Salapärane Silvi Vrait – nii jää kui tulikuum
Raamatus “Silvi Vrait. Saatus” räägib armastatud laulja oma elu keerulistest hetkedest, õnne- ja armastuseotsingutest.
Silvi Vraidi lühikese, ent mitmetähendusliku pealkirjaga elulooraamat “Saatus” jõudis lugejateni, kui lauljanna oli just saanud 60aastaseks ning tundis, et on igati elu tipus. Ta tähistas juubelit Estonia laval, oli rõõmus, õnnelik, terve, minetanud nooruspõlve kompleksid ja mured. Igati küps.
Nagu seda kirjeldab raamatu sissejuhatuses toimetaja Aita Kivi: “Vaadates tema elujõudu kiirgavaid silmi, julgetes toonides rõivaid, mis lasevad aimata hästi treenitud-vormitud keha, kuulates tema äärmiselt isikupärast, seksika alatooniga häält kinnitamas, et kunagi pole liiga hilja armumiseks, usun, et tal on õigus. Milline innustus ja tõdemus on see kõikidele naistele, kes ohkavad iga uue kortsu, iga lisandunud eluaasta pärast.”
Mõneti on tegu n-ö klassikalise naistekaga, kus vilksatavad mööda muinasjutulised süžeed, alates inetust pardipojast säravaks luigeks saamise loost, keerulistest õnne- ja armastuseotsingutest ning hilisest, ent kauaoodatud viljast – pojast, keda vapper naine üksi kasvatas. Lisaks kirglik suhtumine armastusse ning lootus inimliku õnne ja kaaslase leidmisele.
Saatus on õhus
Aga miks mitte lugedagi just seda 2011. aasta stoppkaadrisse jäänud elulugu ja jätta kõrvale kõik, mis juhtus järgmise kahe aasta jooksul ning viis fataalse lõpplahenduseni – laulja põdemist pärast rasket operatsiooni hooldushaiglas 2013. aastal kevadsuvel.
“Saatuses” pääseb mõjule Vraidi eluloo helgem pool ehk see, mida laulja kas siis isiklike päevikukatkendite, intervjuu või raamatu teise autori Dagmar Reinolti vahendatud minajutustuse läbi ütleb.
Minavormis jutustust on täiendatud katketega Aita Kivi intervjuust Silvi Vraidiga.
Intervjuude vorm on ametlikum, teietav ning lisab raamatule filosoofilist dimensiooni, samas ka teatud kõrvalpilku põhiloole. Nagu loeks isiklikku ja intiimset pajatust ning samas kuulaks raadiokanalist ametlikumas vormis vestlust.
Huvipakkuvaim selle raamatu kangelastest on Silvi Vraidi jõuline isa Einar Wright – Ameerikas koolis käinud soome verd mees, kes sattus oma isa tahtel 12aastaselt koos kahe teismelise õega elama Karjalasse, pidi seal matma oma isa ning sattus sõjaväkke ja Eestisse.
Kas võimaldaks Silvi Vraidi isa saatus paralleele tõmmata peagi esilinastuva Soome–Eesti–Rootsi uue mängufilmiga “Igitee”, mis räägib samast temaatikast ehk Ameerikast Karjalasse naasnud soomlastest?
Vraidi isa eitas oma minevikku, vaikis sellest ning keeldus uskumast, et tal on maailmas sugulasi ja lähedasi. Oma õega kohtus ta alles 1990ndatel ning selgus, et sugulasi on nii Ameerikas, Soomes kui Kanadas. Samas ei mäleta ameeriklasest isa tütar Silvi, kes Kehra koolist sai sisse Tartu Ülikooli inglise filoloogiat õppima.
Oma ema Sentat kirjeldab lauljanna tagasihoidlikus värvingus. Et kui isa oli seltskonnalõvi, siis ema pigem tagaplaanile hoidev koduperenaine, kes tegi lihtsat tööd ning tema suurim roll oli kodu hoida ja olemas olla. Tal oli ka Silvist viis aastat vanem tütar Pille, kes ei kasvanud nendega koos. “Vanemate vahel ei olnud hoidvat armastust, see tekkis alles elu jooksul,” tunnistab Vrait. “Isa oli aumees ja võttis ema naiseks.”
Mis määrab inimese?
Mis siis ikkagi määrab ära inimese? Naise? Muusiku ja artisti? Tema olemuse ning mälestuse temast? Kas see, et räägitakse ja jäädakse mäletama tema loomingut ja muusikat, või see, et pääseb mõjule tema elu lugu oma äärmuslikes detailides?
Ka kirjanduslugu võib kirjutada kaheti – mööda neid veidrusi, mis suurvaime vaevasid, ja mööda olusid ning inimesi, kes lõid neid sellistena, nagu nad olid. Kas me tunneks laulja Silvi Vraiti, kui ta 1972. aastal ei oleks “Kaks takti ette” lauluvõistlusel Tartus osalenud?
Oleks siis tulnud Suuk ja Fix ning 1994. aastal Eurovisioon ja “Nagu merelaine”? Oleks õnnestunud tagasi mõelda tema pea kümneaastasele karjäärile Vanemuises?
Silvi Vrait on öelnud, et laval pole tal sädelemise ja julgusega probleeme olnud, elus küll. Kas ongi olnud see nagu rollimäng? Lauljakarjäär koos muusikalidega “Helisev muusika”, “Chicago”, “Kuningas ja mina”, “Kabaree”.
Mõned küsimused jäävad ikkagi õhku. Milline ta oli, see salapärane naine? Kas nagu eestlastele euroväravat avavas loos: “Olla võin kui jää või tulikuum, / su kõigi unistuste tuum / ja valgel ööl ka varjust truum. / Enda nii sulle tõin ma, / kuigi tean, et homme võin ma / muutuda vaid nimeks sinu suul.”
Maalehe raamtusarja “Eestile elatud elud” tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.
