Kuidas Heinz Valk otsustas kunstnikuks õppida, aga ema ütles, et kunstnikud on näljarotid

Ema, kuuldes õpetaja soovitusest, vaatas mulle hardalt otsa ja lausus kaeblikul häälel: „Armas poeg! Katsu õppida ikka midagi praktilist, midagi sellist, mida elus vaja läheb! Kunstnikud on kõik ühed näljarotid!”. Nii meenutab keskkooli lõpu aega tuntud kunstnik Heinz Valk enda ja Madis Jürgeni raamatus „Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua“, mis nüüd Maalehe raamatusarjas uuesti ilmub.

Ma pole kunagi olnud horoskoopide ega muu selletaolise meelelahutuse uskuja. Ometi pean tunnistama, et mõni näiliselt tühine eluseik võib osutuda saatuslikult määravaks kogu edasisele elukäigule.

1954. aasta varakevadel haigestusin leetritesse. Nagu kogu elutarbeline kraam, nii oli neil viletsusaastatel defitsiitne ka küttematerjal. Meie Kopli-korteri pliiti ja uhket punasest vasest vannitoaahju tuli kütta turbabriketi või kivisöega. Ja küttematerjali hankimise rõõm usaldati minule.
Umbes poole kilomeetri kaugusel asuvasse küttelattu toodi põletusainet vaid mõnel korral kuus, mispuhul moodustus seal tohutu järjekord. Nii oli ka sel märtsipäeval.

Lõdisesin jäistele meretuultele avatud lagedal platsil mitu tundi, enne kui sain kivisöekoti selga vedada ja koju vantsida. Järgmisel päeval oli palavik üle 39 ja kogu keha punaseid laike täis. Leetrid! Kaks nädalat toarežiimi oli kohustuslik. Esimese kõrge palaviku lõppedes hakkas mul igav. Õppisin, lugesin, kuulasin RIAS Berlini, kuid ikka jäi vaba aega laialt üle. Ja siis otsustasin ma üles äratada oma lapsepõlveaegse suure kire – joonistamise.

Olin küll koolis sehkendanud sodilasse ja mujalegi lõbusaid pildikesi, kuid neid sai nimetada siiski vaid kritseldusteks, ei enamaks. Nüüd võtsin asja tõsimeeli käsile. Ja sidusin selle veel teisegi põhjusega. Kevadel pidi algama kooli isetegevusolümpiaad ning meie klass püstitas ambitsioonika eesmärgi võita see jõuproov ära. Meil oli klassis arvestatavaid muusikuid, oli topeltkvartett laulumehi, oli sõnameistreid, deklamaatoreid ja veel muudegi muusade teenreid, kuid kujutava kunsti alal valitses tühi koht. Otsustasin selle täita.

Asusin tegevusse tõsise hasardiga, unustades kõik muu. Ema torises, et kunstnikuamet ei kõlba korralikule inimesele, isegi sööma pole aega tulla! Mina aga joonistasin ja joonistasin ning tundsin ennast ülimalt hästi. Haigusaja lõppedes oli valminud kümmekond sulejoonist-illustratsiooni Lutsu „Kevadele” ja suur karikatuurisari „Meie klass”.

Olümpiaadil saatiski meie klassi loodetud edu, millesse andsin oma panuse ka mina – kahe esikohaga kujutavas kunstis ja karikatuuris.
Ent nüüd avaldus selle võidu teine ja mulle mitte nii õnnestav pool. Kooli joonistusõpetaja Ano Palm hakkas mind agiteerima edasiõppimisele kunstiinstituudis. See tegi mind nõutuks. Olin unistanud ajalooõpingutest Tartu Ülikoolis. Kunstiinstituudist ei teadnud ma tuhkagi. Ei asukohta, ei sealseid erialasid, ei sisseastumise tingimusi. Pealekauba valitses meie peres tõrjuv hoiak kunstnikuameti suhtes.

