Silvi Vrait raamatus Fixi ajast: kui vähegi võimalust oli, siis olin pigem omaette ja tahtsin rahu

„1975. aasta andis mulle hoo, viis mind tähena taevase. Ning see oli Fix, mis minust laulja tegi!“ Nii kõneles Silvi Vrait Dagmar Reinoltile raamatus „Silvi Vrait. Saatus“, mis nüüd Maalehe sarjas uuesti ilmus. Silvi bändikaaslane ja laululooja Priit Pihlap ütles samas, et Silvi on Eesti kõige mitmekülgsem naislaulja.

Minu tõeline liitumine Fixiga toimus siis, kui olin juba maale tööle suunatud ja pidin seal inglise keele õpetajaks hakkama. See oli pärast ülikooli, aastal 1974.
1975 helistas Väino Land, kes on siiani Fixi hing, ja küsis, kas ma tahaksin tulla nende bändi laulma. Minu jaoks oli see omamoodi unistuse täitumine, sest oma mõtetes ma seda võimalust tol hetkel reaalselt ette kujutada ei osanud.

Ma elasin umbes saja meetri kaugusel koolist, kus ma Retlas õpetasin, ja Estonia kolhoosi kontor, kuhu Väino helistas, oli umbes kakssada meetrit kaugemal. Sealt tuldi mulle ütlema, et mulle on kõne, ja mina veel mõtlesin: kes see selline on ja mis nüüd on juhtunud?
Ma ei mäleta, mis ma Väinole vastasin, aga ilmselt ütlesin kohe, et olen nõus Fixi minema. Ma ei kahelnud ettepanekus hetkegi. Loomulikult oli mulle selge, et olen koolis tööga kinni ja nüüd algab vältimatu edasi-tagasi reisimine, aga noore ja innuka inimesena ma jõudsin sel ajal palju.
Mis see sõitmine ikka ära ei ole, kui tahtmine laulda on kõige suurem. Jõuan ju veel praegugi sama palju ringi reisida, miks ma ei oleks siis pidanud tollal jõudma...

Seda ma täpselt ei mäleta, mismoodi meie tegelik kohtumine Fixiga aset leidis. Ilmselt ma ikka närveerisin, aga ei põdenud, sest ma ju teadsin ja tundsin kõiki neid poisse ja mul ei olnud midagi karta. See oli justkui olukorra omamoodi äravormistamine.

Mulle anti mõista, et ma olen nüüd bändis ja hakkame koos Fixiga lugusid tegema. Priit Pihlap tuli ka ning kuldse koosseisu algus oli tore ja paljulubav.

Ma ei mõelnudki tol korral, miks just mind Fixi valiti. Ilmselt jäin neile silma juba ülikooli kohvikus lauldes. Seal esinesin ma paar aastat ja nad nägid, kuidas ma lauljana arenesin. Minu eelis oli ja on minu hääl, kirglik laulustiil…

Fixi ja minu üks oluline ühisosa ongi just see, et meie hääled sobivad fantastiliselt kokku. Lisaks mõistsin ma korrektses inglise keeles laulda ja mul oli meeletult lai ampluaa – see oli ja on mu firmamärk. Mõni teine naine oleks ehk selles meestekambas alla andnud, aga meil sujus suhtlemine suhteliselt hästi ja ma lihtsalt sobisin sinna seltskonda.

Seda, mis kõige sellega kaasnes, ei ole võimalik kirjeldada. Kuid kui ma peaksin seda kuidagi nimetama, siis see oli minu hoolauaks päris muusikamaailma. 1975. aasta andis mulle hoo, viis mind tähena taevase. Ning see oli Fix, mis minust laulja tegi!

Fixiga koos kasvas ka minu tuntus ning huvi meie bändi vastu läks nagu kulutuli üle Eesti liikvele. Ma olin oma tee alguses, päriselt olin ma ju 1972. aastal laulma hakanud, ja juba kolm aastat hiljem sain laulda nii palju, kui ma ise tahtsin. Muusikalises mõttes olen ma iseõppija, arenenud teiste ja iseenda kuulamise kaudu just sinna, kus ma praegu olen.

Alguses esines Fix noortemaja Sõprus tantsuõhtutel, suuri kontserte meil palju ei olnud. 1976. aastal tuli meie bändi Viki ja lugude loomine Fixis aina hoogustus. Tegime oma lugusid, olime noored ja energiat täis, lisaks ehk veidi omanäolisemad, seda tänu Tartu taustale. Omajagu andis kindlasti juurde Priit Pihlapi tulek. Tema lõi bändile koos Vello Toomemetsaga – eks teisedki aitasid alati aktiivselt kaasa – lugusid ja tulemuseks oli repertuaar kantrist rokini või siis „Vanast pildiraamist” „Tsirkuseni” välja.

