Kuidas Sangaste mõisa omanik krahv Berg hobusega rongist kiiremini sõitis ja kuidas üliõpilane Ivo Linna õpilastele öökulli mängis
Ivo Linna peitis kord Tartu botaanikaaias kursusevend Olev Remsul külas olles end kardina taha ja huikas koolilastele öökulli häälega. Lapsed vakatasid. Õpetaja tõstis näpu püsti ja sõnas: „See on öökullikese ema. Ta kutsub poega pessa.“ Raamat „Kuulsad ja naljakad eestlased. 250 tõestisündinud lugu“ toob ära naljakad juhtumised tuntud Eesti inimeste elust.
HOBUSE JA RONGI KAHEVÕITLUS SANGASTEST TARTUSSE. FRIEDRICH KRAHV BERGI KIHLVEDU
Aastal 1887 on sündinud Oskar Luts ja Heino Eller. Kolmas tähtis selle aastanumbri laps on Tartu-Valga raudteeliin. See läbis ka Friedrich Georg Magnus Bergi ehk Rukkikrahvi maid. Krahvi Sangaste mõisa järgi sai üks peatus isegi nime. Varsti tekkis Sangaste peatuse ümber Tsirguliina alevik.
Krahv Berg oli laia haardega põllumees. Peale rukki, nisu, kartuli, puidu ja vääriskalade töötas ta ka hobuste tõuaretuse vallas. Ka Tori hobuse prototüüp on Sangaste talliga seotud.
Kord hakanud krahv ja naabermõisnikud raudtee hüvede üle arutlema. Kõik peale Bergi olid veendunud, et rong on kiirem kui hobune.
„Minu ratsud on kiiremad kui rong,“ öelnud Berg ükskõikselt.
Teised vaielnud vastu: lokomotiivi võimsus on ju üle saja hobujõu!
„Veame kihla, et jõuan Sangastest Tartusse enne rongi!“ pakkunud krahv.
Kihlvedu võeti vastu. Rong pidi tulema järgmisel hommikul. Põnevil saksad saatsid Tartusse telegrammi, et keegi ratsanikul raudteejaamas vastas oleks. Siis mindi Sangaste peatusse aururuuna ootama. Berg tulnud hommikuks hobusega järele.
Rong tuisanud sisse. Berg andnud oma täkule kannuseid. Mõlemad kadusid silmist.
Mõni tund ärevat ootamist – ja telegramm teatas, et krahv Bergi suksu oli enne raudruuna Tartusse jõudnud. Raudtee pooldajate üllatus ja pettumus olnud suur.
Kihlveo osalistega kohtudes selgitanud Berg rahulikult, et sõitis kogu aeg tulist galoppi. Teadaolevalt on galoppiva hobuse kiirus umbes 48 km/h. Tollane rong oli umbes sama väle, ent ei suutnud kurvides ja ülekäikudel sõitu tasandades kogu aeg kiirust hoida.
„Aga hobune ei saa ju 65 versta järjest galoppida!“ hüüdnud üks mõisnik.
„Muidugi ei saa. Ma palusin endale iga kümne versta tagant uue puhanud hobuse valmis panna. Kihlveo tingimused seda ju ei keelanud,“ selgitanud Berg.
IVO LINNA MÄNGIB ÖKULLI
Ikka on öeldud, et see või teine estraadiartist laulab nagu ööbik. Armastatud laulja Ivo Linna on aga publikut rõõmustanud ka tõelise öökullihäälega.
Tartu ülikooli botaanikaaias elas taltsas kodukakupoeg. Tema lemmikistepaik oli puu otsas toona botaanikaias elanud Olev Remsu pere akna all. Eriti imetlesid lindu koolilaste ekskursioonid.
Kord oli eesti keele tudengist Remsul külas kursusevend Ivo Linna. Jälle nägid nad, kuidas järjekordne kooliklass kakukest imetles. Linna peitis end kardina taha ja huikas ehtsa kõlava öökulli häälega. Lapsed vakatasid. Õpetaja tõstis näpu püsti ja sõnas:
„See on öökullikese ema. Ta kutsub poega pessa.“
Linna ja Remsu olid vingerpussi õnnestumisest vaimustuses. Otsekohe lasi Linna kuuldavale veel uhkema uhuu.
„Küll tahaks öökulli emmet näha,“ arvas üks laps.
Ivo Linna polnud kade mees. Ta tõmbas kardina eest ja huikas taas. Lapsed pahvatasid naerma. Nende ees seisnud pedagoog oli aga seljaga akna poole ega saanud naljast aru.
„Ärge kunagi naerge ühegi looma üle!“ noomis ta.
Lapsed naersid edasi. Valjemini, sest Linna lehvitas nüüd käsi nagu tiibu.
„Või irvitate ema üle? Ema on meile kõigile elu kinkinud! Kuidas teil häbi ei ole!“ sarjas õigete väärtuste vahendaja oma hoolealuseid.
„Õpetaja, see ei ole ju öökulli ema!“ kilkasid õpilased.
„On küll. Mina tunnen loomi,“ jäi õpetaja endale kindlaks. „Aga öökullid hakkavad kartma, kui teie nii lõkerdate. Läheme parem ära.“
Looduslootunni lustakast lisandväärtusest vaimustatud noorsugu lahkus vastutahtsi. Ivo Linna hõõrus aga käsi, et valekakk kogenud bioloogi ära oli petnud.
EDUARD BORNHÖHE UISUTAB ÜLE MERE 120 km
Kuulus kirjanik, „Tasuja“ autor Eduard Bornhöhe, kodanikunimega Brunberg, töötas 1880. aastail Matsalu mõisas von Hoyningen-Huene parunipere koduõpetajana. Parun oli küll viisakas, kuid autokraatlik, paruni noor võsu oli õpetaja arvates emaüsas kogemata ninasarvikuks arenenud. Ainult 16aastane mõisapreili leidis romantilise kirjaniku silmis armu ja neist said head sõbrad. Preili nime – Agnes – andis Bornhöhe jutustuse „Vürst Gabriel“ kangelannale.
Üldiselt oli elu mõisas tüütu. Vaimseid vestlusi ja arutelusid ei olnud, kuigi Bornhöhe mõnikord vaidlustes paruni keskaegseid hoiakuid püüdis muuta. Seepärast oli uusi kirju, ajalehti ja ajakirju tõotav postipäev nädala suursündmus.
Kord ei kannatanud Bornhöhe igavust välja ja otsustas posti Haapsalust ise ära tuua. Nii lühenenuks ooteaeg tervelt ühe päeva võrra. Sõita võinuks ka ratsa või kalessiga mööda maanteed, kuid kirjanik tahtis oma sportlikku vormi järele proovida. Ta sidus alla hoopis uisud ja võttis ette teekonna üle Matsalu lahe Haapsalu lahe poole.
Meri polnud veel õieti jääs ja rannast eemal paistis ohtlikke lahvandusi. Seepärast pidi postinäljane hoiduma kalda lähedale. Sinka-vinka sõites tuli vahemaa kogupikkuseks liig 60 kilomeetrit. Tagasi teist sama palju.
Suur oli mõisarahva üllatus, kui südi koduõpetaja enne õhtut tagasi jõudis, postikott käes ja erilisi väsimuse tundemärke avaldamata. Parunipere lugupidamine eesti noormehe vastu kasvas hüppeliselt.
Lõik raamatust „KUULSAD JA NALJAKAD EESTLASED. 250 TÕESTISÜNDINUD LUGU“
