Kadi lugu: kõlab uskumatult, aga ta jäi mulle vahele kaubanduskeskuses koos oma naise ja kahe lapsega
10 aastat üksinda tütart kasvatanud Kadi tundis, et vajab enda kõrvale meesterahvast. Mitte majanduslikult, vaid just hingeliselt. Sõbrannadega mööda ööklubisid jooksmisest ei tulnud midagi välja, sest vanus on juba selline, et kõigil on oma pered ja ega sellises vanuses daamil polegi paslik enam mööda baare joosta mehesaamise eesmärgil. Seega proovis Kadi internetis õnne. Ta pani paari menukasse tutvumisportaali andmed üles. Ei läinud kaua, kui esimesed kandidaadid endast märku hakkasid andma. Vähe neid ei olnud, mõnega sai ta ka kokku, kuid sellega lugu tavaliselt lõppes. "Olin juba seda võimalust unustamas, kui ühendust võttis end Meelisena esitlenud meesterahvas. Profiil oli tal uhke, palju huvisid, oskab mitmeid keeli, tunneb ajalugu ja juhib väikefirmat. Otsustasin lähemalt uurida. Esmakohtumisel otsustas ta kohe mulle kõik ära rääkida, mis seisus on tema elu hetkel ja mida tulevikult ootab. Rääkis, et lahutus on käimas ja naine on Iirimaal tööl, mille tõttu lahutus venib. Rääkis, et tegeleb ta ka oma väikefirma likvideerimisega. Ei tundunud kõige parem seis, aga kuna inimene ise tundus rikastav ja rahaasjad mulle huvi ei pakkunud, siis otsustasin lähemalt tuttavaks saada.
Kuu aja pärast kolisimegi kokku ehk siis Meelis kolis koos kahe spordikotiga minu juurde. Ta ütles, et rohkem asju kätte ei saa, kuna lahutus on käimas ja võtmed naise käes. Elu hakkas vaikselt minema, mina käisin tööl, Meelis toimetas päeval kodus, niitis muru, raius puid, tegi süüa ja aitas mu tütrel koolitöid teha. Peab tunnistama, et mulle tohutult meeldis, kui keegi sedasi kodus ootas ja kõik toimetused olid majapidamises ära tehtud. Kuna see kõik oli nii tore ja Meelis klappis ka suurepäraselt mu tütrega, siis pigistasin mõne koha pealt silma kinni, mis oli muidugi viga.
Põhimõtteliselt elas ta puhtalt minu rahakoti peal. Hiljem andsin talle lausa nädalaraha, et ta ühtteist osta saaks. Lisaks ostsin talle selga riided ja lasin teha ta autole mootori- ja keretööd. Häirima hakkas mind see elu siis, kui Meelis hakkas nädalateks ära kaduma. Väidetavalt ajas ta lahutusasju.
Minu emale pole Meelis kunagi meeldinud ja üha enam õhutas ema mind uurima, mis tegelikult toimub. Ta oli kindel, et Meelise jutt pole ikka õige, sest nii palju imelike juhtumeid on välja tulnud.
Kui Meelis jälle tagasi tuli, siis nõudsin talt aru, kus ja miks ta nii kaua ära oli. Tema selgitas mulle ilusti, et ajas lahutusasju ja elas oma ema juures, kuna too elab samas linnas, kus tema endine kodu asub. Ta kinnitas, et endise naisega on kohe-kohe lõpp. Toona mulle sellest selgitusest piisas ja läksime oma eluga samamoodi edasi.
Kuna ma ei saanud teda lõputult üleval pidada, siis otsisin talle tutvuse kaudu töö, kus ta käis proovipäevadel, aga sinna ta ei sobinud. Kui ma hiljem uurisin, miks, siis selgus, et ta ei oska keeli ja müügitööst pole tal samuti aimu. Üha rohkem hakkas mind huvitama tema lahutusprotsess. Palusin tal näidata dokumente, et ma saaksin neid omakorda ühele tuttavale juristile näidata, kes aitaks asjaga ühele poole saada, et me saaksime oma eluga edasi minna. Mida aga ei tulnud, olid dokumendid. Ühele vassimisele järgnes teine vassimine, kuni ta jälle pikemaks ajaks ära kadus. Muide seejuures mind süüdistades, et ma tahan teda kontrollida.
Nii uskumatult kui see ka ei kõla, jäi ta mulle ühel oma eemalolemise perioodil lihtlabaselt kaubanduskeskuses vahele koos oma naise ja kahe lapsega. Olin parasjagu Pärnus konverentsil ja enne Tartusse tagasisõitu otsustasin joogivett osta. See oli nii uskumatu, et ma ei osanudki midagi öelda. Astusin neile ligi ja soovisin palju õnne vahelejäämise puhul. Naine oli muidugi sõnatu ja hakkas karjuma, et kes see veel on. Palusin kõigil maha rahuneda ja seda natuke privaatsemas keskkonnas arutada. Mõned päevad hiljem kohtusin teise kannatava osapoolega, nimelt Meelise naisega, kes kannatas tegelikult minust veelgi rohkem.
Tänaseks päevaks on selgunud, et Meelis elas totaalset kaksikelu ja see polnud mitte esimene tsükkel. Nimelt teadis tema naine, et mees käib Põhja-Rootsis ehitustöödel. See taskuraha, mis ma talle andsin, ja mida polnud mitte vähe, läks osaliselt tema naisele. Vahepeal elas mees minu juures ja siis jälle kodus naise ja lastega. Vahel, kui tal naisele raha anda ei olnud, ütles lihtsalt, et rahad on kinni.
Tänaseks päevaks on Meelise naine selle seikluse mehele andestanud, aga mina mitte. Kõige rohkem on mul kahju tütrest, kes kiindus Meelisesse väga. Ma ise ka olen muidugi kaotanud usalduse meeste vastu.
Lugu ilmus Nelli Teatajas