oli välismaalastele lubatud ainult paar maanteed, külastamiseks – Tallinn, Viljandi ja Pärnu. Metsaminek ei tulnud kõne allagi, isegi mitte kasvõi pooleks tunniks. Mis teha?

Läksin aru pidama akadeemia välissuhete osakonda. Seal mulle eelmises lõigus toodud reeglid selgeks tehtigi. Jah, ta saab küll täiesti aru metsast mingi väga teadusliku seene ülesleidmise ja ärakorjamise vajadusest, aga ühtki erandit teha ei tema ega ühegi teise Eestis asuva ametimehe võimuses pole. Moskvast võib ju luba küsida, aga seegi vaevalt mingit tulemust annab. Igatahes mitte enne aastast ootamist.

Kuidas oleks ühe autosõiduga, et vähemalt läbi selle akna näidata Eesti loodust? Tehes väikesed peatused Viljandis ja Pärnus? – Muidugi, see oleks väga kena, miks mitte.

Mis teha siis, kui läänemaailma toitudega harjunud nõrga tervisega teadlasel tekib vajadus kiiresti tee kõrvale võsasse või metsa minna, et äkki tekkinud loomulikke vajadusi rahuldada? Kuskil tee ääres ju ubornaja’id (ehk peldikuid) meil pole. – Endastmõistetavalt võib, milles küsimus, teisiti ju ei saa. – Pakkusin välja võimaluse, et ka mina võiksin samal ajal teda mõnevõrra delikaatses kauguses saata – muidu eksib veel metsa ära. Ka see plaan leiti asjalik olevat.

Aga mis saab siis, kui kõhuhäda üle ei lähe? Kui metsapeatusi tuleb teha mitu korda? – Noh, sinna ei saa küll midagi parata, ei või ju tahta, et lugupeetav külaline oma püksid täis teeks. Mis vaja, seda tuleb ka teha.

Paari päeva pärast asusimegi teele mööda lubatud maanteid: Tallinnast üle Imavere Viljandisse, sealt Karksi, Kilingi-Nõmme ja Pärnu kaudu tagasi Tallinna. Viljandis sõime ühes kohvikus aga ilmselt midagi Kennethi siseorganeile halvasti mõjuvat. Pärast Karksit tekkis tal tungiv vajadus korraks metsa alla minna; õnneks oli üks kena kuusik just tee ääres teda justkui ootamas. Vähem kui viieteist minuti pärast olime tagasi autos, Kenneth raputas kurvalt pead.

Paraku ei andnud sõbra kõhuhäda kuidagi järele. Sel päeval tuli tal korda viis-kuus veel metsa all käia. Pärnus hakkas tal veidi parem ja seal sõi ta nagu meiegi oma tühja kõhu korralikult täis. Tallinna maanteel hakkas mure uuesti peale – õnneks küll mitte enne, kui tee ääres jällegi metsi leidus. Alles kilomeeter Märjamaalt Tallinna poole tuli ta metsast välja ilmse kergendustundega: vist läks üle! Tihedast kuusikust välja tulles olid tal käes surnud kuuseokste tükid – ju siis suveniirid Eesti sõbralikust metsast. Neil okstel võis näha mustjaid laike, mille mükoloogi silm oleks kõhkluseta identifitseerinud kui seenekese Exidia pithya.

Sõidu tegime taksoga, mille juhile ma igaks juhuks juba enne esimest peatust seletasin, mida Suur Ülemus oli erakorraliste juhtude puhuks lubanud. Mees ainult mühatas: mis see tema asi! Kas oli teda ette hoiatatud, et selline asi võib juhtuda, seda ma ei tea.

Pagana huvitav oleks muidugi teada, mida see mees oma õhtul kirjutatud raportis kirja pani. Aga seda me teada ei saa, küllap needki ülitähtsad paberid viidi Eestist 1998. – 1991. aastal Moskvasse KGB arhiivi. Et rangelt hoida Nõukogude Liidu julgeolekule nii olulist salajast infot ühe väliskülalise kõhulahtisuse kohta.

Kõik välismaalaste veoks iseäraliselt tellitud taksode juhid aga nii leplikud polnud. 1970-ndate lõpus käisin Tallinnas vastas sinna saabunud Rootsi teadlasel Karl-Henrikul, et teda siis neljal päeval Tartusse ja tagasi saata, ööbima pidi ta Tallinna hotellis. Karl on mittesuitsetaja, nii palusin ma autojuhti kuskil Anna kandis peatuda, et auto kõrval mõne minutiga üks sigaret ära teha. Taksojuht palus lausa härdalt: kas siiski ei saaks seda külalise loal autos teha. Meie järel sõidab juba algusest peale üks teine auto, mis alates sadamast kõik meie tänavaidpidi keerutamised kaasa tegi. Ta on vilets kirjamees ja ta ei oska ning pole tal tahtmist õhtul seletust kirjutada, kus kohal me täpselt peatusime, mitu minutit see kestis, mida me täpselt sel ajal tegime ja ikka nii edasi. Halastagu tema peale! Eks halastasingi.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.