Ema, kuuldes õpetaja soovitusest, vaatas mulle hardalt otsa ja lausus kaeblikul häälel: „Armas poeg! Katsu õppida ikka midagi praktilist, midagi sellist, mida elus vaja läheb! Kunstnikud on kõik ühed näljarotid!”
Tädi Maria aga põrutas otse lagipähe: „Kunstnikuks!? Kõik nad on joodikud, liiderdajad, naistekütid! See on häbiväärne, millist elu nad elavad!”

Kunstiõpetaja Palmi survele lisandus aga ka klassijuhataja Hilja Sammi oma: „Sa, Heinz, pead tingimata minema kunsti õppima! Kõik õpetajad on selle poolt!” Mu kahevahelolek aina suurenes, kuid siis selgus, et perekonna ressursid ei vea minu Tartusse minekut välja. Tallinnas õppides oleks vähemalt peavari ja päevane supitaldrikutäis garanteeritud. Tartus jääks kõik ehku peale.
Ent minus valitses ikka veel pelg tundmatu kunstikooli ees. Hakkasin vaagima TPI võimalusi. Pagan teab miks äratas minus tõmmet autoehitus. Kas seostus see autode välise ilu ja elitaarsusega? Ma ei teadnud, et selle eriala lõpetanuid ootas ees proosaline töö mõne autofirma või -töökoja ametnikuna ja ei mingit autodisainimist ega muud säravat võimalust.
Õnneks see tuhin möödus. Ja jäi ikkagi vaid ERKI.

Lõpueksamite sahkermahker

Enne ERKI uksele koputamist tuli läbida küpsuseksamite kadalipp. Esimene jubedus oli ajalooeksam, milleks tuli pähe suruda kolm paksu köidet NSV Liidu ajalugu, täis valet roosamannat. See ajas meid lihtsalt öökima. Ei jäänud üle muud kui minna avantürismile. Teatasime Hilja Sammile, et meie seda jama ära õppida ei suuda. Nii palju solki inimese ajju toppida on võimatu. Samm ehmus. Paar päeva hiljem kutsus ta minu kui oma usaldusisiku neljasilmavestlusele ja andis üle eksamipiletite lauale paigutamise skeemi. Klassinõupidamisel valis iga poiss sellise pileti, millega ta lootis hakkama saada, ja jättis meelde pileti asukoha ridade viisi paigutatud süsteemis. Viite hulk ummistas eksami protokollilehe.

Tähtsaimat ideoloogilist sõela kontrollima tulnud Kummipea (kooli direktori hüüdnimi – toim) oli rabatud meie tulemustest. Ta hingas kergendatult, et kooli revolutsioonilise kõlbluse senine häbiplekk sai veel viimasel hetkel oma tee vildakusest aru ning marssis monoliitse kollektiivina Lenini-Stalini kõrgendiku poole.

Nõnda karastus teras. Teiseks katsumuseks oli kirjand. Toona pidi see rajanema marksistliku eetika ja kirjandusteaduse vundamendil. Omi mõtteid oli kasulik mitte avaldada. Arutlusaineteks olid küll Eduard Vilde, August Jakobsoni, A. H. Tammsaare ja teiste klassikute teosed, ent nende käsitlemisel tuli rangelt järgida, mida Võllamäe Päärna, Vargamäe kangete vanameeste ja teiste kangelaste kohta olid kirjutanud Max Laosson, Endel Sõgel ning teised väärikad teoreetikud. Eriti hinnatav oli, kui suudeti neid sõna-sõnalt tsiteerida.

