Kui lapsed saavad suureks ja lahkuvad kodust
Elus on ikka nii, et kui armas laps on kord suureks saanud, saabub aeg vanematekodust lahkuda. Ning kui see aeg käes, siis on kurbuse tundmine nii ühele kui ka teisele osapoolele täiesti loomulik. Kurbus aga tuleb välja elada ning pole mõtet vägisi rõõmsat nägu pähe teha. Tiina Ross kirjeldab raamatus „Sundimatult suhetest“ erinevaid suhteprobleeme.
Mäletad sa veel neid varaseid ärkamisi? Järelikult on sul lapsed, keda sa armastad. Tüütuid reede õhtuid, kui käimas nädalavahetuse eelne koristamine? Järelikult on sul kodu, kus su pere saab elada. Teinekord „halastamatutena“ tundunud musta pesu hunnikuid? Järelikult on teil riided, mida kanda. Ütlemata tüütuid ja väsitavaid poeskäike? Järelikult on peres raha, mille eest sisseoste teha. Teinekord ka lõpmatuna tundunud kära ja müra? Järelikult on sul elurõõmus pere ja lapsed oskavad omi ettevõtmisi nautida. Lõpututuna tundunud küsimuste laviine? Järelikult on peres uudishimulikke ja õpihimulisi lapsi. Sünnipäevahommikusi tordisöömiseid, mis kujunesid oodatud traditsiooniks?
Võib-olla polegi seda nii vähe – seda, mis paneb südame kiiremas taktis tuksuma ja pilgu heldima. Kes meist poleks vahel porisenud ja kirunud maa põhja neid hommikusi ärkamisi. Või teinekordki nii ebaõiglasena tundunud kodust rutiini, mille keerises mustmiljon tülikat toimetust.
Ja kõik see „elav järjekord“, mis päevast päeva, nädalast nädalasse aina ootab ära tegemist.
Aga kui vaadata laiema pilguga, siis kas need asjad, mis meile aeg-ajalt tusatuju on valmistanud, ei tähenda hoopis seda, et meil on ikka päris hästi vedanud.
Sammud enne laste kodunt lahkumist
Elus on ikka nii, et kui armas laps on kord suureks saanud, saabub aeg vanematekodust lahkuda. Ning kui see aeg käes, siis on kurbuse tundmine nii ühele kui ka teisele osapoolele täiesti loomulik. Kurbus aga tuleb välja elada ning pole mõtet vägisi rõõmsat nägu pähe teha.
Ning hea on siis endale kinnitada, et ühe etapi lõpp on ka teise algus.
Lahkumineku periood sisaldab endas nii ühte kui teist:
¬ lahkumise kurbust,
¬ uusi arenguperspektiive.
Kurbus on sümboolselt nagu lume sulamine, mil meid valdavad vastakad tunded. On kurb, et lumi ära sulab, aga samas ka suur rõõm peatselt saabuva kevade üle. Iga lapsevanem saab aga ise valida, millele ta keskendub: kas kurbusele, kuna laps lahkub, või ikkagi ees ootavatele uutele võimalikele väljakutsetele.
Järgnevalt aga vaatame, kuidas sellest lume sulamisest ja kevade saabumisest ikkagi valdavalt rõõmutundeid tekitada, ehk mida me positiivse küljena näha saame.
¬ Lapse lahkumist kodust on kergem üle elada, kui keskendud kõigele sellele heale ja olulisele, mida laps oma uues eluetapis kogeb.
¬ Hindad nüüdsest enamat vaba aega partneri ja teiste pereliikmete jaoks, kes veel koduseinte vahel elavad.
¬ Lased lahti – lõputu klammerdumine mineviku külge ei too seal toimunud armsaid sündmusi tagasi.
¬ Sead fookusesse tulevikuperspektiivid ja harjutad end varakult teadmisega, et elu läheb edasi.
¬ Pead meeles, et igal eluetapil on omad rõõmud, väljakutsed ja kohanemisraskused, vaid nii õpitakse elutarkust.
Staatilisi eluperioode ei ole olemas. Ning kõige selle tekkinud emotsionaalse segaduse sees ei tasu alahinnata vanemate ja laste edasise suhtluse järgmisi olulisi aspekte.
Külastades vanematekodu, jagab ta vanematega oma uut maailma ja vanematel on võimalus sellest osa saada.
Kodus olnud head emotsionaalsed suhted ema ja isa vahel on kindlasti teinud ka lapsele vanematekodust lahkumise kergemaks,kuna ta ei tunne ennast alateadlikult vastutavana vanemate heaolu pärast.
Head kodused suhted on lapselt võtnud ka vastutuse ja koorma, ta tahab oma elu iseseisvalt edasi elada. Seega julgeb ta alati vanematekoju tulla, seda külastada.
Pärast lapse kodust lahkumist teisenevad vanemate ja lapse suhted uuele tasandile ning see on vanemate elus uue huvitava perioodi algus.
Suurmehe mõtteterad oma pojale
Aeg on teinud oma töö. Ja ka vanemad on teinud oma töö, oma võsukest inimeseks kasvatades, aga mitte lihtsalt inimeseks, vaid üheks, kes sirutab tiivad ja suudab lennata.
Veel korraks üle õla aastate taha tagasi vaadates võid lasta peast läbi, millised on olnud sinu kolm tähtsamat õpetussõna, kolm põhimõtet oma silmaterale. Panen siia ühe illustreeriva kirja armastatud sõnaseadja Jaan Krossi kuldreeglitest – kolmest põhimõttest oma pojale:
„Kallis poiss! Ma tahaksin, et Sa elaksid austades kolme põhimõtet. Esiteks põhimõtet, millel seisab kogu moraal: ära tee teisele seda, mida Sa ei taha endale tehtavat. Teiseks tahaksin ma, et Sa seda hoidumisepõhimõtet ka tema aktiivsel kujul oma juhtnööriks peaksid: tee teisele jõudumööda seda, mida Sa tahaksid, et teine sinule teeks. Kolmandaks tahaksin, et Sa ei unustaks: rohkem teada on rohkem evida.“
Ning armastatud isa tegi pojale ka kiire, kolmepunktilise resümee:
„Esimene põhimõte takistab Sind kujunemaks halvaks.
Teine annab Sulle võimaluse olla võimalust mööda hea.
Kolmas ei lase Sul jääda rumalaks ega saada asjade orjaks.“
Minu kummardus härra Eerik-Niiles Krossile, kes andis loa, et see tekstike siinkohal ära trükkida. Aitäh! Eeriku kommentaar armsa isa poolt jäetud õpetussõnadele oli, et enam-vähem on ta suutnud ka juba manalateele läinud Taadi soovitut järgida.
Tiina Ross „Sundimatult suhetest“, kirjastus Estada K 2017
Vaata ka:
