Hardo Pajula: raha tuli kiirelt, aga jõin veel kiiremini
Pea kaks aastat on möödas sellest, kui te 2015. aasta septembris pidite asuma Postimehe peatoimetaja ametikohale, aga loobusite sellest pärast toimetusega kohtumist. Miks küll, ehk räägite sellest lähemalt?
Võin vabalt rääkida. Tegelikult oli asi nii, et mina ei loobunud sellest ametikohast, vaid olin valmis ka järgmisel päeval tööle minema. Selleks ajaks olid mu kolleegid saatnud aga Eesti Meediale kirja, kus teatasid, et nad keelduvad minuga koos töötamast. Ma ei tahtnud Postimehe omanike niigi keerulist olukorda veelgi keerulisemaks teha ja nõustusin seetõttu pressiteatega, milles öeldi, nagu oleks ma pärast toimetusega kohtumist kohe saba jalge vahele tõmmanud. Mitte et selles kõiges tagantjärgi nüüd suurt vahet oleks. Minu konstitutsioon ei ole selline, et ma jaksaksin kaua vastu pidada kollektiivis, kus mind keegi näha ei taha. Nii et, kui see poleks juhtunud kohe esimesel päeval, siis oleks see väga suure tõenäosusega juhtunud esimesel nädalal, kuul või aastal.
Küll on mul sellest närvesöövast kohtumisest toimetusega meeles üks eriline hampelmann, mingi suva mutrike, kes pidas end üleval nii, nagu kuuluks talle mitte üksnes Eesti Meedia, vaid kõik Euroopas ehk Aafrikas välja antavad seitungid. Soovitasin tal veel gloobuse osta. Ma ei tea, kas ta on selle endale juba muretsenud.
Kas olete ise Postimehe lugeja-tellija?
Ei ole, aga ma kirjutan neile enam-vähem regulaarselt.
Milline väljaanne üldse teie lemmikute hulka kuulub?
Viimasel ajal olen kõige sagedamini sirvinud vist jänkide The Weekly Standard’it, peamiselt seetõttu, et seal kirjutab üks minu suurtest eeskujudest Christopher Caldwell. Üldiselt jälgin ma aga pigem inimesi nagu Jordan Peterson, Roger Scruton, Mark Steyn, Douglas Murray, seesama Caldwell, kui mingeid konkreetseid väljaandeid.
Mida arvate näiteks Õhtulehest, kus päevast päeva kalvikalled sees – kas see on normaalne?
Minu areng jäi pidama kuskil seal Seksi-Kristi, Porno-Kunni ja Farmi-Gabrieli kandis. Uusi heeroseid ma ei tunne. Kalvi Kallest pole ma tõesti midagi kuulnud. Kas see on normaalne? Ma ei tea. Kaks momenti väärivad siiski tähelepanu. Esiteks, Õhtuleht ei ole ennast kunagi kõrgkultuuri majakana positsioneerinud, ilmarahvaga tuleb aga kõneleda ilmarahva enda keeles. Teiseks, tõsieluseepide vohamine näitab minu arvates eelkõige seda, et suur osa inimestest otsib lühikest ja lihtsat otseteed kuulsusse. See on minu arvates muidugi kahetsusväärne, aga see võib-olla siiski normaalne.
Kelleks unistasite saada lapsepõlves?
Eks neid ideid oli ilmselt mitmeid, aga üks ihaldusväärne amet oli kindlasti suure bussi juht. Rakvere bussijaamas oli nimelt kuulutus, et säärane roolikeeraja teenib kuus 300 rubla. Ma usun, et seda oli kaks-kolm korda rohkem kui mu ema õpetajana palka sai. See avaldas muljet.
Milliseid ameteid olete oma senise elu jooksul pidanud?
Ka neid on selle aja peale kogunenud õige mitu: pakkija õpilane, õppejõud, ökonomist, külakilkaja jne.
Milline oleks teie unistuste töökoht?
Vastus sellele küsimusele sõltub sellest, kas ma olen parajasti maniakaalses või depressiivses faasis. Esimeses ma endale sellist küsimust üldiselt ei esita, sest see, mida ma teen, tundub mulle piisavalt huvitav ja oluline. Depressiivses faasis tahaksin olla... võib-olla metsavaht... selle sõna kõige abstraktsemas tähenduses.
