Veel kord õnne proovimas: kas mees on ikka piisavalt intelligentne, haritud ja majanduslikult kindlustatud?
Kui keskealised naised hakkavad kaaslast otsima, võib takistuseks saada kõrge enesehinnang. Ikka oodatakse oma muinasjutuprintsi, kuigi tuleks tunnistada, et see prints koos oma hobusega on lihtsalt läinud. Tiina Ross kirjeldab raamatus „Sundimatult suhetest“ erinevaid suhteprobleeme.
Kas veel korra oma õnne proovida või mitte – see on küsimus. No mis küsimus see ka on, loomulikult proovida! Usun, et pole mingit põhjust lasta end kammitseda uskumisel, et teisel ringil ehk siis vanemas eas on raske peret luua. Samas võib peas kummitada arvamus, et vist on liiga hilja kooselusadamasse purjetada.
Korra pettunud, aga samas normaalsed mehed on muutunud väga-väga ettevaatlikuks, sest nad on saanud haiget ja ei suuda enam usaldada pea mitte kedagi. Suisa väldivad suhteid, et mitte teist või ka mitmendat korda ämbrisse astuda.
Naistel võib saada sageli komistuskiviks muu hulgas ka kõrge enesehinnang, eriti kui ollakse üle keskmise välimusega. Siiski ei saa üheselt öelda, et välimus on ainus põhjus, aga see on midagi, mille järgi tehakse esimene, kiirotsus.
Minu armastatud sõber, kes täna kõrgetes ametites „tüürib“, on esmamulje kohta tabavalt öelnud:
„Esimest muljet kaks korda jätta ei saa.“
Härra Johannes Kert
Naised, kel on raskendatud kaasa leidmine, kus võib siis olla põhjus? Mida arvavad just mehed naiste kohta?
Üks daam, kes endast peab, oskab pidada ka oma kaaslasest, seega ei pea igas hallis ja kaunis rüüs kohe hunti nägema.
Millises karbis on peidus pärl ehk mida mõtled naisest, kes:
¬ veel kuldses keskeas näeb superhea välja;
¬ on veidi väljakutsuva riietumisstiiliga;
¬ omab aastatega kogunenud enesedistsipliini.
Teisalt naine, kes kannab silmatorkava dekolteega pluusi, tal on seljas mini – see aga on igati ontlik, ta on oskuslikult sättinud oma kaunid pikad juuksed. See on kompott, mis tekitab juba nagunii vaid ühe emotsiooni, ehk mis iga isase mõtte õigelt rajalt kõrvale juhib.
Naised seevastu on meeste suhtes endiselt väga valivad ja lasevad endis kohe tekkida eelarvamusel ja sõeluvad mehi hoolega. Ikka oodatakse oma muinasjutuprintsi, kuigi tuleks tunnistada, et see prints koos oma hobusega on lihtsalt läinud. Sugugi ei aita edasi beibelik käitumisstiil, et kui korra sõelale jäänud pürgijal uhket limusiini ukse ette ajada pole, siis ärgu üritagugi väljavalituks saada.
„Umbrohi on ka lill, kunagi sa ehk veendud selles.“
Rahvasuu
Naised on laias laastus kahes leeris: need, kel põhjendamatult kõrged nõudmised, ja need, kel on elu jooksul kogunenud korralik veimevakk ja seda nii taskusse kui pähe. On enesestmõistetav, et kui sa oled oma elus juba varaliselt kindlustatud ning saavutanud stabiilsuse, siis ei lepi sa üldjuhul vähemaga. See tähendab, et ka mehel peab olema kasvõi minimaalne nn kaasavara, et teistest eristuda.
Aga siinkohal tasub liivakell korraks seisma panna ja tõele näkku vaadata, et kas elad koos veimevakaga või piisab sulle siiski pelgalt selle omanikust.
Naine, kes otsib meest viiekümnendates ja üle selle, on ilmselt ise juba neljakümne või ka viiekümne piiri ületanud, ning üks pere on tal ehk juba laialigi läinud, aga nõudmised on jätkuvalt püüdmatud.
Usun, et sellises vanuses on mõistlik mängida lahtiste kaartidega ja mitte püüda otsida igast suhtest vaid rahalist peavõitu.
Faktorid, mis räägivad igati ja vaid otsija kahjuks, on esiteks – käest libisev aeg. Teiseks – suured kogemused, ja kolmandaks – kõrged nõudmised. Seega on raske teisel ringil leida keegi, kes vähemalt esmase jutu järgi võiks sarnaneda eelpool toodud hulgale omadustele, ehk soovidele vastav ja huvipakkuv objekt. Otsijal jagub küsimusi veel ja veel.
Kas mees on ikka piisavalt intelligentne, samas ka haritud, ja mis pole väheoluline, ka majanduslikult kindlustatud? Teatud vanuses ei ole lihtne enam kummalgi poolel, kuna kui kõik eelnevad tingimused on täidetud, võib osutuda kirstunaelaks hoopis mehe välimus.
