Kätlin Kaldmaa: kuidas minust sai varas
„See lugu on minu elu läbi kahe kõige olulisema suhte – minu suhe emaga ja minu suhe tütrega. Mu ema on geenius. Kui suur õde alles väike oli ja kõndides kukkus, ütles ema talle: „Tule siia, ma tõstan su üles.“ Samal ajal on see meie aja lugu. See on osa seitsmekümnendatel sündinud põlvkonna kirjutamata loost.“ Nii ütleb raamatu „Kaks armastuslugu“ kohta Kätlin Kaldmaa.
Katkend raamatust:
Lisaks pikkadele tumedatele juustele on mul sündimisest peale olnud pikad peened sõrmed. Juba päris päris väikesest peale täiesti juhuslikud inimesed imetlesid neid, lausa katsusid, ja ütlesid alati: „Oo, kui ilusad pikad peened sõrmed. Sellest tüdrukust tuleb kindlasti klaverimängija.“ „Oh mis te nüüd, mis klaverimängija,“ ütles ema alati. „Need on taskuvarga sõrmed. Minu tütrel on taskuvarga pikad peened sõrmed.“ Minul on taskuvarga pikad peened sõrmed.
Nagu öeldud, siis mõnikord anti lapsele muusikakooli päeval raha kaasa ja mõnikord mitte. Kui ema ja isa parasjagu rohkem tülitsesid, siis ei olnud see kellelgi meeles. Kui emal oli paha tuju, ei tahtnud keegi ta lähedale minnagi, veel vähem siis midagi küsida, veel vähem raha küsida. Muidugi sa said selle, aga see visati sulle sellise põlgusega, et isegi selle eest ostetud bussipilet lehkas nagu sõnnik. Nagu meestel tihtipeale, siis ka meie isal oli komme kopikad taskust välja visata. Need olid kõik hunnikus sektsioonkapi kõige ülemises sahtlis. Nii et kui asjalood olid sellised, et ema käest raha küsida ei julgenud ja isa enam kodus polnud, tuli väga väga vaikselt see sahtel lahti saada ja sealt mõned kopikad võtta. Viiskend kopikat. Kuuskend. Ja loota, et mõni bussijuht sel päeval ütleb, et mine niisama, ei ole lastel piletit vaja. Mõnikord ei öelnud. Mõnikord tuli nutta, et niisama bussi peale saada. Mõnikord jagas mõni teine laps oma kopikaid. Nad said need alati tagasi. Siis oli palju julgem sealt sahtlist mõned lisakopikad võtta, pimesi, ikka need valgemad, sest võlg on võõra oma ja kui on võlg, siis vargus on vähem vargus.
Ühel talvel oli emal ja isal väga pikk tülitsemise periood. Lastest ei tehtud eriti välja. Lapsed panid riided selga ja läksid eest ära õue. Seal oli rahulik olla. Muusikakoolis pidi ikka edasi käima, sellest ei olnud pääsu. Raha oli ainult bussisõidu jaoks. Nii ma ükskord seal Jõe tänava poes ringi käisin, kõht jube tühi, midagi osta ei saa, sest ainult täpselt bussiraha on alles. Suur õde oli rääkinud, kuidas üks tema sõbranna kogu aeg midagi varastab. Et tal on kohe selline põhimõte, et ostab nii vähe kui võimalik ja varastab nii palju kui võimalik. Et varastamine pidi tegelikult jube lihtne olema. Kes seda enam mäletab, kuidas, aga üks pakk Kroketi komme tuli sealt poest kaasa. 24 kopikat. Lahkusin poest tasakaalukal sammul. Kõndisin veetorni juurde tasakaalukal sammul. Et keegi midagi ei kahtlustaks. Siis julgesin selja taha vaadata. Ei kedagi peale paari stammjoodiku. Bussini oli veel paarkend minutit aega. Tegin kommipaki lahti. Need maitsesid nagu tuli. Tavalised roosad, kollased, sinised, rohelised kroketikommid, aga hoopis teise maitsega. Õnneks tulid varsti teised lapsed ka ja sain oma paki laiali jagada.
Tülid ei olnud järgmisel nädalalgi kusagile kadunud. Jälle olin samas olukorras. Kõht tühi, raha pole. Seekord olin teises poes, peatänava ääres, kus oli alati rohkem inimesi. Ja rohkem müüjaid. Seekord mõtlesin, et ma olen selle muusikakooli ajal juba nii palju Kroketi komme söönud, võtaks nüüd hoopis halvaad. Ma kohutavalt armastasin halvaad. Panin korvi vihikute alla halvaapaki ja mingil hetkel selle koos vihikutega kotti. 30 kopikat. Ja siis tuli müüja ja kukkus kriiskama. Et tema juba tükk aega kõndis mul kannul ja vaatas, mida see väike vargaplika siin teeb. Mind veeti tagaruumidesse, kõigepealt kutsuti välja miilits ja siis helistati koju. Meil vist oli juba telefon, sest isa oli selle aja peale peazootehnikuks saanud ja ta pidi alatihti purupurjus karjakuid ja lüpsjaid kolhoosi pealt tööle ajama. Isa pidi kellegi käest auto laenama, et kohale tulla. Mind grilliti nii, nagu oleksin vähemalt inimese tapnud või kommunismi tuleviku ohtu seadnud. Mul polnud midagi öelda, ma lihtsalt nutsin. Mis sa seal ikka teed või ütled. Kui isa kohale jõudis, siis nad võtsid natuke tagasi, isast oli ilmselt näha, et korralike inimeste laps, mitte mingi joodikute järeltulija. Aga võib-olla nad lihtsalt kartsid Habet. Protokoll ja alaealiste asjade komisjon ja Kaagvere. Kaa-kaa-kaa-kaa-kaa, kaa-kaa-kaa-kaa-kaa.
Suur õde oli ainuke, kes mind natuke lohutas. Kui keegi ei näinud. Ega ma tallegi julgenud öelda, et ma seda tühja kõhu pärast tegin. Edaspidi lihtsalt nälgisin, kui raha ei olnud.
Muidugi on see hea, et ma nii kähku vahele jäin. Käitumise hinne langetati too veerand kolme peale. Klassikaaslased olid segaduses – mida Kätlin tegi, ta on ju alati nii korralik ja tubli, miks tal käitumise hinnet niimoodi alandati, ta ei ole ju mingi pätt? Selle poolest tuleb küll õpetajatele au anda, et ehkki nad omavahel kindlasti sahistasid nagu jaksasid, siis kusagile välja see info ei levinud. Alaealiste asjade komisjonis arvel olemine oli piisav karistus. Kodus aga lõpetas see vahejuhtum mõneks ajaks suure tülitsemise. Nii et võib öelda, et läks asja ette.
Pärast seda muidugi suhtuti kodus minusse kui kleptomaani. Nii kui midagi ära kadus, olin see kindlasti mina, kes selle vasakule pani. Ehkki tegelikult tegi seda väike vend või naabripoiss või hoopis kõik koos. Enamasti tehti pisipättusi ikka ühiselt, meie kolm ja naabrilapsed. Võtsin alati süü enda peale. Mis see üks vargus rohkem või vähem ikka enam loeb. Ja kui selle eest ei saa peksa mitte väike vend, vaid mina, siis seda parem. Aga vaat siis, kui ma päriselt midagi pihta panin, ei pannud keegi seda tähele. See oli juba kunstiliselt kõrgem tase.
Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa “Kaks armastuslugu”, kirjastus Petrone Print 2017
Vaata ka:
