Endel Lippmaa raamatus: küsimus ei olnud fosforiidi kaevandamises, vaid saja tuhande inimese Eestise toomises

Kui Eestis nn fosforiidisõja lahingud algasid, sai akadeemik Endel Lippmaast omamoodi lipp vastuhakus fosforiidi kaevandamisele, sest tema koos oma kaastöötajatega tõestas, et fosforiidi peal asuv ja eemaldamist vajav diktüoneema on isesüttiv. Saanud aga teada Tšernobõli tuumakatastroofist, asusid Lippmaa ja tema kolleegid kiiresti mõõtma radioaktiivset kiirgust, kirjutab Tiit Kändler raamatus „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga“, mis nüüd Maalehe raamatusarjas taas ilmub.

Kohe pärast perestroika väljakuulutamist, 26. aprillil 1986 paiskus üle maailma katastroof, mis ei pannud proovile mitte ainult inimese vastupidavuse radioaktiivsusele, vaid ka perestroika tugisambad.

Tšernobõli tuumajaama hukku varjati kodanike eest õige tükk aega. Rootsi raadio ja Soome televisiooni kaudu sai see muidugi Põhja-Eestile kohemaid teatavaks. Endel Lippmaale said, ainult talle teadaolevate kanalite kaudu, teatavaks katastroofi üksikasjad ja selle vallandatud radioaktiivse pilve levik. Et see tabab ka Eestit, polnud kahtlust – ent mil määral?

Targutamiseks polnud aega. Füüsikud on maailmas selleks, et seda mõõta – seejärel targutagu kosmoloogid ja filosoofid. Kibekähku asuti täiustama radioaktiivset kiirgust mõõtvaid seadmeid. Et katsetasin tol ajal optikalaboris meie ehitatud fluorestsentsi korrelatsioonspektroskoopia seadmel, siis nägin, kuidas radioaktiivse kiirguse andurite ehitamisel tegutsesid eriti usinalt füüsikud Aavo Sirk, Peet Kask ja Ülo Mets. Labori steriilsesse õhustikku tungisid alfa, beeta ja gamma mitte niivõrd matemaatiliste valemite raskestimõistetavate liikmete kui radioaktiivse kiirguse liikide tähistena. Riistad valmis, hakati mõõtma. Mõõdeti kõike, mida andis. Muidugi mõista poes müüdavaid toiduaineid.

Mida – võib tagantjärele öelda – polnud õnneks just liiga suur valik. Vastasel korral tulnuks sellele tööle jäädagi. Mõõdeti teepakke ja kirsikompotte. Saiaviile ja leivalõike. Ei saa siin mäletada, mida kõike – igatahes metsas matkanute sonimütsideni välja.

Mis lõbusamalt kiirgas, see sai asupaiga ühe meie labori seinakapi alumisel riiulil, mis täitus üha uute näidistega. Rekordiomanikud ja meie lemmikud olid mitmesugused teepakid, mille seast üks Gruusia tee võinuks ehk pretendeerida isegi vähivastase kiirituskeskuse auväärseks kiirgajaks. Kes seda ikka mäletab, ent just Gruusia teed peeti noil päevil parimaks, mis saada oli.
Radioaktiivsust mitte ainult et mõõdeti, vaid selle eest ka kaitsti end. Selgus, et Peipsi järve vesi Pihkvast Narva jõeni muutus joogiks kõlbmatuks. Mõõtetegevust arendati edasi, arvutiasjandust edendav Sirk ja keemik Valentina Pikkov hakkasid ette valmistama pinda riiklikul tasemel tegutsemiseks. Lippmaa uuris radioaktiivsuse ohtlikkust üle Eesti, aga suutis vältida ka oma rahva ohtu sattumist.

„Õnnestus päästa kõik meie noormehed Tšernobõli reaktori katastroofi koldesse saatmisest. Narva andsime info, kuid seda elanikele ei teatatud ja lasti tugevasti radioaktiivset vett ikka edasi juua. Ametlikult sõdisime maa ja vee reostamise vastu, tegelikult aga saja tuhande immigrandi vastu. Osutusime ettevõtlikumaks kui Moskva organisatsioonid, kes ei saanud hakkama oma ülesandega tõestada vastupidist – ohutu fosforiidikaevandamine on tegelikult ju võimalik.”

„Küsimus ei olnud ju fosforiidi kaevandamises, vaid selles, kas lasta tuua kokku koos perekonnaliikmetega umbes sada tuhat inimest Murmanski kandist Eestisse. Need olid põhiliselt venelased, kõik venekeelsed. See oleks mõjutanud kogu demograafilist situatsiooni Eestis drastiliselt. Sellepärast – fosforiiti kaevata Eestis muidugi saab, selle hind oleks olnud saja tuhande inimese sissetoomine, mis meile sugugi ei meeldinud, mille tõttu tuli tõestada, et fosforiiti kaevata ei saa. Kuna me olime lõppkokkuvõttes targemad kui riigiplaan – Gosplan Moskvas, siis me võitsime. Nad ei suutnud tõestada, et seda saab teha.”

