Suur Ida-Euroopa "indiaanipealik" Gojko Mitic: ma olen berliinlane

1960ndatel ja 1970ndatel vändati Ida-Saksamaal terve rida põnevaid easterneid, kus peaosas vastupandamatu ja mehine Gojko Mitic. Filmid ja peaosaline said sotsialismileeri nooruse hulgas ülimalt populaarseteks.

„Mitic oli mees, kelle pärast kihutati kilomeetrite kaugusele külakinosse või jorutati linnas tundide kaupa piletisabas. Tüdrukud, nagu mina, ohkasid iga kord kinosaalist välja astudes oma unistuste lootusetust mõistes. Selge oli see, et külatänaval sellist meest juba ei kohta!“ Nii kirjutas 2002. aastal ajakirjanik Riina Luik.
Pimedate Ööde filmifestivalile oli saabunud Ida-Euroopa kuulsaim indiaanipealik Gojko Mitic isiklikult.

Gojko sündis 13. juunil 1940. aastal Serbias Leskovaci nime kandvas kohakeses talupoeg Zivojin Mitici ja tema naise Timka pojana. Sõja ajal läks isa partisaniks ja pisike Gojko elas vanavanemate juures ühes Morava jõe äärses külakeses. Hiljem koolis oli ta tubli spordipoiss ja võõrkeelena õppis saksa keelt. Mõlemast tõusis tulevikus tublisti kasu.
Ega ta lapsena näitlejakarjäärist ei unistanud, läks pärast kooli lõppu hoopis pealinna Belgradi kehakultuuri õppima. Loogiliselt võttes oleks temast pidanud saama kehakultuuri õpetaja või spordikooli treener. Kuid saatusel olid noormehega omad plaanid.

Gojko Mitic. Foto Bundesarchiv

Kehkaõpetajast näitleja

Jugoslaavia oli küll kommunistide võimu all, aga Moskvast suhteliselt iseseisev ja üsna avatud riik. Odavad hinnad ja mitmekülgne huvitav loodus hakkas sinna tõmbama välismaa filmigruppe. Nemad avastasid, et mürtsufilmide massiosadesse pole mõtet kaugelt osalisi vedada, sest kohalikus spordikõrgkoolis on poisid nagu ponksid. Heas vormis ja võimelised igasugustes löömastseenides osalema. Nii sattus ka filmogeense väljanägemisega ja sportlik Gojko filmitegijate orbiiti. Alates 1961. aastast hakkaski ta kaasa tegema Itaalia ja Briti filmides põhiliselt kaskadöörina.

Eks oma jagu tulevikku ennustav oli ka see, et esimese pisikese pärisrolli sai Gojko Mitic Lääne-Saksmaa kineastide poolt vändatud järjekordses Karl-May-ekraniseeringus. Karl May kirjutas hulgaliselt seiklusromaane ja tema teosed, eriti õilsa inidiaanipealiku Winnetou lood, olid Saksamaal tohutult populaarsed. Nende põhjal on tehtud ja tehakse tänase päevani suurel hulgal sõjakaid indiaanifilme, mis on mitme põlvkonna saksa poistele oma jälje jätnud. Küllap ka raamatute kaudu Eesti Wabariigi aegsetele poistele.

Ka esimese natuke suurem osa sai ta lääne-sakslaste vändatud May-filmis „Raisakotkaste seas“. Seal aga mängisid kaasa sellised näitlejad nagu prantslane Pierre Brice, kes 1960-ndatel saavutas suure tuntuse just Winnetou osatäitmistega. Inglane Stewart Granger kogus kuulsust kui samade filmide Old Shaterhand. Ja lõpuks alustas just nondes Lääne-Euroopas populaarseks saanud Winnetou-filmides oma hiilgavat karjääri üks legendaarsemaid saksa filmi- ja sarjanäitlejaid Götz George (Schimanski). See oli noorele serbia poisile väärikas seltskond, kellega võtteplatsile ratsutada.

Tegelikult võlgneb Gojko oma hilisema menu suuresti sellele, et Ida-Saksamaa tahtis vastata Lääne-Saksamaa ülipopulaarsetele indiaanifilmidele oma sotsialistliku toodanguga. Põhiliselt tehti ju sotsialistlikud indiaanifilmid just SDV filmistuudios DEFA. Ja kui nemad alustasid 1965. aastal filmiga „Suure Karu pojad“, siis valiti peaossa Gojko Mitic.

Spordipoisist sai staar

Hiljem, pärast kommunistliku Ida-Saksamaa, Saksamaa Demokraatliku Vabariigi kokkuvarisemist, koos millega kadus ka filmistuudio DEFA, on Ida-Saksamaalt pärit kirjanik ja stsenarist Stefan Kolditz (tema isa Karl Kolditz tegi režissöörina mitu filmi Miticiga) kirjutanud, et Gojko Miticist sai ilmselt ainuke tõeline DEFA staar selle sõna kõlavaimas mõttes. Tallinna kinos Kosmos, ja kõigis teistes Eesti kinodes samamoodi, olid Mitici indiaanifilmid kõvad bestsellerid.

Kokku tegi Gojko DEFA egiidi all 12 indiaanifilmi. Kaasa mängisid mitmed omaaegsed kuulsused, keda keskealised eestlased võiksid päris hästi mäletada. „Pistriku jäljes“ ja selle järjes „Valged hundid“ mängis temaga koos näiteks Barbara Brylska („Hüva leili ehk Saatuse iroonia“), filmis „Saatuslik eksitus“ üks väheseid saksa näitlejaid Armin Mueller-Stahl, kes hiljem Hollywoodis läbi lõi.

