Kaalulangetamise müüt: mu ülekaal ei tee mulle häda
„Sel teemal ei saa ma kõnelda miljonite ülekaaluliste eest, seepärast räägin siin enda kogemustest. Ma sisendasin endale pikka aega, et mu ülekaal ei tee mu tervisele erilist häda. Trepist üles minnes püüdsin mitte ähkida, tahtes endale tõestada, et kolmandale korrusele minek pole mulle probleem. Üles jõudes varjasin hingeldamise köhatuse või naeratuse taha.“ Nadja Hermann, kes langetas oma kaalu 150 kilolt 65 peale, vaatleb raamatus „Ideaalse kaalu võti ehk võit rasva loogika üle“ kaalulangetamisega seotud levinumaid valesid.
Juhtusin YouTube’is vaatama videot, kuidas üks rasvunud naine läks sajast trepiastmest üles, ja mulle meenus mu kunagine mina. Umbes pärast kahekümnendat astet muutus ta astumine raskeks, siis hakkas ta üles rühkides naeratama, seejärel ei suutnud ta enam oma hingeldamist varjata ja heitis nalja, millist pingutust selline treppidest käimine küll nõuab. Hoolimata sellest, et viimased nelikümmend astet valmistasid talle tõelist piina, oli ta üles jõudes kohutavalt uhke, et suutis endale tõestada, kui heas vormis ta on.
Kuna ma ei osanud arvata, kas sada trepiastet on palju või vähe, otsustasin proovida, millises vormis ma ise oma 67 kilo ja pool aastat kestnud trenniga (tegelikult olin nädal tagasi käinud kõhuoperatsioonil) olen, ja kui pingutavad need sada astet ikkagi on. Tulemus: pärast sadat astet ei olnud isegi mu hingamine sagenenud, nii et jätkasin ülespoole astumist, ent pärast kuutsadat trepiastet kadus mul asja vastu huvi.
Minu arvates räägitakse liiga vähe enda liigutamise ja tervisespordi vajadusest. Neid, kes harrastavad järjekindlalt ja entusiastlikult mõnd spordiala, peetakse „friikideks”, „fanaatikuteks” või veel kellekski, aga „normaalsed” inimesed spordiga eriti ei tegele. Igal juhul pole palju neid täiskasvanuid, kes mingit spordiala regulaarselt harrastaksid. Selleks pole inimestel oma sõnul kas aega või ka tahtmist. Seda viimast tunnistatakse ilma mingi valehäbita, vähemalt mulle on selline mulje jäänud. Kui ma veel väga paks olin, lohutasid normaalkaalulised või vähem paksud (ma ei tundnud kedagi, kes oleks olnud minust paksem, järelikult olid teised vähem paksud) mind, et ega ma peagi end eriti liigutama, tunnistades, et nemad ise pole samuti vormis. Kui ma siis aga trenni tegema hakkasin, kuulsin tihti: „No mina seda ei küll ei suudaks.”
Mõni aasta tagasi avaldas Mayo kliinik suurt tähelepanu pälvinud uurimuse (Archer jt 2013), mis tõi välja, kui kehaliselt väheaktiivne on üks keskmine rasvunud inimene. Uuringu kohaselt teevad rasvunud naised aastas ainult ühe tunni intensiivselt sporti, rasvunud mehed alla nelja tunni. Nimetatud uuringut käsitlevad artiklid ei maininud aga, et ka normaalkaalulised naised pühendavad aastas ainult keskmiselt üksteist tundi intensiivsele sportimisele („intensiivne” all mõisteti parajat pingutust nõudvat sportlikku tegevust, mis tõstab südame löögisagedust, rahulik rattasõit seda näiteks ei ole).
Kui pidada silmas, et ega ka „normaalsed inimesed” ole kuigi sportlikud, võib alati leida kellegi, kellega ennast võrrelda ja saada kinnitust, et ega ma nii kehv olegi.
Nüüd, mil saan võrrelda, mida suudab üks treenitud keha (ma ei ole mingi sportlikkuse etalon), mõistan, kui kehvas kehalises vormis ma tookord olin ja kui tavalised olid need saavutused, mille üle ma tookord uhke olin.
Arvasin näiteks, et olen suhteliselt tugev. Tundsin uhkust, et suutsin kanda 30-kiloseid kive ja uskusin, et seda võimaldab mu „tugev luustik”. Nüüd jaksan tänu jõutrennile kanda ka meie aia 45-kiloseid ääriskive, mida ma varem ei suutnud isegi kergitada. Ja seda hoolimata tõsiasjast, et mu „luustik ei ole enam nii tugev”. Seda, et rasvamass ei annagi jõudu juurde, vaid hoopis raskendab liigutamist, ma tollal ei teadnud. Ma ei suutnud uskuda, et 50 kilo kaaluv treenitud naine võib olla tugevam kui mina oma 150 kiloga. Arvasin, et kui kehamass on suur, on jõudu palju.
