Metsa poole, vägisi kisub metsa poole

Metsa poole, vägisi kisub metsa poole, eriti kui hommikud on uduniisked ja kaselehti hääletult langeb. Sõidame kolleegidega mööda Piibe maanteed kauni Kõrvemaa suunas. Vihma kallab mis hirmus, nii et kojameestel on tegu tempos püsida. Lähme metsa istutama.

Kui palju aastaid on viimasest metsaistutusest möödas? Veerandsada kindlasti. Viimati tegin seda kolhoosi ajal, mil klassiga septembris ÜKT korras lina koristasime, kartuleid ja arooniaid noppisime, aga ühel korral ka Haabsaare metskonnas metsa istutamas käisime.

Kõrvemaa parklas jaotatakse lahkelt vihmakeebid laiali ja sadu hakkakski nagu järele andma. Paar kohalikku RMK metsameest võtavad kohaletulnud rahva sappa ja lootsivad autorivi sügavamale metsa, manitsedes rahvast maksimaalselt masinatesse pugema, sest "uhkustama pole mõtet metsa minna, metsas isegi vähe ruumi". Paar kilomeetrit ettevalmistatud langist eemal on üks neist meestest saanud hiljuti fotole mõnusad karumõmmid, kes mahalangenud puutüvedel akrobaatilisi harjutusi teevad. Teine mees teab pajatada, et siinsamas on põdrajahti peetud ja ühte looma tuli lausa rinnuni saati veest välja tirida, nii et ärgu me liiga julgelt suurematesse lompidesse astugu, mis langi serval virvendavad.

Kõrvemaa loodus on imeline, mägede ja orgudega, metsajärvede ja laugastega, peaaegu nagu kodune Lõuna-Eesti pokumaastik.
Kuusk kuuse järel saab endale uue pesa. Kiiluga istutada ei tohi! Õhu käes ei saaks juured juurduda. Auk ei pea olema sugugi suur, aga see-eest korralik, labidaga muld välja võetud ja siis pärast jälle ümber juurte aetud. Tats-tats, kummikuga ilusti tugevalt kinni tatsuda, et ei jääks õhumulle.

Talgu korras on sellist tööd mõnus teha. Kahele mehele olnuks see täispikk tööpäev. Poolteist tundi lendavad märkamatult ja ligi 30 inimesega on alla hektari suurune lank saanud 1600 kuuse võrra rikkamaks.
Eestimaa on natuke rohelisem, keha tänab ja hing rõõmustab.

Ursula Leppneemest