1975. aasal aga linastus järjekordne indiaanifilm „Verevennad“, kus Gojko Mitici kõrval mängis teist peaosalist kummalise saatusega Ida-Saksamaale elama asunud ameerika laulja ja näitleja Dean Reed. Selle filmiga saab DEFA indiaanifilmide kuldaeg läbi.

1978. aastal linastunud „Severino“ tegevus toimub juba hoopis Argentinas, kus küll Gojko Mitic kehastab jälle ühte vaprat indiaanlast, kes maksab valgete pätijõugule karmilt kuid õiglaselt kätte, aga see pole enam päris see. Punkti pani SDV ja Mongoolia koostööfilm „Skaut“. Kummalised mongoolia indiaanlased ja kehv stsenaarium valmistasid viimase pettumuse. Rohkem DEFA filmistuudio enam indiaanifilmidele ei keskendunud ja Gojko Miticile peaosi ei pakkunud. Saksamaal kodunenud Mitic mängis veel kaasa telefilmides ja koguni teatris, aga eks ta mõjus ikkagi nagu mõni kodustatud metslane 19. sajandil, et „näe, mis ta kõike ei oska“. Tema saatuseks oli jääda Ida-Euroopa kuulsaimaks indiaanipealikuks.

Seda, et raudse eesriide taga, nn sotsialismileeris, eelkõige üksteise filme vahetati, oli aastaid üleüleüldine. Kuid huvitav on veel see, et Gojko Miticil oli suur austajate ring ka Aasias, Aafrikas ja esmajoones Ladina-Ameerikas. Väärikas, aus ja vapper indiaanlane, kes valgeid hlurjuseid paljastab ja tapab – see läks paljudele korda. Õilsad indiaanipealikud Osceola, Tecumseh või Ulzana olid moraalselt vastastest üle, kehastasid õiglust, näitasid halbadele koha kätte. Klassikalised kangelased!

„Selle näitleja populaarsus on koletu. Õiglus, mida ta kehastab, koos tõearmastuse ja kartmatusega – ühendatud romantiliste seiklustega teevad temast ihaldatud sõbra, keda muidu vaid muinasjuturaamatutest tuntakse.“ Nii kirjutas omal ajal saksa filmikriitik Margit Voss. Ega Gojko Mitic ja tema filmid kriiikutele peale ei läinudki.
Oma viimase indiaanipealiku rolli enne Berliini müüri langemist mängis Mitic 1988. aastal SDV televisiooni Karl May järgi tehtud kaheosalises filmis „Preeriakütt Mehhikos“. Film sai „ideoloogiliselt õige“, aga väga mage.

Pärast müüri langemist

Keskealisel Gojko Miticil tuli peale 50. juubelit kardinaalselt muutunud ühiskonnas jälle jalule tõusta. Ida-Euroopa vananevat indiaanipealikut ei ootanud uues vabas maailmas õieti keegi. Mitic tunnistab, et läks raskeks. „On tõsi, et see oli paljudele Ida-Saksa näitlejatele tõsine löök. Ma olin just ostnud endale väikese majakese ja mul oli selle ümberehitamisega palju tööd. Tänu sellele sain ma tegeleda hoopis praktilisemate ja toredamate asjadega. Tasapisi hakkasid tulema uued

pakkumised ja üheks toredamaks nende seast pean ma Karl-May-Spiele tehtud Winnetou-teemalist vabaõhuetenduste sarja. See tore suveteater tegutseb alates 1992. aastast Bad Segebergis Põhja-Saksamaal. See on imeline looduslike dekoratsioonidega vabaõhuteater, kuhu mahub korraga 8000 pealtvaatajat,“ rääkis Mitic tol korral Tallinnas filmifestivalil olles.

Viimati võis kinopublik 77-aastast filmistaari näha seiklusfilmis “Winnetou – Eine neue Welt” (2016), kus ta mängis Winnetou isa Intschu Tschunat. Vana pealik võib lõkke ääres istudes tarkust jagada, ei pea ratsutama ja kaklema.

„Ma olen berliinlane“

Sel aastal 77. sünnipäeva tähistanud Gojko Mitic on ligi 50 aastat Berliinis elanud. Seega rohkem juba sakslane kui serblane, rohkem berliinlane kui belgradlane. Aga ta ise on küll Saksa meedias kiitnud, et tundis suurt uhkust, kui 70. juubelil sai kõrge Serbia ordeni. Et kaugeks jäänud kodumaa ta meeles pidas. Ka käib ta ikka oma sünnimaal külas ja mõistis hukka NATO õhurünnakud Belgradile Jugoslaavia sõdade ajal.

Isiklikust elust rääkides on näitleja olnud napisõnaline. On isegi arvatud, et kuna sotsialismisüsteemis oli homoseksuaalsus nii häbiväärne kõrvalekalle, et Nõukogude Liidus lausa kriminaalselt karistatav, siis võis Mitic oma seksuaalset sättumust varjates üldse isiklikust elust loobuda. Samas olevat ta aastaid elanud saksa näitlejanna Renate Blumega. „Mul oli nooruses liiga palju tööd, et leida endale see kõige õigem,“ on ta eakamana rebasejuttu ajanud. 70. juubeli puhul antud intervjuudes tunnistas ta esimest korda, et tal on tütar, tol ajal 18-aastane Natalie. Tema eraelu on jäänud igal juhul eesriide taha.

Gojko Mitici elutöö on tänaseks tehtud. Möödunud suvel näitas ETV2 suurt valikut tema indiaanifimidest ja küllap nii mõnelgi soliidsel vanaproual ja -härral tuli soe tunne ja ilusad mälestused südamesse.