Oleg Basilašvili, Nõukogude filmi suur täht ja kangekaelne Vene grusiin

Oleg Basilašvili tuleb ikka meelde kui pianist Platon Rjabinin filmist „Jaam kahele“, kui karjerist Samohvalov romantilisest komöödiast „Armastus tööpostil“, kui iseloomutult kõikuv Andrei Buzõkin „Sügismaratonist“ ja lõpuks kui saatanlik ja väärikalt kõikvõimas Woland „Meistrist ja Margaritast“. Ta on jätnud oma kustumatu jälje vene filmiklassikasse.

„Meie, venelased, ei osanud vabaduse ja demokraatiaga midagi peale hakata.“ Nii on öelnud see Gruusia juurtega vene näitleja hiljaaegu kokkuvõtteks Venemaa arengute kohta. Peatselt 83-aastaseks saav näitleja on sirge seljaga hukka mõistnud nii Putini režiimi järjest rohkem kinnikeeratud kruvid kui ka Krimmi vallutamise. Ta on suurepärane näitleja ja tänaseni põhimõttekindel mees.

Filmis "Jaam kahele" koos Ljudmilla Gurtšenkoga.

Poiss intelligentsest perekonnast

Oleg Basilašvili sündis 26. septembril 1934 Moskvas. Tema isa Valerian Basilašvili juhtis direktorina Moskva polütehnikumi. Ema Irina Ilinskaja oli väga hea vene keele õpetaja, kes avaldas mitmed keele- ja lingvistikaraamatud, näiteks „Puškini luuletuste leksika“ ja „Vene keele rikkusest“. Seega näitleja Basilašvili suurepärane kujundlik vene keel, mida kiidavad isegi põlisvenelased, pärineb intelligentsest kodust ja esmajoones emalt. Ta on kahetsusega tunnistanud, et ei oska gruusia keelt. „Kahjuks ei oska. Ma elasin aastatel 1941 -1943 sõja eest evakueerituna Gruusias. Elasime isa venna pool väikeses toakeses. Seinal Stalini ja Beria suured portreed. Kapi taga vanaisa Norševan. Istus suuremalt jaolt oma nurgakeses seal kapi taga, vaikiv ja sünge. Kolmekümnendatel oli ta kinni võetud ja julgeolekus nii kõvasti pekstud, et elu lõpuni lausus vene keeles sõnu tagurpidi: mitte „mama“, aga „amam“, mitte „hleb“, aga „belh“. Mul ei olnud seal vaja gruusia keelt õppida, sest ka kõik poisid õues rääkisid vene keelt ja ma käisin vene koolis. Gruusias Gori rajoonis asuvas külakeses, kust mu isa pärineb, on surnuaed, kus kõik maetud on Basilašvilid. Meie esivanemad tulid neljasaja aasta eest Türgist üle mägede Gruusiasse ja asutasid oma küla.“ Oleg Basilašvili filmirolle või intervjuusid vaadates ei saa küll aru, et ta on tuliste kaukaaslaste järeltulija. Tema temperament on ikka väga sordiini all ja ta häbelikkusest räägivad kunagised kolleegid igasugu naljajutte.