See oli kuldne koosseis, mis sai tuntuks Eestis ja kogu Nõukogude Liidus ning jäi kokku pikkadeks aastateks. Me sõitsime palju ringi: Lätis, Leedus, Gruusias, Venemaal… Leedu on kuidagi eriliselt meelde jäänud – tänu kirglikule publikule ja Fixi-armastusele. Aplausid ja vastukaja, see kõik oli äärmiselt mõnus. Venemaal ei olnud nii lahe publik kui Leedus. Leedust tuli meile alati hulk fännikirju, kus sooviti autogramme ja avaldati arvamust, et see Fix on ikka üks ütlemata hea bänd. Leedu ootab meid ilmselt siiani, aga no kes see ikka viitsib enam seda seiklust ette võtta…
Mina isiklikult viitsiksin, aga üksi ju ei lähe.

Fixiga käisime veel Soomes, Kuubas, Saksamaal, Portugalis... Minu kogemused ja meenutused nendest aegadest ja väljasõitudest on paras virvarr.

Mis mulle enim meelde on jäänud? Positiivse poole pealt ennekõike see, kuidas me esinesime ja kuidas meid vastu võeti. See, mis oli lava taga, ei ole minu jaoks kunagi oluline olnud. Kui vähegi võimalust oli, siis olin pigem omaette ja tahtsin rahu. Poisid olid ühes garderoobis koos ja mina sain sageli oma ruumi, kus ma nendega kokku ei puutunud. Vahel olime muidugi ka puntras koos ning selleski polnud midagi halba. Ka hotellis olin ma tihti eraldi ning poistega vabadel hetkedel nii palju kokku ei puutunud, kui võiks ehk arvata. Eks minus lõi ikka mõnikord välja see eraklikkus, mis mind eluteel saatnud on. Miskipärast oli mul tollal see kiiks, et tahtsin kangesti oma tugevust näidata ning pehmemat poolt varjata. Loomulikult näeb igaüks, kes vähegi minust huvitatud on, et olen seesmiselt vägagi pehme ja haavatav… Tuli ette nukraid hetki, eriti siis, kui olin kusagil üksi ja teised kõik pidutsesid.
Loomulikult oleks põnev olnud teada, mis need poisid seal eemal teevad.
Harvad ei olnud siiski ka meie ühised pidutsemised, aga üldjuhul tulin ma ikka varem ära. Kui Viki juba bändis oli ja meil oli suhe, mis käis üle kivide ja kändude, oli veel see võimalus, et ta ilmus ühel hetkel minu ukse taha... Ole sa siis meister ja ütle ei.

Meie suhted Vikiga olid keerulised ja mina hoidsin juba targu eemale. Eks ma nendel Fixi aegadel ikka mõtlesin, et miks ma peaks keskenduma ainult Vikile, tuleb elada ja rõõmustada, et teised on ka olemas, mitte ainult tema! Siis sain ma ka nukrusest üle, selline mõtlemine andis elule uusi värve.

Kord Leningradis sõin hotelli puhvetis üksinda oma hommikueinet, üksisilmi kaugusse vahtides. Ma ei naeratanud kellelegi, olin kuidagi endasse tõmbunud. Ühel hetkel sain aru, et üks vanem mees vaatab mind. Ma ei mäleta ta nime, küll aga seda, kuidas ta vaatas. Kui ta minu juurde tuli, selgus, et ta on kunstnik – ta ütles, et tema meelest on mul huvitav nägu ja ta tahab mind maalida. Ma mõtlesin algul, et mis lähenemisviis see veel on, aga ta tekitas usaldust, sest vaatas mind tõesti puhtalt kunstniku pilguga. Läkski nii, et ühel hetkel istusin tema hotellitoas ja poseerisin talle klassikalise portree jaoks. Pärast sain selle pooliku maali kaasa. See oli kaua aega Vasara tänaval mu kapis, aga ühel hetkel ma hävitasin selle lihtsalt ära. Tundsin, et seda pole mulle enam vaja. Nüüd mõtlen, et oleksin võinud oma lõpetamata portree ikkagi alles hoida…

Venemaa reisidel sai kohtutud paljude inimestega väljastpoolt Fixi, nii Eesti bändide kui ka muude tegelastega. Koos peeti pidusid ja puhati, see seltskond oli äärmiselt kirju. Fixi ajal käisin koos Vanemuise näitlejate ja lauljatega aastakese karatetrennis, mis oli toona keelatud sport. Katsetasin ühel Venemaa reisil rongis oma oskusi bändikaaslase Alar Madissoni kõhu peal. Näitasin mingit lööki, ma ei tea, kas ta haiget ka sai, aga ta röögatas kohutava häälega, mina jälle püüdsin lihtsalt tähelepanu omi oskusi näidates. Surusin kellegagi kätt, võib-olla isegi samal reisil ja taas Alariga, ning tegin muid vigureid.

PRIIT PIHLAP: „Silvi on Eesti mitmekülgseim naislaulja.”

Mina mäletan Silvi karjääri algust ülihästi. Ma olin 14aastane, kui ta oli saates „Kaks takti ette”, ja tema laulmine jäi mulle kohe meelde. Mulle jäi kõrva tema nimi, sest see kõlas kuidagi teistmoodi, ning tema uskumatult hea lugude valik. Ta hääl oli selline, mida mina polnud Eestis varem kuulnud, ning see minu arvates määraski Silvi saatuse. Ma olen kindel, et Silvil oli juba siis oma lähenemine muusikale.
Tõeline pauk oli see, kui Silvi Fixiga ühines. Me istusime Sõpruse Kultuurimajas ja vaatasime, mis punt laval teeb, ning siis tuli Silvi välja Janis Joplini lugudega. Fix laulis koori ja see esitus oli kogu publiku jaoks sõna otseses mõttes täielik kosmos. See oli midagi sellist, mida polnud 1974. aasta Tartus varem nähtud!
Ei möödunudki rohkem kui aasta – ja me saime Silviga kolleegideks Fixis.
Olen Silvit alati imetlenud, sest tal tuli paljude arvates kõik justkui iseenesest välja. Kuigi ma tean imehästi, et tegelikult ei tulnud tal lauljana midagi iseenesest. Ta oli vastupidi teistele see, kes tegi kõvasti kodutööd. Kui eeltöö oli tehtud, siis esimeses proovis oli kõik juba väga hea. Kahtlemata olid tema puhul number üks perfektne inglise keel ja hääldus ning absoluutselt omapärane laulutämber.
Silvi oskas ajastada oma närveerimise kusagile mujale, mil keegi seda ei näinud. Ise me olime ilmselt nii närvis, et ei märganud tema reaktsioone, kuid tema oli alati rahulik. Vraidi sooritused olid laval alati suurepärased.
Silvi oli erinev kõigest sellest, mis Eesti tolle perioodi naislauljate repertuaaris toimus.
Ta oli ja on ütlemata vahva tüdruk. Silvi sulas Fixi meeste punti nii sisse, et ma ei mäleta isegi ühtegi probleemi. Me olime seal ju parajad kadjakad kõik, seega ma ei tea, kas me oleks osanudki mõne kapriisse naisterahvaga arvestada. Silvi puhul ei meenu mulle aga midagi, mis oleks tema käitumises või olekus häirinud. Polnud iialgi seda, et naine laevas, laev põhjas.
Ta oli alati pundi liige. Silvi oli ja on „pillimees”.
Silvi oli naeruhimuline ja rõõmsameelne tüdruk. Tema naer tuli alati väikese viivitusega ning mina naersin alati rohkem tema naeru, ilma et ma teaks, mida Silvi naerab.
Silvi ei leidnud omal ajal solistina ja ansamblist eraldatuna suurt tunnustust. Ta oli ehe näide sellest, kuidas nõukogude laulja ei peaks laulma. Tema maneer oli teine, seal oli alati midagi läänelikku. Ma olen Silvit alati rahulolu ja imetlusega vaadanud, sest ta on pidevas muutumises ja arengus. Oli ta siis koos Ultima Thulega või Jaak Jürissoniga või muusikalilaval, kus tahes.
Ta säras alati, hoolimata sellest, kas ta oli laval nahkades, juuksed sassis ja higi lendamas, või, kleit seljas, kaunilt šansoone esitamas. Silvi Vrait on tõeline muusik, kes avaneb laval. Ta pole see, kes garderoobis on nagu lõvi ning kellel hiljem publiku ees läheb hääl ära.
Minu meelest pole Silvi eraklik, kuigi ta sellest ise aeg-ajalt räägib. Pigem oli vanasti asi selles, et ta oli naisterahvas ja seepärast ka Fixis paljuski omapäi. Ta ei saanud ju pidevalt meiega koos olla ja pidutseda! Aeg-ajalt oli bändil ja solistil sama garderoob ning Silvi pidi seal nurgas omaette olema ja meie ees end lavale minekuks valmis seadma. Teised oleks diivana seal kamba keskel kiljunud, aga Silvit see ei häirinud. Kui ansamblis on naisliige ja tekivad suhted ansamblisiseselt, siis tavaliselt tekivad ka probleemid ja pinged, aga Fixi üldüritus Silvi ja Viki suhete teemal ei kannatanud. Mõlemad andsid aru, et ansamblitöö on ansamblitöö ja eraelu sinna ei puutu. Meid nende suhted ei seganud. Noorus oli selline ja kui ringi vaadata, siis segaseid suhteid on igal pool. Me kõik oleme ju inimesed ja pole meil õigust kedagi hukka mõista. Silvi on töökas ja tubli naine ning suurepärane ema. Mina pole kuulnud tema suust kunagi hala ega kurtmist. Olen ise pigem see, kes närveerib, et ei saa hakkama. Tema elukäik on olnud kiiduväärne ja Eesti muusika ajalukku toksiksin ma ta nime kuldsete tähtedega. Silvi Vrait on Eesti kõige mitmekülgsem naislaulja ja kui keegi sellele vastu vaidleb, siis võtku kõik žanrid, mida Silvi esitanud on, ning mõelgu sellele.

Maalehe raamatusarja "Eestile elatud elud" saab tellida

http://raamatud.maaleht.delfi.ee/

või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.