Mõnd ajalehte või ajakirja välja andma hakata pole mõelnud?
Ajalehe või ajakirja asutamise peale pole mõelnud, aga eks ma oma ühinguga (Edmund Burke’i Selts) praegu ju siiski avaliku arvamuse mõjutamise äris olen.
Sügisel on tulemas kohalikud valimised. Kas plaanite ka kandideerida?
Ei.
Olete töötanud ka SEB panga analüütikuna. Mida sellest ajast välja tooksite või meenutaksite?
See oli aeg, kui raha tuli väga lihtsalt ja kiiresti, aga ma jõin veel kiiremini, ja kui palka juurde küsima läksin, ütles Parik Allan mulle ära ning õigesti tegi. Ma muidugi solvusin selle peale hirmsasti ning lahkusin Wagneri muusika saatel sellest puhvetist. See knihv oli mul hästi käpas. Wagner üürgas mu ümber tollal kogu aeg. Eks ma ümisen teda praeguseni.
Millist telekanalit enam vaadata meeldib?
Mul ei ole telekat. Praegusel ajal ei tähenda see muidugi midagi, sest kõiki saateid on võimalik üle neti vaadata, aga ma olen tõtt-ütelda ka selle kombe minetanud. Eelistan noppida YouTube’ist seda, mis mulle konkreetsel hetkel kõige rohkem huvi pakub.
Mida arvate Tallinna Televisioonist?
Mis Tallinna Televisiooni puutub, siis see reageeris Kadri Aaviku isikus Edmund Burke’i Seltsi asutamisele kõige esimesena, nii et ma suhtun Kadrisse ja tema tööandjasse sooja sümpaatiaga.
Milline raadiojaam kuulub teie lemmikute hulka?
Raadiot kuulan ma peamiselt ainult autos ja sinna ma ülemäära tihti ei satu. Sellisel juhul on lahti üldjuhul Vikerraadio. Kõige talumatum on see osade FM-ide hommikuste saatejuhtide arulage möla. Seda ma ei suuda sekunditki välja kannatada.
Mida arvate Eesti Meediast ja nende juhtidest?
Pean neist väga lugu ja hoian neile pöialt.
Põnevaimad seigad teie senisest elust?
Andres Vanapa rääkis mulle kunagi, et Lev Tolstoi olevat pärast „Lapsepõlve“ ja „Poisiea“ lõpetamist „Nooruse“ esimestel lehekülgedel sule käest pannud ja ohanud: “Enam edasi ei kirjuta – lihtsalt piinlik hakkab.” Minuga on umbes sama lugu.
Milline on olnud siiani teie suurim saavutus ja ka ebaõnnestumine?
Olen nüüdseks eesti keelde ümber pannud kaks raamatut: Nobeli auhinna laureaatide Friedrich Hayeki ja Ronald Coase’i teosed „Tee orjusesse” (2001) ning „Firma, turg ja õigus” (2003). Sel sügisel saab valmis kolmas tõlge: Briti filosoofi Roger Scrutoni „Tolad, petised ja tülinorijad: uusvasakpoolsed mõtlejad”.
Mis ebaõnnestumistesse puutub, siis ma olen suure osa oma elust saatnud mööda husaarikostüümis. Mõttetult raisatud ajast on teinekord muidugi kahju, aga “kahetsemine on nagu süldi soojendamine,” tsiteeriks ma siinkohal veel kord oma head sõpra Andres Vanapat.
Millised on teie plaanid lähemal ajal ja kaugemas tulevikus?
“Me ei pea ühtegi meest edukaks enne, kui ta on väärikalt surnud,” oli Ateena rahvajuht Solon öelnud Lüüdia viimasele kuningale Kroisosele, kui viimane sellele selgitas, kui kõva mees ta on. Nii et minu kaugemad plaanid ei erine teiste inimeste omadest. Lühemas plaanis tahaks elada nii, et edukalt suremine võimalikuks osutuks.
Kas sooviksite midagi veel südamelt ära öelda?
Kui ma sirvin oma elu piinlike juhtumite kataloogi – see on paraku päris paks –, siis loomulikult tahaks ma paljude sõnade ja tegude eest andeks paluda, aga neid asju ei aeta kindlasti lehe kaudu.