Lapsest saati teatri lummuses

Juba eaka mehena meenutab Basilašvili, kuidas ta lapsena nakatus teatripisikusse. Veel enne sõda, viie- või kuueaastasena, võttis ema väikese Olegi kaasa Moskva Kunstiteatrisse Maurice Maeterlincki filosoofilise muinasjutu „Sinilind“ etendusele. See määras suuresti tema tuleviku ja ka suunas kunstilisi põhimõtteid täiskasvanuna. „Mul on lavastus tänaseni täielikult meeles. Stanislavski oli geenius,“ meenutab 80-aastane Basilašvili. Kooli ajal käis ta vaatamas kõiki olulisi Kunstiteatri lavastusi. „Ma õppisin halvasti, eriti raskelt läks mul matemaatikas. Ega ma ju tegelikult millekski muuks poleks kõlvanudki,“ seletab Basilašvili oma minekut Kunstiteatri õppestuudiosse. Ta saigi hoolimata suurest konkursist sisse. Isa olevat olnud pettunud, lootnud ikka, et poisist saab insener. „Ta pidas näitleja ametit võrreldavaks prostituudi omaga ja tal oli absoluutselt õigus. Nii ongi. Vaid harvadel juhtudel see pole prostitutsioon. Soov ennast näidata ja meeldida on omane prostituutidele,“ on vanaks saanud ja eluaeg näitlejana leiba teeninud Basilašvili isaga nõus. Isa olevat siiski vanuigi poega teatris vaatamas käinud ja tema valikuga leppinud. Kusjuures just isa oli meisterdanud väikesele pojale ägeda teatrimaketi ehtsate põlevate prožektorite ja dekoratsioonidega. Lapsepõlves võib inimene olla väga vastuvõtlik ning mõjutatav.
Olegiga samal kursusel õppis kaunis ja andekas tütarlaps Tatjana Doronina, keda piirasid paljud teatrikooli ägedamad noormehed. Üllataval kombel võitis tema südame hoopis tagasihoidlik Basilašvili. 1955. aastal nad abiellusid. Kunagine hea tuttav Ivan Tarhanov meenutab: „Tagasihoidlikud pulmad peeti Basilašvili kodus. Valget pruutkleiti ja sõrmuseid polnud. Oli ju 55. aasta ja nad olid komnoored.“
1956. aastal lõpetas Basilašvili Kunstiteatri õppestuudio.

Jumaldatud Kunstiteater teda ei vajanud. Koolikaaslased ja nimekaimud Oleg Jefremov ja Oleg Tabakov tegid sel ajal algust peatselt väga kuulsaks saanud vene teatriga Sovremennik, aga ka sinna keegi Basilašvilit ei oodanud. Kui palju aastaid hiljem kunagine koolivend teatrikoolist Oleg Tabakov kutsus teda noorusaegade lemmikusse Kunstiteatrisse, siis loobus kategooriliselt. Basilašvili ütles, et igaks asjaks on oma aeg ja tema teater on Peterburi Suur Draamateater.
Ta suunati pärast kooli koos naisega kõigepealt Stalingradi teatrisse. Olegi hinnati näitlejana keskpäraseks, ta isegi on tunnistanud: „Meie kursuse liidriteks olid Mihhail Kozakov ja Jevgeni Jevstignejev.“ Tatjanale oli ka paremaid pakkumisi, aga ta läks mehega Stalingradi. Seal õnnestus noorel abielupaaril teatrijuhtidele selgeks teha, et värske teatritrupp vajab kogenud näitlejaid, mitte rohelisi algajaid, ja nad lasti suunamisest vabaks.

Oleg Basilašvili ja Tatajana Doronina kutsuti (või õnnestus neil leida endale koht) Leningradi leninliku noorsoo nimelisse teatrisse, hilisemalt kuulsaks saanud Lenkomi. Doronina oli ise Leningradist pärit, võib-olla mängis ka see oma osa. Samal päeval , kui nemad uue teatri nimekirja kanti, lahkus teatrist senine peanäitejuht Georgi Tovstonogov. Ta oli oma lavastustega juba tähelepanu äratanud ja suunati ajaloolisse Leningradi Suurde Draamatetrisse, Neevalinna põlisesse esindusteatrisse, mis oli kängunud intriigide pesaks, kuhu ei tahtnud etendusi vaatama minna ka enam Piiteri intelligendid. Tovstonogov puhastas kõvasti truppi ja 1959. aastal kutsus noore näitlejatepaari Leningradi Suurde Draamateatrisse (БДТ). Täpsem vist oleks öelda, et kutsuti Tatjana Doronina koos abikaasaga. Väidetavalt kutsus juba teatrijuhi ja –lavastajana korraliku kuulsuse saavutanud Tovstonogov Doroninat oma teatrisse, aga Tatjana seadis tingimuseks ka oma mehe teatrisse võtmise. Kõhklev Tovstonogov oli lõpuks nõustunud.

Tatjana Doronina.

Basilašvilil läks aega, enne kui teda kui näitlejat tõeliselt hindama hakati. On tunnistanud ausalt, et alguses ei õnnestunud draamateatris miski. „Rolle oli vähe, tegelikult neid polnudki, sest seda, mida ma mängisin, ei saanud tõelisteks rollideks nimetada. Ma oleksin tõenäoliselt teatrist lahkunud, aga ema ja vanaema mind nii toetasid, nii püüdsid aidata, et häbi oleks olnud nende lootusi mitte õigustada.“ Kuid ilmselt oleks depressioonis Basilašvili ikkagi teatrist lahkunud. Tema esimene abielu oli ka karidel. Ta ise väldib hoolega teemat, aga ikkagi on välja tulnud, et kui Basilašvili oli mingitel filmivõtetel, siis tekkis tal suhe kaasnäitlejannaga, kuuldused jõudsid Leningradi Tatjana Doroninani, kes oli rase. Vihane Tatjana lasi teha abordi. Oleg olevat seda kuuldes saanud tõelise šoki. Nad püüdsid ka pärast seda vahejuhtumit abielu hoida, aga kõik oli läbi, 1963. aastal lahutasid ametlikult.

Tatjana Doronina on viis korda abielus olnud, ühtegi last pole saanud ja kõik abielud lahutanud. Ta ise on öelnud lihtsalt: „Mul on olnud viis abikaasat, kõik targad, intelligentsed, kenad, vaimustavad mehed. Nii kaua, kui on olnud armastus, nii kaua olen olnud ka abielus.“ Alates 1987. aastast on Doronina pooleks läinud Kunstiteatri selle poole peanäitejuht, mis kannab Gorki nime. Ta on ka juba üle 80.

Kummalisel kombel puhkes Basilašvili karjäär õitsele just pärast lahutust, mees olevat palju muutunud ja traagiline kogemus andnud talle tublisti veenvust nii laval kui ekraanil juurde.
Ikka veel laiemalt tundmatu, aga mehelikult võluv Oleg Basilašvili kohtus tuntud Leningradi televisiooni populaarse saatejuhi Galina Mšanskajaga. Neil hakkas kohe surisema ja 1963. aastal, varsti pärast Basilašvili ametlikku lahutust, nad abiellusid.
„Alguses oli mul väga raske,“ on näitleja abikaasa Galina Mšanskaja tagantjärele tunnistanud, “Olegil oli austajannasid tõesti palju. Nüüd on lihtsam. Ta on saanud vanemaks, vananesid ka austajannad.“ Neil olid 2013. aastal kuldpulmad ja kõigist kuulujuttudest ning kahtlustest hoolimata on nad oma abieluga jõudnud tänasesse päeva, kust pole enam pikalt minna.

Tõus tippu

Aga mis puutub Piiteri draamateatrisse ja lavastaja Tovstonogovisse, siis just Tovstonogov oli veennud, et Basilašvili teatrist ära ei läheks ja talle järjest suuremaid rolle pakkunud. Kuni Tovstonogovi surmani, aga tegelikult pea tänaseni, kolmeaastase vahega, on Oleg Basilašvili olnud Peterburi Suure Draamateatri juhtiv näitleja.

Leningradi, praeguse Peterburi, esindusteatriks nimetatud suur draamateater oli aastaid üks Nõukogude Liidu hinnatumaid teatreid, aga muidugi ka realistliku psühholoogilise teatri traditsioonide edasikandja. Lavastaja Tovstonogov juhtis teatrist üle kolmekümne aasta kuni oma surmani.

Leningradi Suur Draamateater, mis alguses kandis Maksim Gorki nime, on alates 1992. aastast kolm aastat varem surnud teatri kauaaegse peanäitejuhi Georgi Tovstonogovi-nimeline. Kuulsal lavastajal olid samuti gruusia juured, ta lõpetas keskkooli Thbilisis ja tema esivanemad olevat Basilašvilidega lausa naaberkülas elanud. Seega ühendasid kahte vene teatri suurkuju lisaks sarnastele teatripõhimõtetele ka kauged gruusia esivanemad.
Hoolimata pikast elueast näeb Oleg Basilašvili endiselt väärikas välja ja küllap tema eakamatel austajannadel ei ole raske vaimusilmas meenutada seda nooremat Basilašvilit, pikka, kena, vastupandamatult mehelikku härrasmeest, kelle järele õhkasid tuhanded nõukogude naised.

Lavalt ekraanile

Esimese filmirolli tegi Oleg Basilašvili 1956. aastal ja alguses küllalt juhuslikes kõrvalrollides, kuid 1960-ndatel järjest tihedamalt ja järjest olulisemates osades. Ära võiks nimetada ehk Lev Tolstoi ainetel vändatud filmi „Elav laip“ ja eduka nõukogude dramaturgi Aleksander Volodini omal ajal väga populaarse melodraama „Vanem õde“ järgi tehtud filmi. Seal küll mängis peaosa eksabikaasa Tatjana Doronina ja Basilašvili kõrvalosa, aga tema nägu ja nimi said järjest tuttavamaks. Siis tulid juba Nikita Mihhalkovi menukas „Armastuse ori“ (1976), „Turbinite päevad“ (1976), „Armastus tööpostil“ (1977), „Sügismaraton“ (1979). „Sügismaraton“ võis noorena vaadates tunduda rohkem komöödiana, aga keskealisena üle vaadates puudutab rohkem neid hingekeeli, mis ei aja naerma. Ja Basilašvili oskas oma andeka kena intelligentse aravõitu jobu ikka sümpaatseks mängida.

Peaosa järgmises filmis on jäänud üheks filmialaseks mälestusmärgiks, mis meenutab nii vanadele austajatele kui ka nooremale põlvkonnale Basilašvili erilist sarmi. „Jaam kahele“ linastus 1982, ja kuigi ta on otsapidi komöödia, jääb domineerima südantlõhestav armastuse lugu. Režissöör Eldar Rjazanov: „"Jaamas" ühendub ühendamatu - pianist ja vaksali restorani ettekandja. Kas nende vahel on armastus võimatu? Ma tahtsin oma filmiga öelda, et armastus on selline tugev tunne, mis suudab ka selliste näiliselt erinevate inimeste hinged ühendada. Romeol ja Julial see ei õnnestunud - vaen osutus tugevamaks. Muidugi, ma ei võrdle enda "Jaama kahele" ja Shakespeare´i "Romeod ja Juliat", ma räägin lihtsalt situatsioonist. Ma tahtsin, et need minu filmid annaksid inimestele lootuse ja kordaksid: õnn on armastuses.“

Tänaseks on välja tulnud, et legendaarseks saanud filmis „Saatuse iroonia ehk head leili!“ õnnetu Ippoliti rolli oli alguses valitud Basilašvili. Isegi esimesed riided olid talle juba valmis õmmeldud ja esimesed episoodid filmitud. Kuid siis suri kõigepealt näitleja isa ja kohe sejärel ka koduteatri üks juhtivaid näitlejaid Jefim Kopeljan. Basilašvili loobus kuulsaks saanud filmist.
Basilašvili on kaasa mänginud filmides ja sarjades aastakümneid, aga need on järjest rohkem olnud „sutsakad“ teisejärgulistes teostes, mis pole tema kuulsusele ega oreoolile enam midagi lisanud.

Wolandina sarjas "Meister ja Margarita".

Häbelikkus hoidis vaos

Nõukogude ajal tegelesid staaride eraeluga vaid kuulujutuveskid, aga uuemal ajal elab kõmuajakirjandus staaride eraelust. Kui omal ajal räägiti Basilašvili suhetest pea kõigi oma ekraanipartneritega nagu näiteks Ljudmilla Gurtšenko või Svetlana Nemoljajevaga, siis hiljem on püütud sellele ka tõendusmaterjali hankida. Ei ole ju võimalik, et niivõrd seksapiilne ja kuulus näitleja oleks olnud aastakümneid truu abielumees oma Galjale. Basilašvili on kindlalt väitnud, et armastas ja hoidis aastakümneid vaid oma kaasat. Üldiselt terava keelega Ljudmilla Gurtšenko aga on rääkinud ajakirjanikele, et kuigi nad mängisid filmis „Jaam kahele“ armunud paari, teietasid teineteist filmivõtete lõpuni. Häbelikul Basilašvilil oli raskusi filmis suudlemisstseenide ja tundlemisega, Gurtšenko olevat omavahelisi stseene ümber kirjutanud, et mehel oleks lihtsam. Oleg Basilašvili räägib ise nii: „Ma olen alati häbelik olnud. Juba vanaema rääkis mulle, et ma olen liiga häbelik, mul saab elus raske olema. Mu õppejõud teatrikoolis Veršilov ütles mulle kord: „Nahaal laval mõjub vastikult, aga teil, Oleg, tuleks ikkagi võtta rohkem nahalgiini... On selline näitlejate vitamiin.““

Arvestades Basilašvili jõulist läbimurret näitlejana, tal läks alguses suure läbilöögini aega, siis aga tõusis Nõukogude Liidu üheks juhtivaks näitlejaks nii teatris kui kinos, ei saa teda mingiks tagasihoidlikkuse ja häbelikkuse kehastuseks pidada. Lisaks on ta pärast Liidu lagunemist teravalt sõna võtnud demokraatia ja vabaduse eest. Ka putinlikul ajajärgul, kui paljud kultuuritegelased poliitiliselt suu kinni hoiavad või avalikult võimule saba liputavad.
Basilašvili on korduvalt kinnitanud: „Abikaasa Galina ja tütred Olga ja Ksenja – need on kolm kõige tähtsamat naist minu elus.“ 2009. aastal sündis lapselaps Marinika, seega on tähtsate naiste arv kasvanud neljani.

Kumbki Basilašvili tütar ei valinud isa ametit, kuid noorem Ksenja on isalt pärinud põikpäise otsustavuse ja töötab raadioajakirjanikuna raadiojaamas „Ehho Moskvõ“, mis säilitab opositsioonilise hoiaku Putini võimupüramiidi suhtes. Vanem tütar Olga on, nagu emagi, teinud pikalt televisioonis kultuurisaateid.

Kui Basilašvililt küsiti enne 80. juubelit, mis võiks olla talle parimaks kingituseks, meenutas ta hoopis aasta tagust sünnipäeva. „Eelmisel aastal tegi tütar Ksenja mulle suurepärase kingituse. Sünnitas poja Timofei, mu lapselapse. Mis võiks veel sellest parem olla. See juhtus 22. septembril, just minu sünnipäeva eel.“ Vanem lapselaps Marinika aga käib juba koolis.
Oleg Basilašvili puhul võib kindlasti arvestada esivanematelt päritud uhkuse, sirgeseljalisuse, väärikuse ja moraalsete traditsioonidega.

Kuigi kevadel jäid koduteatris mõned etendused Basilašvili haigestumise tõttu ära, on ta lubanud jätkata ka uuel hooajal. Koos paar kuud noorema Alissa Freindlihhiga on nad endiselt lavamagnetid, kes tõmbavad oma teatrisse eelkõige muidugi küpsemas eas publikut.