Paapua Uus-Ginea: sööme iga päev putukaid, ämblikke, kala, vahel krokodilliliha, kütime linde ja loomi
Mudasel kaldal seisid reas pikad kanuud, inimesed veeretasid neisse kütusetünne, tõstsid toidukotte ja riidepampe. Otsisime üles oma sõiduriista. See oli pikk mootoriga ühepuukanuu, mille voolitud nina kujutas krokodillipead. Cyril tegi meile kohe selgeks reegli: kanuus jalanõudega olla ei tohi, need tuleb alati ära võtta. Niisamuti nagu ei siseneta jalanõudega ühtegi onni.
Meie jaoks pandi kanuusse kaks korvtooli. Tundsime end nagu pursuid, sest teised pidid kanuu põhjas rähklema. Cyrili naine keeras end otsekohe pikali ja jäi magama. Cyril ise istus mootori juures ja ajas juhiga juttu. Suur kanuu jäi kolmeks päevaks ainult meie väikese seltskonna käsutusse.
Looduse metsik värvikus võttis meil esimese hooga silmad kirjuks. Sepiki jõgi meenutas India Gangest – samasugune savine värv ja sogane vesi. Jõe võssakasvanud kaldaid kaunistasid veepiiril erinevad värvilised taimed, mille vahel jalutasid majesteetlikult mitut liiki veelinnud. Kõrgemalt algas läbipääsmatu džungel, vanadelt puudelt rippusid alla jõkke pikad liaanid ja harva võis märgata väikeseid, vaid mõnest majast koosnevaid külasid. Onnid olid ehitatud peenikestest palmitüvedest ja bambusest, katuseks kokku seotud palmi- lehed. Hütid seisid kõrgetel vaiadel, et need vihmaperioodil minema ei ujuks. Igal aastal tõuseb jõevesi novembrist veebruarini kuni kümme meetrit. Külades siis enam maapinda pole, majaukseni sõidetakse kanuuga. Tulvavee tõttu on paljud külad lõpuks lagunenud, vesi sunnib elanikke üha sügavamale džunglisse.
Meile sõitsid vastu pikad rahvast täis kanuud, mis vedasid küladesse kaupa, ja väiksemad, ilma mootorita kanuud, kus olid sees ainult naised ja lapsed, aga ka ühepuukanuud, milles istusid äsja kalalt tulnud naised või krokodillijahilt tulnud mehed.
Libisesime vaikselt mööda Chambri järvede siledat vett. Kunagi ammu oli Sepiki jõgi selles kohas väga lai, ent aja jooksul on see siin-seal kinni kasvanud. Sellised soised alad on jõe suurteks järvedeks eraldanud. Kaugelt rohelusse uppunud kaldalt paistis üks suurem küla, mille keskele olid misjonärid ehitanud uhke valge kiriku.
„Oleks ju võinud ehitada ka natuke tagasihoidlikuma kiriku ja ülejäänud raha külarahvale jagada, oleks kasu vast suurem olnud,“ arvas Cyril.
„Kui palju raha siin jõe ääres elamiseks kulub?“ pärisime meie.
„Siin on kõik olemas. Igas külas on bataadi- ja taroistandused. Saagopalmid, banaanid ja papaiad kasvavad maja taga, maitsetaimi on igat sorti. Me sööme iga päev putukaid, ämblikke, kala, vahel krokodilliliha, kütime linde ja loomi. Raha pole eriti vaja, umbes 30 kina kuus kulub suure pere peale. Siis saab riisi ka osta. Linnas on elu palju kallim.“
„Kujuta ette, kuu eelarve on ainult seitse eurot,“ arvutas Agnit. „Vägev!“
Võtsime suuna Indabu küla poole. Kalda ääres õõtsus tokkide vahel mitu kanuud, milles istusid naised ja puhastasid kala. Kalal käivad naised, mehed püüavad krokodille. Püütud kalad riputatakse paadi äärele kuivama ja nii võib Sepikil sõites kohata väikeseid kanuusid, mille küljed on hommikupäikeses hõbedaselt läikivaid kalu täis.
Kaldast veidi eemal paistsid madalate palmide ja banaanipuude vahele peidetud onnide katused. Tagapool sirgusid kookospalmid, mille ere rohelus muutis vaheldusrikkamaks metsa tumerohelise värvi. Kahlasime läbi vee kaldale. Tundsime end alguses väga kõhedalt ega julgenud külaelanikke kõnetada. Isegi ringi ei julgenud vaadata, kuid välja me seda loomulikult ei näidanud.
Indabu külas on uhke haus tambaran, hingedemaja. Koht, kus metsinimeste uskumuse kohaselt elavad hinged, asuvad puust nikerdatud pühakud ja kus toimuvad kõik tähtsamad rituaalsed tseremooniad. Kuigi hingede (tambaran) maja on meeste salajane koht ja kõik, mis seal toimub, on (kohalikele) naistele keelatud, sümboliseerib haus tambaran naist. Õnnetoova sümbolina on sissepääs sageli vagiinakujuline või on selle kohale nikerdatud alasti naise kuju.
Vaatasime hingedemajas vaikselt ringi. Kahel pool seinte ääres olid puuvaiade peale ehitatud justkui lavatsid, kus mehed üksteise kõrval istusid. Mõned olid end pikali visanud ja magasid, mõned ajasid omavahel juttu. Igal pool seinte ääres ja lavatsitel oli tohutult palju nikerdatud ja keerukalt maalitud puukujusid. Mõned kujud olid üle kahe meetri kõrged. Mõnel kujul oli inimese keha, aga krokodilli pea. Esivanemate kultus mängib sepiki kultuuris suurt rolli, kuju peab väljendama esivanema isiksuseomadusi ja tema eluaja vägevaid tegusid. Voolitud kujud ja maskid on niivõrd detailsed ja huvitavad, et ainult käsitööks seda nimetada oleks patt. See on võimas ja jõuline kunst.
Lembe Mõttus “Minu Okeaania. Tagasi kiviaega?”, kirjastus Petrone Print
Vaata ka:
