Malle Leisi kuulsad punased hobused karjamaal ja vikerkaar taevas olid juba nõukogude ajal kohvik Pegasuse seintel vaatamiseks. Aga kust sel ajal need säravad värvid võeti?
"See on sama küsimus, kust see ilus lauluhääl võetakse. Lauljatel on säravad toonid kurgus. Mina võtan need toonid tuubist ja segan neid. Õnn on see, kui saad teha seda, mida kõige paremini oskad. Olgu siis aknast välja vaadates õitsev sotsialism või varakapitalism, mina muudkui maalin,” on Malle rääkinud.

Malle Leisi tütar maalikunstnik Sandra Jõgeva on avangardist ja filmitegija.
Kas Malle oli ka avangardist? „Muidugi olin ma avangardist. Tartu pallaslaste arvates lausa plangumaalija.“
Malle poeg Henrik õppis graafilist disaini ja ateljee Nõmme teel on tema päralt. Abikaasa Villu Jõgeva on kõrgharidusega patendijurist ja elektroonik, aga teeb ka mingit isevärki siiditrükki, peene nimetusega serigraafiat.
"Siiditrükk on tuhat aastat vana, aga abikaasa välja mõeldud tehnika piltide trükkimiseks on tema looming, sest nii ei trüki maailma mitte keegi," on Malle öelnud.

Suurlinnade galeriides olid Malle Leisi näitused juba Nõukogude Liidu ajal. Malle Leis ei olnud 1970ndatel põranda all. "Seitsmekümnendad oli minu kunstiloos väga ilusad. Ja kui ma esimest korda serigraafiatega kodulinnas Pärnus esinesin, olin meister juba veerandsada aastat. Serigraafiate ja akvarellide näitus Varssavis oli mu esimene välismaine. Lisaks veel personaalnäitus „Flowers and Rainbows“ New Yorgis Nikolai Roerichi muuseumis.

Malle Leis oli aastaid Inglise Botaanilise Kunsti Ühingu liige. Tema maalid on tulvil kirkust: lilled, loodus ja loomad. Need on olnud kunstniku selge ahvatlus. Malle on pannud iga liblika, lille või rohukõrre pitsliga lõuendile.

"Ma ei oska teiste eest rääkida, kuna linnalaps näeb loodust, liblikat ja lilli omamoodi. Kuigi ega tedagi kogu aeg kivide peal hoita. Aga mina olen maalt. Metsas, järve ääres ja põllul kasvanud loodus puudutab mind lähedalt. Muusesas, ka taevatähti tuleb vaadata maal, sest linnavalguses ei paista tähed nii säravad."

Pärnus Koidula koolis, kus Malle õppis, ei saanud midagi lihtsalt vett vedama minna, eriti kunstianne. Ja muidugi Koidula kool tervikuna oli oma nägu. Need emotsionaalsed tõrvikutega mööda linna marssimised Koidula sünniaastapäeval olid pühalik rituaal. See oli universaalsete võimalustega kool: sa võisid teha sporti, õppida treimist, supikeetmist või õmblemist. Koidula koolis Ilmusid kirjndusalmanahhid ja töötas kooliraadio. Ainult vali... Ükski kunstijünger ei jäänud seal kahe silma vahele. Selles koolis pöörati kõiki õpilasi kunstiusku, kes laulis, kes joonistas, kes mängis klaverit ja luges luuletusi. Malle: "Koidula ja esimese keskkooli vahel käis ju kogu aeg äge võistlus. Õpetajad Lekstein või Viks, kumma õpilased rohkem auhindu saavad ja näitustel esinevad. Meeta Viks oli eriline õpetaja ja suured lemmikud pole teda kunagi unustanud. "Ta oli väga vabameelne ja fantaasiarikas, ikka Pallase inimene, küllalki auahne ja tahtis et neist, kelle peale lootis, saaksid kunstiinimesed."

Ja Pärnu meri ja muul! Malle ei suutnud neidki unustada."Seal oli vahva tuliste kivide peal hüpata.“
Kunstikoolis peitis Malle end paberirulli, et salaja pealt kuulata, mida õppejõud sinust räägivad.
”Nojah, vanasti polnud näiteks ka patsiendil õigust teada, mis tal viga on. Samasugused oli suhted õppejõududega. Sul polnud mingit õigust teada, mis sinust arvatakse. Ja see intrigeeris. Läksin varem kohale ja peitsin end paberirulli, et kõrge komisjoni juttu pealt kuulata. Mahtusin ära küll, ainult kõvasti hingata ei tohtinud ega köhida. Olen selle unustanud, mida ma kuulsin, aga kindlasti ei räägitud minust halvasti."

Malle Leisi kuulsad punased hobused olid nagu liikuvad ratsud.
Malle: „Hobune on tõesti ilus loom. Väikese tüdrukuna käisin alati varssade juures. Tartus õppimise ajal olin ülikooli ratsaklubis päris vapper ega kartnud hobuse seljast maha kukkuda. Aga need kuulsad punased hobused, nagu ütled, on minu äia hobused.”