Vähem oli mul tookord illusioone oma vastupidavuse ja üldise kehalise vormisoleku kohta, kuigi ka neid ei hinnanud ma päris õigesti. Kui mu auto ühel päeval käima ei läinud, pidin kolmveerand tundi kõndima, et töölt jala koju minema. Koju jõudes olin omadega täitsa läbi, jalad valutasid ja heitsin kohe pikali. Ma ei näinud selles midagi ebaharilikku, olin enda üle isegi uhke. Mõtlesin, et pole mul häda midagi, kui suudan töölt vabalt jala koju tulla.
Hiljuti tuli mul pühapäeval magusaisu peale ja jalutasin kokku kaksteist kilomeetrit lähima tanklani ja tagasi, et šokolaadi osta. Sellise pikkusega jalutuskäike polnud ma varem teinud. Mõnd tegevsportlast ajaks mu 19 protsenti rasva ilmselt naerma, aga keharasva tabelis liigitun ma sellega oma vanuse juures juba „atleetliku” või vähemalt „alla keskmise” alla.
Enamiku lugejate kehakaal jääb tõenäoliselt normaalse ja 150 kilo vahele ning küllap mõtleb nii mõnigi, et kui kaaluda 150 kilo, on lood tõesti halvad, kuid „mind see kõik ei puuduta” – ja neil on loomulikult õigus. Inimene, kelle KMI on 50, on tõepoolest erakordne nähtus ja teda ei saa võrrelda kergelt rasvunuga, kelle KMI on 32. Aga isegi kui 100 kilo kaaluvate inimeste probleemid pole nii suured kui 150 kilo kaaluvatel, ei saa väita, et nendega oleks kõik korras.
Nüüd, tagantjärele, võin üles lugeda mitmeid tolleaegseid hädasid, mida ma tookord kas ei osanud märgata või arvasin, et nii peabki olema. Kuna olin olnud aastaid rasvunud, ei teadnud ma, milleks peaks üks normaalne keha suuteline olema ja mis tunne on siis, kui keha on terve.
Näiteks tabas mind üllatus seoses magamisega. Oma praeguse abikaasaga koos elama asudes oli mulle kohe selge, et vajan üks-kaks tundi rohkem uneaega kui tema. Pidasin end tõeliseks unimütsiks, sest magasin igal ööl umbes üheksa tundi ja vajasin hommikuti aega, et end käima tõmmata. Praegu magan umbes seitse tundi ja hommikul läheb uni iseenesest ära. Olen nüüd ise üks neist, kes näisid mulle varem kummalised, sest tõusevad hommikul vabatahtlikult kell kuus üles. Varem arvasin, et inimese unevajaduse määrab kas tema iseloom või inimtüüp, ega tulnud selle pealegi, et see võiks sõltuda kehakaalust. Minu lühenenud unevajaduse põhjus peitub ilmselt selles, et mu uni on nüüd palju kosutavam, sest ma ei norska enam ja hingamine on tänu sellele rahulik.
Kaalulanguse üheks plussiks on, et kehaline tegevus on hakanud mulle suurt rõõmu valmistama. Varem pidasin jutte sellest, kui tore on trennis käia, väljamõeldiseks, sest ma ei suutnud ette kujutada, mis saab selles meeldivat olla. Muide, sale on kergem olla kui selleks saada, sest paksu kehaga on raske kehaliselt aktiivne olla. Isegi kui paks keha põletab puhkeseisundis ja trenniga rohkem kaloreid kui sale, on paksul inimesel palju raskem nii palju sportida, kui seda suudab heas kehalises vormis olev inimene. 150-kilosena oli 15-minutiline rattasõit spordiklubisse juba iseenesest tõeline piin, ja lisaks olin nördinud, et põletasin sellega ainult 60 kcal. Praegu sõidan kiiremini, see tähendab sõtkun pedaale hoogsamalt ja kulutan sama ajaga umbes 120 kcal. Tund aega trenažööril erilist pingutust ei nõua, kuid põletab asendis, mille mina valin, 600 kcal.
Nagu juba mainisin, räägin endast. Ma ei taha väita, nagu poleks ülekaaluliste seas üldse spordiga tegelejaid. Kuid minu meelest on paljudel siiski selline arusaamine nagu minul tookord, et isegi kui midagi üsna tavalist teha, tundub see endale tohutu sportliku saavutusena. 150-kilosena tundus mulle lühike jalutuskäik pingutavam kui teha 65-kilosena tund aega sörkjooksu, lisaks hingeldasin ja higistasin ma selle lühikese jalutuskäigu ajal rohkem kui nüüd joostes, loomulikult põletas jalutuskäik ka vähem kaloreid.
