KALJO KIISK 95 | Kaljo Kiisk ujus nigu kala vees, enamasti ikka või sees...

Ja seda on hea lugeda Andres Laasiku kirjutatud tihedast autobiograafiast. Lisaks räägib see raamat ka Eesti filmiajaloost läbi Kaljo Kiisa.

Täna on Eesti filmi- ja teatrilegendi 95. sünniaastapäev. Avaldame sel puhul uuesti loo, mis esimest korda ilmus 2017. aasta septembris.

Räägin niisama ajaviiteks ühe loo. See on ainus kord, kui Kaljo Kiisaga otse kokku puutusin. Aasta oli ehk 1980. Õppisin lavakas, aga samas töötasin valvurina objektidel. Trükikodades, kaubahalli ehitusel, spordikomitees, ehitusministeeriumis. Ja Eesti Kinoliidus. Selle esimees oli Kaljo Kiisk ja liidu uues majas tehti remonti. Mina aga tegin õhtutundidel seal kooskõlastamatult näitemänguproove. Liigutasime mööblit ja seeläbi määrisime seinu.

Uuenenud kinoliit oli just avamisel. Seinte peal olid triibud ja valvur kutsuti välja. Tunnistasin, et tegime proovi ja liigutasime mööblit. Kiisk pidi tellima seinte ülevärvimise, aga leppis asjaga: “Mis seal ikka.” Eks oli ka selge, et valvur Sauter seinte ülevärvimist maksta ei suuda.