Lippmaa sektoris hakati keskkonnauuringutega pihta ammu enne, kui kellelgi diktüoneema nimi pähe tuli ja fosforiidisõja vallandunud tuline suits ninna ulatus. Maardu fosforiidikarjääri olukorda asusid 1970. aastate teisel poolel uurima kaks Eesti selle ala parimat asjatundjat, Keemia Instituudis 15 aastat diktüoneemakilta uurinud ja väitekirja kaitsnud Ello Maremäe ning Arno-Toomas Pihlak. Venemaal vase ja nikli sulfiidimaakide aeglase põlemise uurimise alal 1974. aastal andidaadiväitekirja kaitsnud Pihlakul oli isepõlemise alal hindamatu kogemus. Eesti Vabariigi raudtee direktori Arthur Pihlaku poja sunnitult kirev elu oli sisustatud kahe küüditamise, Moskvas kinoinstituudis õppimise, Norilskis mäenduse kõrghariduse omandamisega ning tööga metsades, kolhoosides, kasukatehastes, arhiivides, metallurgiakombinaatides. Nüüd päädis see Eestis fosforiidisõja eesliinil akadeemik Lippmaa keskkonnateadlaste rühmas Maardu kaevandusjääkide palavikku mõõtes. Diktüoneema uurimine oli seni toimunud riikliku saladuse varjus ja Maremäe oli oma töödes näidanud kilda kasulikkust rahvamajandusele. Nüüd oli aeg uurida diktüoneema teist palet ja mõõta, kui suuri ebameeldivusi võib põhjustada selle isesüttimine. Ning teha seda igasuguse saladuse katteta. Tuli tõestada, et 1980. aastate alul tootmiskoondises Eesti Fosforiit ja NSVL Riiklikus Mäetoorme Instituudis välja töötatud ja rakendatud uus kaevandamise tehnoloogia, mida nimetati tulekahjuohutuks ja mis võeti 1985. aastal kasutusele kogu Maardu karjääris, ei lõpeta põlemiskollete teket.

Uurimisrühmalt hakkas juba enne perestroikat ilmuma artikleid, mis mingil kummalisel moel läbisid tsensori ehk Glavliti väravad – küllap nende neutraalse teaduslikkuse toel. Nii näiteks avaldas Lippmaa 1979. aastal koos Pihlaku ja Maremäega Põhja-Eesti keskkonna saastamise kogumikus artikli diktüoneema isesüttimisest. 1982. aastal esineti Riias toimunud üleliidulisel keskkonnasümpoosionil ettekannetega Eesti taimede ja fosforiidikaevanduste saastumisest. Järgmisel aastal ilmus artikkel diktüoneemakildast NSV Liidu TA Toimetistes, 1985. aastal toimunud vabariiklikul iii ökoloogiakonverentsil esitasid Lippmaa, Maremäe, Pikkov, Sirk ja Pihlak mitmes ettekandes ja teeside kogumikus oma tulemused väga erinevates valdkondades: diktüoneema, lämmastikoksiidide kontsentratsioon õhus, radooni sisaldus puurkaevudes, metallide bilanss Maardu järves, radioaktiivsete gaaside ilmingud Lääne-Virumaal. See oli omamoodi kaleidoskoopiline sissevaade füüsika sektoris aastakümne jooksul tehtud tööle. See mitte ainult ei andnud uut ja huvitavat keskkonnateadusele, vaid kujunes Eesti teaduse ajaloos suurimaks poliitiliseks jõuks, mis ühtaegu otsustas Eesti saastamise ja koloniseerimise saatuse ning lõi teaduslikult argumenteeritud aluse ja – kui kasutada teadusajaloost tuntud Thomas S. Kuhni terminit – uue paradigma, mis aitas tublisti kaasa Eesti iseseisvumisele.

Et kivi saab lõkkest madalamal temperatuuril vaikselt põleda, vahel ka lõkkele lahvatada, on Eestis märgatud ammu meie diktüoneemakilda ehk argilliidi puhul. Kilda põlemisest on kirjapandud teateid paarisaja aasta kohta. Pihlak ja tema KBFI kolleegid tegid 1980. aastatel täpsete keemiliste uuringutega kindlaks, et diktüoneemakilt oksüdeerub alul madalate temperatuuride juures, sõltuvalt sellest, kui hästi see hapnikku seob. Soodsatel tingimustel, kui õhuhapnikku pääseb piisavalt ligi, argilliidid kuumenevad üha, kuni süttivad ise.

KBFI teadlased võtsid kõik Maardu fosforiidikaevanduse 10-ruutkilomeetrisel alal leitud isesüttimise kolded arvele. Nad puurisid võrgu silmadesse sajameetrise perioodiga 102 kontrollpuurauku, kuhu asetasid metalltorudega kaitstud termomeetrid. Laboris mõõtsid nad erinevate kiltade võime hapnikku siduda ja nõnda saadi usaldusväärsed andmed kaevandamisel maapinnale toodud diktüoneemakilda kuumenemise kohta. Oli siis neid tulus kasutada argumendina, vastujõuna Moskva geoloogide ebatäpsetele, kallutatud väidetele. „Me ei oodanud, et diktüoneemakilt nii aktiivne on,” võtab Pihlak kokku.

Toolse fosforiidikaevandus jäi ära, Eesti sai iseseisvaks, kuid argilliit ning vajadus energiast ja olulistest elementidest rikaste maavarade järele pole kusagile kadunud.

Fosforiidikiht asub otse diktüoneemakivimi all ja seega tuleb selleks, et fosforiit kätte saada, diktüoneema pealt ära koorida. Kui see hunnikutesse panna, siis hakkab diktüoneema reageerima hapnikuga, soojeneb ja läheb põlema, mille tulemusena võib sattuda põhjavette mitmeid ohtlikke ja otse mürgiseid keemilisi ühendeid.

Praegu kasutavad geoloogid selle kivimi kohta hoopis nime graptoliit-argilliit, sest tundub, et diktüoneema nimelisi elukaid pole Eesti aladel, kus need parasjagu kivimite settimise ajal ka ei asunud, üleüldse elanudki. Mis näitab meile järjekordselt, et teadlaste võimekus asjade pidevaksümber nimetamiseks on vähemasti sama igikestev nagu energia jäävuse seadus.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.