Seetõttu paneb mind tõsiselt imestama see, et väga tihti käivad klubides end koos teismeliste ja vallaliste noorte täiskasvanutega näitamas ka inimesed, kes on abielus, püsisuhtes ja lastega. Ja mis peamine — abikaasat või elukaaslast pole muidugi kunagi kaasas, ikka ollakse kas sõprade või sõbrannadega, limpsitakse kokteile ja tehakse võõrastele naistele välja või lastakse võõrastel meestel endale välja teha. Kas see on tõesti süütu meelelahutus? Aga see, et pärast kahte-kolme kokteili liibutakse tantsupõrandal selle vastu, kes kokteili ostis või vastu võttis, aetakse käed pluusi alla ja keel kurku? Ja siis minnakse rõõmsalt koju tagasi oma pere juurde ja teatatakse partnerile, et “käisin sõprade/sõbrannadega klubis tantsimas, nii tore oli!”

Tõsi, see, mis teil kodus toimub, pole minu probleem. Minu probleemiks saab see siis, kui ma mõne kena mehega jutule või tantsule saan ja see, et tal on naine ja lapsed, selgub alles siis, kui on juba liiga hilja. Ja kui palju kordi olen kuulnud ja näinud selliseid stseene, kus umbjoobes naine hullab ja möllab karja tiiraste meeste keskel nagu esimest korda klubisse pääsenud alaealine ning kilkab sõbrannadele: “Jumal tänatud, et mu abikaasa mind praegu ei näe ja jumal tänatud, et lapsed ema juurde saatsin!”

Mõistan, et abielu, paarisuhe ja laps ei tähenda seda, et peaksid elu lõpuni kodus nelja seina vahel istuma. Muidugi tahavad inimesed lõbutseda ja tantsida. Aga ööklubisse minnakse ikkagi teadmisega, et seal toimub peale tantsimise veel väga palju muud, mis ei ole pereinimestele kohane.

Järgmine kord, kui su elukaaslane ütleb, et ta läheb sõprade või sõbrannadega ööklubisse ainult tantsima ja sind kaasa ei võta, vii ta järgmisel päeval arsti juurde suguhaiguste testi tegema.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid