Rein Maran rästikute elust ja filmi „Tavaline rästik“ tegemisest
„Tavaline rästik” (1978) kuulub nende filmide kihistusse, mis on pühendatud loomadele, kelle suhtes inimese ettekujutus on kõige ekslikum, rääkis Rein Maran Alo Lõhmusele raamatus „Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides” mis nüüd Maalehe sarjas uuesti ilmub.
Liikusin toona palju Põhja-Eesti klindi piiril, kus ühel pool on kõrge paeklint, teisel läheb kallak alla ning all on lehismets. Seal serva peal on hästi palju rästikuid. Paene pinnas oma kiviaedadega ja rinnatistega, mis on põldude servadele kokku aetud, pakub neile külluses sobivaid varjupaiku ja ka talvitumispaiku. Ja samal ajal leidub neile allpool ka küllalt toidust. Lisaks ei ole need alad inimese poolt eriti aktiivselt ekspluateeritud, kohalikul rahval, nii palju kui nendega kokku olen puutunud, on rästikute suhtes teatav pieteeditunne. Nad ei rutta järgima kristlikku õpetust, et hävita see madu ära, kuigi me teame küll, millisest müüdist see madude vihkamine pärit on.
Ma puutusin juhuslikult kokku ühe daamiga, maalermeistriga, lihtsa inimesega, kes seal kandis elas ning oli üks kuratlikult huvitav inimene. Tema kodu oli rinnatise peal ja ta kutsus mind ikka külla, kui ma sinna kanti sattusin. Ta elas pisikeses majakeses, mille värava juures oli tohutu suur lame kivi. Ja kui ma külla läksin, peesitas kivi peal rõngas suur ja jäme rästik. Ta ei pööranud mulle üldse tähelepanu, isegi ei liigutanud pead, oli rahu ise. „See on meie majauss. Alati, kui kivi soojeneb päikesepaistel üles, tuleb ta sinna peesitama,” selgitas perenaine.
See näitas, et inimeste ja madude vahel võivad valitseda ka tavapärasest hoopis erinevad suhted. Ma hakkasin tõsiselt rästiku vastu huvi tundma, ma ei teadnud temast ju mitte midagi. Peale selle, et olin neid näinud aeg-ajalt matkadel Narva jõe ja Peipsi järve Vene-poolsele kaldale. Ma olin päris korralik matkaja, ma isegi töötasin kunagi laste turismi-ekskursioonijaamas laste turismigruppide juhina. Mäletan jalgrada, kus oli tegemist, et edasi pääseda, sest rästikuid oli kohutavalt palju. Ju neil oli seal soodus toitumispaik, kus inimesi harva käis ja neid eriti ei segatud. Ehkki me läksime kambaga ja rästik tajub ju maa võnkeid ning läheb harilikult ammu enne minema kui inimene kohale jõuab, ei liikunud need rästikud paigast, meil tuli neist üle astuda. Ju nad tundsid end peremeestena.
Võtsin ühendust meie kohalike maotundjatega ning et ma ei kannata eriti nimetamisväärselt rahvusliku piiratuse all, siis ka Moskva serpentoloogidega. Kogusin teadmisi, kuni lõpuks olin enda arvates nii kaugele jõudnud, et võisin hakata mõistma midagi madude käitumisest. Ja siis kuulsin esimest korda kevadisest rästikute kuhilast.
Kuidas selline asi filmimiseks üles leida? Üks võimalus on see, kui sa tead, kust otsida. Teine võimalus: peab head õnne olema, et sellise koha peale satud. Mulle ütles üks kohalik metsamees, et seal ja seal on kivide ja mätaste suur hunnik, mille all on rästikute talvitumispaik, kevaditi võib neid seal tihti hulganisti kohata.
Käisin kevadel selle hunniku juures õige mitu korda, kuni lõpuks nägin. Ja see oli tõepoolest täiesti imeline kogemus. Ma ei oska öelda, kui palju neid seal oli, aga neid oli tõesti palju. See kuhi oli soliidne. Kui rästikud maa alt välja tulevad, on nad uimased – nad on ju kõigusoojased – ning suudavad end alles vaevu-vaevu liigutada. Nad tulevad päikese kätte, samal ajal hoiavad kokku, et säilitada kehatemperatuuri. Need, kes on päikese käes, koguvad päikeseenergiat. Kõige naljakam on see, et rästik suudab ennast kuidagi suruda lamedaks nagu püksirihm, millel on pea küljes. See on hämmastav. Niimoodi soojendatakse ennast mõnda aega, kuni kogu madude mass on lõpuks kogunud nii palju energiat, et hakkab laiali hajuma.
Mammad lähevad oma kindlate kohtade peale, mammad ongi enam-vähem paigalised. Kui sa tead ühe rästikumamma elukohta, siis sa võid olla peaaegu kindel, et ta on seal pidevalt. Aga papad on need, kes hakkavad ringi käima ja mammasid otsima.
Filmides sain veel ühe väga huvitava kogemuse osaliseks. Oli kevadine aeg, maod olid juba oma elukohtadesse laiali läinud ning Rästik kaitseasendis. Ilma põhjuseta rästik ei salva, mürk on tal ju kallilt käes ja seda ei saa raisata.
Ühe sellise aia juures olin ma rästikuid varemgi näinud ning võtsin nüüd, kaamera statiivi peal, positsiooni sisse. Järgnev oli sedavõrd põnev, et ma unustasin filmimise. Teiseks oleks vähimgi liigutus võinud kõik ära rikkuda. Ma jälgisin, kuidas rästik roomas kivide vahelt välja ja ilmselt tundis mu lõhna. Tema keel käis suust välja, pea liikus, rästik määras selle abil lõhna tulemise suuna. Inimesi selle kiviaia juures väga tihti ei käinud ning nüüd oli rästikul tarvis kindlaks teha, kes või mis see niisugune on, mis sinna on ilmunud. Nõnda ta siis uuris mind oma pool tundi kindlasti, kui mitte rohkem. Ma olin täiesti liikumatu. Ma nägin, kuidas rästikus võitlesid uudishimu ja kartlikkus. Siis tuli ta natuke lähemale, tõstis pea üles, püüdis keelega lõhna, oli tükk aega paigal ja nihkus siis jälle veidikene edasi. Lõpuks oli ta jõudnud mu jalgade juurde. Mul olid üsna korralikud tanksaapad jalas, kevadise aja jaoks sobivad. Ta tuli päris mu saabaste juurde, nuuskis neid hoolega, siis käis mu jalgade ümber. Ja seejärel läks tagasi oma aia juurde. Ta oli kindlaks teinud, mis see niisugune oli: see oli üks asi, mis ei liikunud ega tegutsenud, kuid levitas mingit imelikku lõhna. Sellega lugu lõppeski. Mu jalad olid tuimad, peaaegu surnud. Aga see vahejuhtum andis võimaluse aia juures ka hiljem filmida, just selle kivikogumi juures pidasid rästikud oma pulmatantsu.
Mu plaanid olid muidugi märksa suuremad, ma viskasin teadmiste püüniseid igale poole laiali. Ma käisin Moskva serpentoloogide juures, kes tegelesid maomürgi kogumisega. Need olid Kesk-Aasiast kokku kogutud igasugused tegelased, kes oskasid madudelt mürki võtta. Jälgisin nende tööd ja õppisin neilt madudega suhtlemist. Nad olid omamoodi hullukesed, väga sümpaatsed hullukesed. Vaatasin, kuidas käib madudelt mürgi võtmine, fikseerisin selleks vajalike liigutuste kiirust. Purgi peale on tõmmatud plastikkile, mürgikorjaja rabab tünnis oleval maol kaelast kinni ja tõstab ta välkkiire liigutusega üles, vältides teiste tünnis olevate madude hammustusi. Siis ta pigistab madu veidike, madu avab oma suu, mürgihambad jäävad kile sisse ja paar tilka pudeneb purki.
Ma küsisin meeste käest, kas te olete saanud hammustada kah? „Jah, küll!” vastasid nemad. Vastumürgid olid neil alati lähedal, kui tarvis, süstisid nad neid endale. Aga mõni ütles: „Oh, mulle maomürk ei mõju!” Nähtavasti oli ta juba nii palju kordi salvata saanud.
Õppisin neilt ühe väikese nõksu, mille ka ise järele proovisin, aga mida ma muidugi ei soovita kellelgi korrata. Selle nõksu käigus ei juhtu midagi hullu, kui inimene viga ei tee, aga vea tagajärjed võivad olla kurvad.
Teatavasti tunnetab madu soojust, kevadisel ajal aga on maapind veel külm. Sa lamad pikali maas, käsi välja sirutatud. Madu otsib sooja, tajub su käe soojust ja tuleb selle juurde, nuusutab kätt. Tal ei ole põhjust salvata, rästikul on mürk ju kallilt käes ja seda ei saa raisata. Rästik salvab siis, kui teda ehmatatakse või kui ta jahti peab. Muidu ei ole mõtet, loodus on ratsionaalne, lõbu pärast tapab ainult inimene.
Kogesin ise, et madu tõepoolest tuleb käe juurde, pikapeale tuleb ta ka ilusasti peopesale ja tõmbab ennast sinna rõngasse, tunneb end seal hästi. Ta soojendab end peopesas natuke aega ja läheb siis ära. Selle aja sees ei tohi teda muidugi ehmatada.
Ma olen kõike muud kui uljas inimene, aga see kontaktitunne, mis mao peopesal viibimisest tekkis, oli täiesti imeline. Kehalise kontakti tunne on ürgne tunne, see muudab looma sulle omaseks.
Dokumentaalfilmile on omane, et seda ei saa välja mõelda. Ja loodusfilm on üks dokumentaalfilmi harusid. Sa võid endale luua mingi loo, selle kirja panna, aga kui sa hakkad seda meeleheitlikult ellu viima, siis tekitad situatsiooni, milles on mängufilmi elemendid. Sa pead siis paratamatult moonutama seda, mis tegelikult olemas on. Aga see, mis on, on palju rikkam ja huvitavam kui sinu algne lugu.
Otsustasime filmi haarata ka nastiku ja vaskussi. Tükk aega mõtlesime, kas ja kui palju tuua sisse sisalikke. Üles võetud oli neid juba küll. Püüdsime muuta rästiku elamise ja olemise inimlikult tajutavaks, siduda teda Eestimaa kui säärasega. Mingil määral tuli see vist ka välja.
Filmi sai nimme sisse toodud selliseid stseene, mis ontlikusse filmi kuigi hästi ei sobi. Ma pean silmas konnasöömise stseeni. Inimese positsioonilt vaadates on mürgine rästik palju õilsam kui mürgita nastik. Rästik tuleb, hiilib saagile märkamatult juurde nagu nähtamatu surm, teeb oma mürgisüsti ja läheb ära. Tükk maad eemale. Ta tuleb tagasi alles siis, kui ohver on surnud, ja hakkab teda siis neelama. Ja alustab tingimata peast. Samal ajal nastik on tüüpiline jahipidaja. Ta on kiire, tunduvalt kiirem kui rästik. Nastik on universaalne. Rästik ei taha vette minna, aga nastik ujub vees hea meelega, sukeldub, püüab isegi kalu – rabab kõike, mis liigub.
Kord askeldasin oma maja juures ja kuulsin korraga karjumist, justkui karjuks väike titt. See oli harjumatu heli ning läksin vaatama, mis lahti on. Nastik oli tabanud kärnkonna, sellise keskmise suurusega, rabanud tal tagumisest jalast kinni ja neelas teda. Ja kärnkonn karjus nagu väike laps. See oli esimene kord, kui ma kuulsin, et kärnkonn võib üldse häälitseda, varem pole ma seda kunagi kuulnud. Tegin paar järsku liigutust, mille peale sülitas nastik konna välja ja lasi jalga. Kärnkonn püsis paigal, oli vapustatud. Mina läksin edasi oma asju ajama.
Viie minuti pärast kuulsin – konn karjub jälle! Nastik oli tagasi tulnud, konn oli ainult natukene eemale nihkunud, ilmselt oli liikumine talle raske. Jälle päästsin ma konna ära, niimoodi kolm korda järjest. Kolmandal korral leidsin, et aitab mulle küll, võtsin selle kärnkonna ja viisin ta teise kohta.
Ussikuningat olen samuti ise näinud. Ussikuningas on reaalsus. Tahtsin teda ka filmida, aga ei sattunud peale, hiljem olen teda aga korduvalt kohanud. Selles ei ole midagi müstilist. See on kõige tavalisem rästik või harvemini ka nastik. Rästik hakkab saaki alati neelama peast, rabab konna pea suhu ja hakkab teda endale sisse tõmbama. See on väga aeglane protsess, sest rästik peab ju tohutult paisuma. Söögipala on võrreldes tema kehaga suur. Rästik puhkab mitu korda ja hakkab siis jälle neelama, see on pikk toiming. Lõpuks on suurem osa konnast juba alla kugistatud ja ainult tema tagumised jalad paistavad mao suust välja. Kui rästik siis puhkab ning inimene juhtub teda sel ajal nägema, siis tundub talle tõepoolest, et maol on kroon peas. Ta räägib teistelegi, et nägi krooniga madu – ning sünnibki legend ussikuningast. Nii müüdid tekivadki.
Filmi eesmärgiks oli viia rästik inimese poolt tunnetatavale tasandile, et inimene ei haaraks tingimata kaigast, kui madu näeb, ega kukuks teda materdama. Enamikul juhtudel ei ole suurem osa madudest agressiivsed, isegi rästik ei ole ju agressiivne, vaid püüab võimaluse korral inimesest eemale pääseda. Kui sa satud magava rästiku peale – aga tal on silmad magadeski lahti, ei saa sa ju aru, kas ta magab või ei maga – siis võib ta muidugi salvata, samuti võib see juhtuda igasuguseid viljakubusid ja heinasülemeid haarates.
Mina ei ole hammustada saanud, võib-olla on lihtsalt õnne olnud.
Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.
