Tiit Pruuli Tadžikimaal Horogi turul: memmed lükkasid mind edasi oma suurte kõhtudega ja mehed laiade õlgadega
Siiditee on sõna, mida Kesk-Aasias rännates ikka ja jälle kuuled. Sellest II sajandil enne Jeesukese sündi käivitatud kaubateede võrgustikust Hiina ja Euroopa vahel on tänapäeval tehtud turismitööstuse nurgakivi. Aga siin liiguvad ka arheoloogid, filmimeeskonnad, kultuurivahendajad, islamijutlustajad, kirjutab Tiit Pruuli “Minu” sarja sajandas raamatus.
Kui inimesed räägivad Siiditeest, on minul siiani tulnud silme ette ikka Veneetsia, linn, kus sündis Marco Polo. See oli esimene Siiditeega otseselt seotud linn, kus ma kunagi käisin. Seda Veneetsia orienti, mida XIX sajandi keskel nii põnevalt kirjeldas Charles Dickens, on Aadria mere äärsetel tänavatel ja kanalitel veel praegugi näha. Aga kunagi oli Veneetsia palju rohkem oriendi kui Euroopa linn. Nüüd olen ma mööda Pamiiri maanteed sisenemas päris orienti, Siiditee südamesse. Siin mägedes olevat väidetavalt alles karavansarai, kus peatus ka Marco Polo.
Siiditee on sõna, mida Kesk-Aasias rännates ikka ja jälle kuuled. Sellest II sajandil enne Jeesukese sündi käivitatud kaubateede võrgustikust Hiina ja Euroopa vahel on tänapäeval tehtud turismitööstuse nurgakivi. Aga siin liiguvad ka arheoloogid, filmimeeskonnad, kultuurivahendajad, islamijutlustajad.
Möödunudki aegadel ei liikunud mööda neid pikki ja ohtlikke teid mitte ainult kaubad, vaid ka ideed. Muidugi, kaupa on siin kandis tänapäeval kõvasti, Hiina on võtnud Kesk-Aasia majandusliku vallutamise oma südameasjaks.
Mind ootasid ees tõesti taevased kurud, kõrgeim neist 4655 meetri kõrgusel merepinnast. Kujutasin ette, kui halb mul seal võib hakata. Esmalt pidin aga hankima transpordivahendi. Teadsin, et kõige lihtsam on minna turu juurde, sest turule tulevad inimesed mägedest sisseoste tegema ja võib-olla pakub keegi neist küüti või passivad seal taksojuhid kliente.
Kohe turuväravas, mille külge olid jalgupidi seotud mõned elavad kanad, sain kätte esimese terava lõhna – seesamiõli, millega kohapeal erinevaid vokiroogasid valmistati. Kui klient tahtis kanavokki, võeti värava küljest kana, löödi tal pea maha ja toidutegemine läks lahti. Turul oli tuhandeid inimesi. Mulle tundus, et siin ei ole ruumi ei istuda ega astuda. Aga ometi see mass liikus. Leti juurest leti juurde, lihasektsioonist piimasektsiooni, piimasektsioonist tööriistade sektsiooni, tööriistade sektsioonist plastist mänguasjade sektsiooni, sealt juurviljade juurde, juurviljade juurest improviseeritud sööklasse, kus pakuti tšeburekke, pakinuudleid ja muud kohalikku kiirtoitu. Kõige selle vahele oli üle turu pillutud värviks ja maitseks punaseid, rohelisi, pruune maitseaineid. Tundsin end üsna ebamugavalt. Oli umbne, kitsas, ligane. Haises vere, kaneeli, mulla, kumõssipüttide, kurut’ide ehk kuivatatud jogurtipallide ja kurkumi niiske segu järele.
Kõige enam häiris mind trügimine. Memmed lükkasid mind edasi oma suurte kõhtudega ja mehed laiade õlgadega. Sinna, kuhu ma üldse minna ei plaaninud.
Lõpuks jõudsin siiski plaanitud kohta – turu taha, kus oli autobussipeatus ja kus peatusid taksod ja ühistaksod, mida Venemaa eeskujul gasellideks ja tabletkadeks kutsutakse. Gasellid on veidi uuemad mikrobussid, tabletkad on vanad UAZ-tüüpi väikebussid, mida Vene ajal kasutati kiirabiautodena.
Tahtsin tabletkat, see tundus nende teede jaoks kuidagi kindlam. Valisin välja ühe uuema väljanägemisega masina, tegin mitu tiiru ümber bussi, vaatasin, milline muster on rehvidel, kas tagaukse küljes on olemas tagavararatas, piilusin isegi salongi, kuigi sel pole ju mingit tähtsust.
Omanik märkas mu uudishimu ja tuli küsima, kas välismaalane tahab ta autot ära osta. „Koos An-2-ga on see parim nõukogudeaegne leiutis,“ kiitis ta ise. „An ei tahtnud õhku tõusta, aga uazik lendab jälle mägedest väga ilusti alla,“ naeris ta ise oma tobedat nalja.
„No teeks enne ühe proovisõidu. Kas homme Alitšuri saab?“ lõõpisin vastu.
„Homme ei lähe siit keegi, minnakse täna kohe peale turu lõppu. Kolme tunni pärast hakkan minema, aga kui saab seltskonna varem kokku, siis varem. Aga mitte hiljem, tahan enne pimedat kohal olla.“
Horogi-Dushanbe maantee. Foto Wikipedia
Ütlesin, et pangu mulle üks koht kinni, ma toon hotellist oma seljakoti ja olen hiljemalt tunni pärast tagasi.
Kotiga kohale jõudes selgus, et mehel oli õigus olnud – passažiire oli. Isegi liiga palju, kõvasti üle kümne inimese, kõik oma kottide ja kompsudega. Olin kindel, et kõik me sellesse masinasse ei mahu. Aga mahtusime, ühele istmele keskmiselt kaks, kohati tundus, et ka kolm inimest.
Juba enne, kui Horogi piiridest välja saime, olin veendunud, et astun siit ratastega urkast kohe välja. Kitsas ja klaustrofoobne. Üksteise vastu surutud kehad panid kõigil higi jooksma. Arusaamatu, kuidas see higihais sinna bussi veel ära mahtus.
Mahaminekut takistas kaks asja. Esiteks – kuidas saan kätte oma koti, mis on katusel arvukate juurvilja- ja kartulikottide all, ja teiseks – mida kaasreisijatele ja juhile öelda, et ma nii kuradi loll ja möku välja ei paistaks.
Tiit Pruuli “Minu maailm. Romantiku(te) heitlused”, kirjastus Petrone Print 2017
Vaata ka:
