Silvi Vrait raamatus: mind on aastaid saatnud kompleks oma välimuse pärast

„Mind on aastaid saatnud kompleks oma välimuse pärast ja see jälitab mind aeg-ajalt siiani, üllatuslikult ka minu enda jaoks. Imestada ei ole siin midagi – öeldakse ju, et osa asjade juured on peidus lapsepõlves, ja see peab paika.“ Nii rääkis Silvi Vrait Dagmar Reinoltile 2011. aastal ilmunud raamatus „Silvi Vrait. Saatus“, mis nüüd Maalehe raamatusarjas taas ilmub.

Mind kummitab lapsepõlvest üks poiss. Poiss, kes tuli kõige õrnemal hetkel ja ütles mulle nelja silma all inetusi, mis lõid mu oleku tasakaalust välja ja on ehk paljuski mu elukäiku suunanud. Ta ütles mulle „lõusta”, see painas mind, kuid ehk just selle paine tõttu olen praegu see, kes ma olen – see Silvi Vrait, kes nüüd, kuuekümnesena, tunneb end suurepärase ja väärt naisena. Jäägu see ütlus tolle poisi südamele, minu hinges on see alatiseks. Tegemist oli küll erandiga, kuid see oli tilk tõrva minu meepotis...

Ma olin noorena üsna korralik ega osanud eriti vaimukalt vastata, kui mulle midagi halvasti öeldi, seepärast oli mind koolis lihtne kiusata. Samas olin ma kooliajal ülihea naerja, juhul kui keegi teine nalja tegi. Kui keegi klassikaaslastest söögivahetunnil sööklas nalja õhku viskas, hea sõnavaraga ja kelmika, ei suutnud mina end tagasi hoida, vaid naersin alati kõlava selge häälega. Nii oligi, et teised läksid ära ja mina jäin oma supikausiga sinna itsitama, sest ei saanud ju sööki söömata jätta.
Muusika käis kogu aeg, paralleelselt kõige muuga, mu tegemiste juurde. Meil oli selline vinge klass, et kui laulutunnis lauldi koos, siis klass kõlas nagu koor. Juba kuuendas klassis oli meil tüdrukute ansambel, sest tüdrukuid oli rohkem. Võimekad olid neist kõik, mõned laulsid ka Kehra linna tütarlasteansamblis Anne, kus koos erinevatest klassidest tüdrukud.

Nad tegutsesid klubi juures, kuid esinesid ka koolis. Saateansambel oli neil väga heal tasemel. Ka mina käisin katsetamas, aga ma ei sobinud sinna, ennekõike oma tagasihoidlikkuse tõttu. Ma ei pääsenud mõjule ja see oli minu peamine probleem. Noorena eemaldusin sageli teistest ja lõin oma soovidele käega, arvates, et ju mind ei ole siis kellelegi vaja.

Tagantjärele on päris kummaline mõelda, et see, kelleks ma olen praeguseks saanud, erineb nagu öö päevast sellest, kes ma olin lapse ja noore tüdrukuna. Tegelikult on tagasihoidlikkus minus siiski siiani olemas. Mõned sündmused on sellele kaasa aidanud ja seda minus esile tõstnud, tuhanded kontserdid ja uued suhted aidanud seda vähendada.

Seesmised kõhklused või kahtlused jäävad minusse igaveseks ja endaga tuleb nendest üle olemiseks töötada terve elu. Mis iganes ka ei toimunud, ma ise mõtlesin endast alati vähem ja hindasin ennast allapoole, kui ehk peaks. Kui midagi head juhtus, siis tekkis tunne, et kas tõesti võib minuga ka nii minna, ei oleks nagu uskunudki... Sellel tundel ei ole mingit põhjendust, aga kusagilt on see minusse jäänud.

Niisuguse inimesena olen pidevalt tegutsenud ja endale asju sisendanud, endaga kahekõnet pidades ehk liigselt lähtunud mingitest negatiivsetest momentidest, mida teised minus ei näe, kuid mis mulle endale tunduvad väga ehedad. Ma ei tea ju tegelikult, mida teised minust mõtlesid ning nüüdki mõtlevad – ja see teadmatus on mind jälitanud terve elu.

Tänaseks on minu eesmärk sellest allasurutusest vabaneda siiski täitunud! Loomulikult on maailmas kaks erinevat Silvi Vraiti: see, kes ma olen elus, ning see, kes ma olen laval. Muusik ja laulja Silvi Vrait on absoluutselt teine inimene! Laval olen ma julge, enesekindel ja enamasti särav. Seal ma ei mõtle kunagi, et ma pole nii hea, kui võiksin olla, või nii ilus, kui peaksin olema.
Kui ma endale muusikuna üldse midagi ette heidan, siis ehk seda, et oma karjääri osas peaksin olema aktiivsem. Ilmselgelt on selle juures aga ääretult määrav koht ja aeg, kuhu ma sündisin ja kus ma kasvasin – ning seda ma ju muuta ei saa.

Silvi Vrait oktoobris 2011.

Järgnevad küsimused esitas raamtu toimetaja Aita Kivi

Kuidas õppida ennast armastama just sellisena, nagu me oleme?
Olen alles nüüd selleni jõudnud, et võin rahulikult endale peeglis otsa vaadata ja öelda: „Silvi, ma armastan sind!” Mõelda vaid kui vahva, kui keegi jõuab selleni juba noorena, kas või kolmekümnesena… Minu jaoks pole olnud lihtne aktsepteerida ennast sellisena, nagu olen. Nüüd kinnitan endale armastust valju häälega – ja peeglist ei vaata ju praegugi keegi teine mulle vastu, ikka mina ise! Ja see pole enam üldse piinlik… Varem miski nagu takistas mind. Nüüd on kõik vaba. Ja mu elu on tänu sellele muutumas.

Millise muusika saatel lõõgastute kõige paremini? Milline muusika annab teile energiat?
Kui olen tujust ära, siis panen midagi eriti raju peale ja liigutan kaasa – see toob madalseisust välja. Vahel aga hoopis süvenen kurbusesse, pannes hästi nukra laulu, ja löristan selle juurde nutta… Siis läheb kurbus mööda. Klassikalist ooperiaariat ja instrumentaalpalu võin alati kuulata, see pole meeleolust ajendatud. Küll aga võib klassikaline muusika tekitada emotsioone ja inspireerida.

Millest unistasite lapsena kõige sagedamini?
Tüdrukud omavahel rääkisid ikka tulevasest kodust: millised serviisid, linad, milline mees võiks olla… Laulmisest ma siis veel ei unistanud. Mängisime sageli kontorit ja kooli, ka õpetajatööst unistasin – see unistus on nüüdseks täitunudki.

Kui suur roll on unistustel teie elus?
Olen kindlasti unistajatüüp, ikka veel. See ei sõltu vanusest – unistan nüüd isegi rohkem kui kunagi varem. Unistama peab igal juhul ja alati! Ja nii, et näed unistuste täitumist. See tähendab, et midagi peab selleks ka ise ära tegema.

Praegu on üsna levinud suhtumine, et inimene tõmbab oma ellu just selle, millest ta mõtleb kõige rohkem. Kuidas teie sellesse suhtute?
Ongi nii. Peab olema väga ettevaatlik, millest unistad ja mida ette kujutad. Paraku ei lähe täide üksnes positiivsed pildid, mida endale silme ette manad, vaid ka halvemad… Kui midagi kardetakse ja see hirm on reaalne ja pidev ja võimas, võib seegi täide minna – inimene loob endale negatiivse kava. Või ta siis tunnetab ette, et midagi võib juhtuda…
Kui midagi kardetakse, siis tuleb abi küsida. Kui inimene ühel hetkel ära jagab, et oma mõttemaailma saab muuta, tulevad ta ellu vastav kirjandus, inimesed, muud allikad. Ühele jooga, teisele meditatsioon… Ta saab pidepunkti edasiminekuks.

Kui riskialdis te olete olnud?
Väiksena olin päris arglik, kartsin isegi rahvastepalli mängides pihta saada. Kartsin alati, kui isa saatis mind oma venelasest sõbra juurde midagi viima – Kehras läviti rahvuste vahel ju palju. Need 300 meetrit võõra inimese juurde olid hirmsad – lootsin iga kord, et isa mind poolelt teelt tagasi kutsub. Aga ma olen arenenud tugevuse suunas, sest olen pidanud paljuga ise hakkama saama. Ja soov sisemised hirmud võita oli suur.

Mida te kardate nüüd?
Kui mu poeg Silver kodust ära kolis, pelgasin, et üksinda elama jäädes võin endasse sulguda, kibestuda… Seni on mul õnnestunud seda vältida. Mul on ju sõbrannad, kolleegid, muusika… Samas tean, et enesehaletsuse ja kurbuse hetked on võimalikud. Aga kui oled avatud ja julged sel teemal rääkida, kas või Facebookis, siis see aitab. Tegelikult tunnen end praegu piisavalt tugeva ja enesekindlana, samas olen pehme ja avatud. Üks paremaid seise, mis mul elus olnud.

Silvi Vrait suri 28. juunil 2013.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.