Keegi ei kirjuta enam nii nagu Panso

Maksimalistlikult, idealistlikult, “kõik või mitte midagi” stiilis joonistab tollal 55aastane teatrikorüfee Voldemar Panso portreeraamatu kaante vahele ligi viiekümne inimese pildi, andmata armu kirjeldatute vigadele ja lausa ülepakkuvalt värvides nende kiiduväärt omadusi.

“On üksikuid väljavalitud inimesi erilise närvikonstruktsiooniga, kes kõlbavad tööle kõrgehitustele: nende pea ei pöörita. Niisama üksikud ja erilise närvikonstruktsiooniga on need, kes kõlbavad teatrilavale: nende pea enamasti pööritab. Nii et kes kõlbab kõrgehitusele, ei kõlba lavale, ja ümberpöördult; ainult et kõrgehitusel makstakse head palka.”

Sellise tsitaadi leiab Voldemar Panso 1975. aastal välja antud esseekogumikust “Portreed minus ja minu ümber”. Kirjeldab selles küll “üksikuid väljavalitud inimesi”, aga sobib ise ideaalselt nende hulka.

Nii nagu Panso, enam vist keegi ei kirjuta. Portreesid kirjasõnas on ju ilmunud hulganisti, kõik samas kuidagi pastelsed, leebed, napid, peaaegu olematute superlatiividga… Panso nendega kokku ei hoia.

Ei saa ega peagi siin kõike ümber jutustama, aga ehk panevad mõned väljatoodud suletõmbed raamatut hoolikamalt lehitsema ja nautima samaaegselt kaht asja: andeka tüübi olemust (teistest ta ei kirjutagi) ning seda, kuidas annet kirjeldatakse.

Näib, et elunäinud teatrihunt on ise ka teadlik oma kujutlusandest. Tsiteerin näiteks üht enesepihtimust: “Kirjutanud olen üldiselt raha pärast. Välja arvatud öötunnid, kui kirjutan iseendale. Mul on vaja mõelda sulepea peos. Tagantjärele usun oma isa, kui ta ütles: kirjutamine olla mu pärisala. Aga võib-olla ongi mu lavastused teatrikeelde kirjutatud raamatud.”

Ju see nii oli ning ongi. Väljapaistva teatrijuhi, lavastaja, õpetaja ja ilmarändurina oskab Panso oma torkivat sulge sirutada isiksustesse parun von Glehnist Juhan Viidinguni. Ja kõigis neis iseloomustustes on segamini empaatia, kaastunne, imetlus. Ikka ülevoolavas ümbrikus.

Et Felix Mooril oli viinaviga küljes, mäletavad kõik tema kaasaegsed… Panso sellest otseselt ei tänita. Lisab lihtsalt möödaminnes hoopis Priit Põldroosi vastava defineeringu: võtad üks kord viina ja teed prohmaka, oled joodik; võtad iga päev ja kõik ütlevad, et ta on niisugune loodud…

Muidugi on raamatus tänapäeva lugejale ka küsitavusi. Kas pidi just oma Moskva teatrikooli õpetaja Popovi kohta lisama, et see oli kunstnik-kommunist? Kas ilma selle kom-lisandita ei oleks artikkel ilmunud?

Samamoodi teeb Panso tubliks kommunistiks ka Johannes Kotka… Nüüd, 35 aastat hiljem, on Kotkas ju ikka pigem maadleja kui parteilane. Samas tunduvalt punasema sisemaailmaga Juhan Smuul sedalaadi iseloomustusest pääseb. Tema puhul annab autor vaid meisterliku välkpildi: kaks vaenlast kohtuvad toavaikuses – kirjanik ja valge paber!

Gustav Ernesaksa sulega maalides pillab Panso taas kadestava ja meid kõiki siiani kadetsema paneva pärli: paljuke neid vanas Ateenas oligi; aga iga sajas mees on entsüklopeedias…

Või Viiraltiga kohtumisest jäänud kolm sõna – prillide taga lukus … lühidalt, täpselt karmilt.

On muidugi ka pikemaid iseloomustusi, justkui proosavormis luuletus Kristjan Raua kohta: Raud püüab regivärsi kiirtepillu koondada tuliklaasiga üheks fookuseks, kus põleks ühe hõimu ja rahvakillu aastatuhandete veretukse… On ikka sõnabukett, mis?

Samas lohutab nii Paul Pinna, aga vist ka enda ajastusse kinni jäänud loometöid: etendusi, ükskõik kui ilusad nad pole, ei saa kullafondi jätta. Nagu ei saa kullafondis säilitada ilusat naist…

Ka naerev ja nuttev mask ei kao raamatust kuhugi. Panso meenutab, kuidas ta Lauteriga juba morgis lebavat Pinnat külastas. Neile liginenud kohalik lahkaja ja küsinud Lauterilt nelja toorest muna… Et kuna ta on lisaks lahkajale veel ka žonglöör, tahtnuks ta rahvakunstniku mälestuseks oma kunsti näidata. Lauteril mune kaasas ei olnud…

Ridadevahelist irvet kohtab mujalgi. Kui juttu tuleb eestlaste muinaskuningast Lembitust, ei suuda teatrimees torkamata jätta: “Inimese suurim kink on tema individuaalsus. Aeg on Lembitu individuaalsuse ära tundnud. Tema mälestuseks on nüüd Tallinnas individuaalõmblusvabrik Lembitu.”

Niisama itsitamaajavat leiab raamatust ka. Panso meenutab Karl Atra, kes pakkus oma rännukaaslastele suurekstegevat klaasi ja soovitas igaühel iseennast läbi selle vaadata: tõstvat kõigi kehaosade suurust ning enesest lugupidamist.

Noort näitlejast poeeti Viidingut surkides toob ära lihtsalt ühe anekdoodi. Psühhiaater patsiendile: “Millal hakkasite end koerana tundma?”

“Juba kutsikast peale...”
Ja samas Linda Rummo iseloomustus: lill, mida ei sobi laadapalaganis nööpaugus kanda.
Panso oskab ka n-ö ärapanija olla. Kusagil raamatu lõpu pool seisab lühilugu, mis mind juba 35 aastat itsitama on pannud. Toon selle täismahus ära. “Kohtusime televisioonimaja fuajees. Ta ütles: “Kõiki asju ma mõistan, ainult ühest asjast ei saa ma aru.” Seletasin ka selle asja ära. Nüüd mõistab ta absoluudselt kõike.”
Jään endiselt arvamusele, et sellist pillavust, sära, ülepakkumiste kaskaadi kohtab tänapäeva “portreemaailmas” üliharva. Või üldse mitte. Juba üksi sellepärast tasuks raamatut lugeda. Etendused ja ilusad naised kullafondis ei säili. Raamatud küll.

Raamatusarja saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/

või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.