Paksusega leppimise liikumise (inglise keeles Fat acceptance movement) eestvedaja ameeriklanna Ragen Chastaini jaoks oli saavutus, et ta läbis 2013. aastal tugevalt rasvununa maratoni, mille kohta ta kirjutas artikli „My big, fat, finished marathon”. Ta väitis, et tegi viis kuud trenni ja läbis maratoni nelikümmend kaks kilomeetrit kaheteistkümne tunni ja kahekümne minutiga. Ma ei taha väita, nagu poleks see saavutus, kui tugevalt rasvunud inimene jookseb maratoni lõpuni. Kuid ta keskmine kiirus oli umbes 3,5 kilomeetrit tunnis, mis on palju aeglasem kui normaalses tempos käia. Ta jõudis finišisse alles siis, kui ametlikult oli maraton juba ammu läbi, korraldajatel asjad kokku korjatud ja nad minema läinud, välja arvatud need vaesed hinged, kes pidid jääma viimast finišeerujat ootama. Osaleja, kes mõni tund enne Ragenit lõppu jõudis, oli üks seitsmekümneaastane naine. Võrdluseks: naised läbivad maratoni keskmiselt viie tunniga. 2011. aastal läbis üks saja-aastane maratoni 8 tunni ja 25 minutiga.
Kummastust ei tekitanud selle artikli juures mitte ainult selle autori olematu sportliku saavutusega kiitlemine, vaid ka see, et Chastain pahandas oma artiklis ühe naisvabatahtliku üle, kes olevat teda tülitanud ja diskrimineerinud. Kuid too olevat pärast mitut jooksutundi – kui oli näha, et Chastain ei suuda maratoni õigel ajal lõpetada – ainult palunud, et ta jooksu katkestaks, sest esiteks oli tal mure korpulentse jooksja tervise pärast ja teiseks pidi üks osa vabatahtlikest ainult ühe osaleja pärast kokkulepitud ajast palju kauemaks jääma. Chastain aga keeldus katkestamast, sest maratoni ametlikku lõpuaega polnud kindlaks määratud. See võis ju tõsi olla, aga selle pärast ärrituda ja väita, et teda koheldi halvasti, kui ta sundis vabatahtlikke neli tundi ootama, enne kui ta oma taguotsa üle finišijoone vedas, on ju selge häbematus.
Chastaini lugu näitab minu arvates hästi, et pikka aega tugevalt rasvunud inimesed kaotavad mõnikord reaalsustaju, seda eriti siis, kui nad liiguvad keskkonnas, kus tugevat ülekaalu peetakse normaalseks.
Ärge mõistke mind palun valesti, ma ei alahinda sportlikke püüdlusi. Kuid oma treenituse taset tuleb õigesti hinnata. Kui ma kaalusin 150 kilo ja olin olnud mitu kuud peaaegu liikumisvõimetu, oli igasugune kehaline tegevus minu jaoks saavutus. Esimestel kuudel olin uhke iga väikseimagi edusammu üle, näiteks et suutsin pool tundi jalutada või kakskümmend minutit rattaga sõita. Tavaolukorras poleks sellised asjad olnud isegi mitte mainimisväärt. Kuid sellisena, nagu ma tookord olin, oli mul täielik õigus tunda oma edusammude üle uhkust. Inimesele, kes pole kunagi suitsetanud, pole mingi kangelastegu üks päev suitsetamata vastu pidada; kui tegemist on aga ahelsuitsetajaga, on üks suitsuvaba päev tähelepanuväärne saavutus. Ka poeskäimises pole midagi ebatavalist. Kui aga poodi läheb ärevushäire all kannatav inimene, kes pole aastaid väljas käinud, on tegemist tõelise edusammuga.
Pole midagi laiduväärset selles, kui inimene tunneb oma edusammude üle uhkust, olgu need kui tahes tühised, sest need annavad jõudu ja on isiklikus arengus olulised verstapostid. Kuid näha oma isiklikus saavutuses, mis seda üldises plaanis kindlasti ei ole, kogu ühiskonna jaoks midagi ülimalt erakordset, tähendab, nagu peaks ühiskond tugeva rasvumise heaks kiitma ja mitte võitlema selle tervist kahjustava nähtusega.
Nadja Hermann „Ideaalse kaalu võti ehk võit rasva loogika üle“, kirjastus Varrak
