Ajakirja Noorus lugu: „Ma teile kirjutan“ ja muud tegemised
„1989. aastal avaldasime „Ma teile kirjutan“ rubriigis väga pika kirja homoseksuaalsusest. See oli vist üldse selle teema esimesi käsitlusi meie ajakirjanduses.“
Oma artiklis „Loomuvastasus?“ kommenteeris seda Rootsi geiajakirja „Reporter“ ajakirjanik Udo Parikas.
1992. aastast on meeles seik, et neiu M. (17) saatis kirja oma õnnetult lõppenud armastusest. Kui selle avaldasime, selgus, et see on väga laialt levinud tekst nn armukaustikutest või salmikutest, kuhu taolisi lugusid üksteiselt ümber kirjutati, sest need meeldisid, sellist elujuhtumit taheti ka ise läbi elada või oli sellest midagi õpetuseks võtta. Neiu M. saatis oma loo mina-vormis, nagu see kõik oleks juhtunud temaga ja tema poiss oleks saanud noahaavadest surma.
Meie, kes me ei teadnud kõiki neid märkmikke ja noorte seas käibel olnud meeme, avaldasime selle kurva kirja. Neiule tuli väga palju kaastundlikke vastuseid. Aga tuli ka kirju, kus öeldi, et kirjutaja või tema sõbra kaustikus on täpselt samasugune lugu, ainult nimed on teised. Et neiu kallima nimi olevat olnud Tarmo, kirjutasid talle paljud Tarmod. Kui teada saime, et see on plagiaat ja Noorust on petetud, siis me selle tüdruku aadressi enam loomulikult kellelegi ei andnud. Mingis mõttes oli see aga päris lai skandaal, sest kirjutati tõesti palju ja mul oli siiralt kahju nendest noormeestest, keda lihtsalt tõmmati alt.
Paljud „Ma teile kirjutan“ kirjad andsid toimetuserahvale ainet ja põhjust lugude kirjutamiseks. Siinsetes meenutustes teisal kirjutan sõdurpoiste kirjadest, mis olid väga tõsistel teemadel. Aga kõige levinum teemavaldkond puudutas suhteid, esimest armastust ja üksindust.
* * *
19.–21. veebruaril 1987 käis Eestis Mihhail Gorbatšov. Nooruse peatoimetajana olin kutsutud kuulama tema esinemist „valge maja“ suures saalis, samuti nägin tema ootamatut osalemist Tallinnas toimunud komsomolikongressil. Arno Almann on meenutanud, et Karl Vaino, kes ei saanud perestroikast üldse aru, püüdis oma positsiooni kindlustamiseks Eestist klantspilti luua. Komsomolikongressi toimumisest ei olnud Gorbatšovile teada antud, sest Vaino-meelsed kartsid, et kui ta Sakala keskusse komsomolikongressile tuleb, võib see kaasa tuua radikaalseid tagajärgi.
Aga juhtus nii, et isemeelne Gorbatšov kuulis juhuslikult, et järgmisel päeval on komsomolikongress, ja otsustas sealt läbi astuda. Eesti parteijuhid olid paanikas. Gorbatšov tuli kohale, noored tervitasid teda aplausiga, ta pidas lühikese tervituskõne, aga tegi oma kuulsaks saanud vea – nimetas millegipärast Eesti noorte asemel hoopis Läti noori ja seda koguni kaks korda.
See tekitas saalis suure kahina, millest Gorbatšov taipas, et midagi ei klapi ja sai ühel korral siiski välja öeldud, et tegemist on Eesti noortega. Tema tervituskõne oli muidu üsna üldsõnaline, kuid jäi meile, kuulajatele, just selle kentsaka eksimuse tõttu meelde. Hiljem kuulsin, et Tallinnast lahkudes oli Gorbatšov Almanni ees salakesi vabandanud, et Eesti ja Läti segamini ajas.
Gorbatšovi toonasel hinnangul edenes perestroika Balti liiduvabariikides koguni kiiremini kui Moskvas. Ega ta eksinudki, 1987. aasta teine pool oli juba kõigiti perestroika-meelne. Uuendusi oodati ja püüti ellu viia kõigis valdkondades.
* * *
Teadupärast ei olnud Eesti lipuvärvide kasutamine nõukaajal väljaannetes lubatud. Trükikojas vaadati hoolega, et sini-must-valge kombinatsiooni ei esineks ja kui näiteks ajakirja leheküljel lisaks valgele taustale ja mustale tekstile taheti kasutada kujunduselemendina sinist värvi, takistati seda kiirelt.
Mäletan, et jaanuaris 1987 oli Nooruse esikaanel sini-must-valges võimlejakostüümis Eesti kõigi aegade parim iluvõimleja Janika Mölder, kellest Vello Lään oli pika loo kirjutanud. Kui see number trükki läks, helistati mulle kohe nii kirjastusest kui ka Glavlitist, et mida te seal toimetuses õige mõtlete: niisugustes värvides ei tohi esikaanel olla. Aga kui selgitasime, et tegu on NSV Liidu koondise sportlasega, kelle esinemis- ja võistlusriietus see on, vaibusid pahandajad.
Kujunduselemendina kasutas meie peakunstnik sinimustvalge lipu joonist 1988. aasta mainumbris. Mõni kuu hiljem lehvis aga Eesti lipp esikaanel juba laialt – Voldemar Maaski foto oli tehtud „Eestimaa laulul“ lauluväljakul 11. septembril 1988.
Linda Järve "Nooruse lugu", kirjastus Petrone Print 2017
Vaata ka:
