Miks Kihnu Virve 1944. aastal välismaale ei põgenenud
Kihnu Virve elas Manijal vanematekodus, kui 1944. aastal algas paatidega põgenemine sõja ja Vene vägede eest. Kuna minejaid oli suur hulk, tekkis ka Virvel ja tema vennal Eeril plaan koos teistega paati istuda. „Mõtlesime, et kõik lähevad, mis meilgi viga, lähme kah,“ kirjeldas Virve oma toonaseid tundeid Tiina Laanemile raamatus „KIHNU VIRVE. Nagu linnukene oksal“ mis Maalehe sarjas ilmus.
Enne Kihnu saarele jõudmist elas Virve naabersaarel Manijal. Kui alustada päris algusest, siis sündis Virve Elfriede Havik 1928. aasta 30. jaanuaril Pärnu linnas. Just seal sai tema tikuvabrikus töötanudema Liisi (Elisabet Havik, 1900–1961) tuttavaks vabrikutöölise Karliga (Karl Havik, 1897–1971), kellesse ta armus ja kellega abiellus. Kui Liisi oli Kihnust pärit tüdruk, kes tuli linna tööle, siis Karli juured ulatusid Saaremaale.
Vahepeal juhtus aga selline lugu, et kihnlastel hakkas Kihnumaal kitsaks jääma. Lapsi sündis muudkui juurde ja inimesi sai rohkem, kui saar mahutanuks. Seetõttu otsustas Eesti riik tükeldada 1933. aastal Manija saare kahekümne kaheks kalurikohaks ja jagada selle maata jäänud kihnlastele välja. Teiste hulgas said krundi ka Virve emapoolne vanaema, keda kutsuti Tuõma Riedaks (Irina Eppen, 1874–1961), ja vanaisa, keda kutsuti Tuõma-Vanaks (Toomas Vesik, 1872–1940). Nad kinnitasid Manijal kanda ja aasta hiljem tulid noored ehk Virve ema Liisi ja isa Karl neile järele.