Niisuguste teadmiste omandamiseks tuli Kreutzwaldinimelises raamatukogus läbi lugeda kümneid ja kümneid nimetatud seltsimeeste artikleid, teha väljakirjutusi ja valgustada nendega (Kummipea väljenduse põhjal) oma tömpi arusaamist. Vargamäe Andres oli tööka ja õigusteta eesti talurahva visaduse kehastus. Kahjuks küll kodanlike igandite ja puudustega, kuid revolutsioonilise töörahvaga ühes rütmis hingav mees. Pearu aga oli loomulikult töörahva vereimeja, halastamatu ihnur, sulaste ekspluateerija, perekonna terroriseerija, kellesugused pühiti minema 1940. aasta juunitormis.
Kuna kirjanditeemasid oli neli, tuli igaks juhuks töötada läbi üüratu hulk trükitud pahna, lootuses, et mõni teema loetuga haakub.

Arusaadavalt mõjunuks see meie süütutele ajudele laastavalt.

Taas tuli minna riskantsele rajale.

Klassivend Oskar Kaalmani isa oli TPI prorektor, kommunist ja seetõttu mõjukas mees ENSV haridussüsteemis, kelle sõna ja soov olid paljudele käsuks ja seaduseks. Ka tema koolivennale, kes oli Aegviidu kandi väikese kooli direktor. Toonase kombe kohaselt saadeti eksamiteemad pitseeritud ümbrikus aegsasti koolidesse laiali ja ümbrikke tohtis avada alles eksamipäeva hommikul. Kuid kes viitsis minna kontrollima mingisse kolkakooli, kas ümbrikutel on ikka pitserid ilusti peal! Seda teades helistas sm Kaalman koolivennale ja edastas oma diskreetse soovi. Misjärel Oskar sõitis öösel isa Pobedaga Aegviidu kanti, kirjutas kirjanditeemad paberile ja jagas need järgmisel hommikul meile laiali. Nüüd oli asi lihtne. Igaüks valis endale teema, otsiti üles kõik vajaminevad marksismiteoreetikute mõtteavaldused, kõige tähtsamad kirjutati spikritele, muu udu jäeti meelde, ja nii mindi täies ideoloogilises relvastuses eksamile.
Seda eksamit Kummipea ei valvanud. Õpetaja Linda Pare kõndis aeg-ajalt laudade read läbi, tutvus õpilaste geniaalsete sähvatustega, andis poolihääli täpsustavaid juhiseid, parandas komavigu, jättis tähelepanuta mõne poisi vasaku käe varjus oleva spikri ja käitus nii-öelda kodanliku humanistina.
Eksam sooritati hiilgavalt!

Ka matemaatika kirjaliku eksami 4 x 4 ülesannet olid meil Kaalmani abiga aegsasti käes, mitu korda ära lahendatud ja kindluse mõttes ka spikritele jäädvustatud. Muretute nägudega astusime aulasse ja sooritasime eksami sellise stahhaanovliku kiirusega, et ära sai kulutatud napilt pool eksamile mõeldud ajast.
Õpetajad olid meie vaimujõust meeldivalt rabatud. Tõepoolest erakordne klass!
Raske õppustel, kerge lahingus! (A. Suvorov)
Nii me jätkasime.

Suulisteks eksamiteks tehti briljantsed spikrid. Umbes 5 x 5 sentimeetrisele paberitükile sai imepeene noodisulega kirjutatud tähtsaimad andmed. Igasse taskusse pandi järjekorras viis spikut. Nõnda oli pileti tõmbamise järel nõutav teabevara kähku leitav. Kiri spikudel oli üliväike ja praegu tundub lausa ime, et suutsime lugeda silmadest mitmekümne sentimeetri kaugusel vasaku käe varjus olevat teksti. Aga nagu öeldakse: suur aeg nõuab suuri inimesi!

Sooritasin mängeldes kõik eksamid. Seejuures eesti keele, vene keele ja imede imena ka keemia veel eraldi kiitusega. Ja kui kogu see orjatöö oli lõpule jõudnud, selgus üllatusena, et parimaiks ei osutunudki klassi igipõlised priimused, vaid kaks suuremat pullitegijat Rein Evart ja mina, kes ainukese nelja said vene keele etteütluse komavigade eest.

Maalehe raamatusarja "Eestile elatud elud" saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.