Kui ikka ei suuda „kuldset kuube“ selga mõelda ja tõtt öelda pole ju vajagi.
Pahatihti saadab partneriotsinguid kiirustamine, pinnapealsus või soovimatus ja kartus oma tundeid usaldada. Kui aga hing pole rahul, siis ei ole muu enam oluline. Midagi jääb üldpildis häirima ja just see võib olla põhjus, et polegi soovi süvitsi minna. Seega on tegu vaid pealiskaudse ja etteruttavalt ka ilmselt lühiajalise suhtega.
Just liiga pindmise tutvuse juures ei pruugi paljud isiksuse omadused üldse avatud saadagi. Nagu mehes peidus olev headus ja samas ka tema ausus. Või siis hoopis jätkuv tolerantsus, elu jooksul juba lastetoast alates lihvitud kõrge haritus. Ilmselt eelnenuga kaasas käiv võimalik korraarmastus. Ehk veel üks hea iseloomujoon – soov pidevalt areneda.
Soovin siia ühte neist, kumb on parem?
Kuigi paljudel meestel on ka loomupäraselt kaasa antud palju häid omadusi, jääb nende avastamisrõõm vaid inimesele, kes neid tõepoolest avastada soovib ja ei lase end kinni jääda vaid mehe ehk veidi „kulunud“ välimusse. Väljanägemist annab lihtsate vahenditega upitada, sisemist ilu aga kahjuks mitte.
Ikka veel peretu – vabadus, isekus või teadmatus?
Võtame nüüd huviorbiiti õrnema sugupoole esindaja, kes pole abieluranda tüürinud. Silmapilkselt vormub huultele küsimus, milles probleem. Kas on tegu järjekordse karjäärinaisega või siis printsi ootajaga, kes aga peaks juba hoopis kuningat piidlema?
Või siis on temakese poolt latt nii kõrgele seatud, et enamik eesti mehi jookseb selle alt läbi.
„Ja siin on mu saladus, väga lihtne saladus: ainult südamega võib õigesti näha, kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Antoine de Saint-Exupery
Samas on kirjeldatu aga üdini normaalne naine ja teistelgi naistel on igal oma hea põhjus, miks nad on ikka veel üksi. Kuigi tänapäeval on pere loomise aeg järjest kaugemale nihkunud, on ikkagi vanemas eas suhte alustamine kordades raskem.
Juba on välja kujunenud oma n-ö selgroog elule, mis koosneb olude sunnil tugevaks vormunud iseloomust ja reeglina korralikest kommetest. Need on aga üksi elava inimese omad ja olemasoleva ümberhäälestamine on visa.
On ka üks kamp inimesi, kes liigitub nii nn elupõletajateks, seda siiski vaid mingi eluperioodini. Sest ka kõige kirglikuma seikleja hing vaibub lõpuks, ning kui sarved lõplikult maha joostud (ka emastel on minu loos sarved), siis ihatakse paiksemat ja vaiksemat eluviisi, et oma eelõhtusse tüürida. Asutakse lõpuks otsima püsisuhet. Tean üsna mitut inimest, kes on vanuses 50 või siis ka 60 pluss, kes on oma eelmise kaaslasega olnud kooselu lõpetanud ning jällegi alguses tagasi.
Ehk seisavad lõhkise küna ees.
Ometi on sellistel inimestel kogemusi rohkemgi kui võib-olla ühe inimese jaoks vaja oleks. Nende pajatused on värvikad ja kokkuvõtvalt tõdetakse, et elus on olnud kõike, ohtralt erinevaid suhteid ning rikkalikke seiklusi toredate ja heade meeste või naistega. Nüüd aga on jõutud oma elus ristteele, kus tuleb valida teine suund. Ühtäkki on kohale jõudnud teadmine, et vanamoodi enam jätkata ei saa. Üksiku vana hundi hing ihkab lähedust ja keha vajab stabiilsust. Kust siis veel kord õnne proovida, kui üksi olla ei taha ning tutvusringkonnas sobivat natuuri pole senini silma jäänud? Tegelikult tuleb silmad lahti hoida igal pool, ja kus vähegi võimalik suhtlust arendada.
Vaatame veel kord tänapäevase digiajastu kütkes olevaid persoone ja kõike lubavat netiavarust, millel juba korraks peatusime.
Internetis suhte loomisel on ka mõned plussid:
¬ lootus näha inimese sisemust,
¬ väline pool ei suuda mõjutada,
¬ otsuse peab langetama enne reaalset kohtumist.
Kaaslase otsinguil põrkume üsna tihti aga ennekõike psühholoogiliste probleemide otsa, kuna vastutust on raske võtta, ja seepärast võetakse vabadus süüdistada. Kui näpp näitab otsijat ja mõte poeb väite taha, et soovid, soovid, soovid. Seega Achilleuse kannaks võib olla sageli kujunenud hoopis see, et otsija ka ise ei tea täpselt, mida ta tegelikult tahab.
Tiina Ross „Sundimatult suhetest“, kirjastus Estada K 2017
Vaata ka:
