Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua
Vanameister Heinz Valk ei piirdu oma eluloo peatükkides kaugeltki ainult iseenda lapsepõlve ülesmaalimisega. Nagu juurte ja ladvaga inimhingele omane, alustab ta vanaisadest-vanaemadest ja jõuab õe-vennani välja.
Et Heinz Valgul on elulooraamatus “Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua” nii palju pajatada oma esivanematest, näitab elutarkust kõike omal ajal üles kirjutada. Lisaks on raamat varustatud ohtra pildimaterjaliga. Ajastule omaselt on fotod teadagi mustvalge taustapõhjaga.
Küllap iga poeg võiks uhke olla isa üle, kes Esimeses ilmasõjas Vene armees sakslaste kätte vangi langenuna ja Preisimaale põllutööd rügama saadetuna taluperemehe poolt sedavõrd suure poolehoiu saavutab, et see teda tungivalt jääda palub, lubades sel puhul talle suure talu kinkida. Raamatus on ära toodud ka vastav kirjalik tunnistus ning Heinz Valgu enda muigav kujutlus, kui selline võimalus täitunud oleks: “Usutavasti oleks ma oma lapsepõlvemälestustes tagunud Preisi külatänaval jalgpalli ...”
Aga saatus tahtis teisiti
Läks aga teisiti. Heinz Valgu vanemad otsustasid väljarände kasuks ja Heinz nägi ilmavalgust Gattšinas.
Ladusalt kirjutatud raamat paistab silma Valgule omase lause- ja sõnakasutusega. Toon selle kohta näite: “Kahe leseaasta järel abiellus Anton Narvast pärit kadakasaksliku Elisabeth Säckiga ning hankis mulle sealtkaudu kaks väga toredat ja intelligentset tädi.” Või nii: “Eesti eliit ei olnud veel täielikult ära praetud rahvaste sõpruse praepannil.”
Seda, et ta isa omal ajal Petrogradis nõutud tippkingsepp oli, Valk ei varja. Küll aga tunnistab irvhuumorisoonega Valk, et jättis Mart Laarile ja Trivimi Vellistele mainimata, et isa meisterdas kingakesi ka Kirovi naisele, sest siis oleks äkki need kaks arvanud, et Rahvarinne sõltus juba tol ajal KGB-st.
Raamatus teeb Valk oma elust juttu ainult abituuriumiaastateni, millest on tuline kahju. Just sealt, kust tundmatust Heinrich Valgust tuntud karikaturist ja uute tuulte tulles karismaatiline rahvatribuun Heinz Valk sai, oleks tahtnud edasi lugeda – ehk jõuab veel.
Mingis mõttes julgen Valgu raamatut nimetada ka etnograafiliseks teoseks. Kas või sellepärast, et isegi omaaegsed talusaunas käimise reeglid on täpsel mäletajal kenasti kirjas. Näiteks ei tohtinud kerisele sülitada – suu minevat kärna; või leivale võid vahele määrida, kui seal juba vorst peal on – nina pidi igavesti tatiseks jääma. Nüüd siis teate, kroonilised nohuninad, kust teie viga pärit.
Nagu korralikus vanavarahoidlas, ei ole ka selles raamatus ainult õnnelikke ettepanekuid või naljakaid saunakombeid. Autor on lapsepõlves pidanud kassipoegi uputama, kukke tapma, sea veristamisel assisteerima. Kõik see muidugi on naljaasi emotsiooni kõrval, mis poisike pidi saama 1944. aasta märtsis eemalt Tallinna pommitamist pealt vaadates. Sellegi kohta on tal võimas, lausa ootamatu mälukild kirjas: “Kogu see värvide mäng võinuks asjast mitteteadjale näida toreda ilutulestikuna, tegelikult aga kinnitas vana tõdemust, et ka surm võib tulla kaunilt …”.
Samalaadi tragöödiaid ja draamat leidub raamatus veel hulganisti. Õnneks vahelduvad lapse ehedas mälus miinusmärgid plussidega tihti.
Siinkohal tahaks ühe isikliku järelepärimise teha. Valk kirjeldab, kuidas õpilasi klassikaupa pioneeriks tembeldati ja sel puhul toodi kohale lõbus klaverimängija-klounionu, kes klassi ees naljakaid improsid mängis. Nimi olevat olnud Kuhlberg. Kuna kirjeldus oli üksikasjane, siis tuli meelde, et paarteist aastat hiljem lõbustas mindki pioneerilaagris sarnane mõnus Klahvi-Karla. Tema nimi oli küll Blumberg. Aga ehk oli siiski sama mees?
Tõsiseid toone on raamatus enam kui kuhjaga, muu hulgas tuleb juttu n-ö organite aktiivsest sekkumisest Eesti noorsooellu: kui mütsi küljes kantavat pasknääri sulge (kummalisel kombel kolme teatud värvi) veel riigireetmiseks tunnistada ei saanud, siis keskkooli keelatud lõpusõrmust juba küll, seda enam, et klotseril ilutses W (Westholm).
Ahjaa, lõbusast poolest tuleb meelde veel sulemehe eneseirooniline hinnang tagajärjetule tantsuõpetusele: “Tantsimise ilule me pihta ei saanudki, klassiõhtu tantsuhetked sarnanesid pigem invaliidide taastusraviharjutustega kui legaalse kallistusega, nagu nimetavad salongitantse inglased.”
Mainiksin ehk eredamate seikade väljatoomisel veel lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua (muide, see proua saadeti Siberisse ja poiss ei näinud teda enam iial), aga jäägu ülejäänu lugejale või “muuseumis jalutajale” endale avastada.
Lõpetaksin hoopis Heinzi vapra abimehe Madis Jürgeni resümeega tagakaanel. Küllap sai tänu Madisele kirja pandut veel paremini raamatuks teha. Madis Jürgen kirjutab: “Ühtlase ilusa käekirjaga imepeene tindipliiatsiga on paksu nahkkaantega kladesse kirjutatud üks lugu koletust pommiraginast sõjaaegses Gattšinas; kodusest praelihalõhnast Virumaa rehetoas; kibedast puudusest sõjajärgses Tallinnas. See on läbielatud ajalugu, mille on oma lastelaste jaoks paeluvalt kirja pannud üks siitkandi säravamaid vanamehi – Heinz Valk. Head lugemist!”
Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.
