„Mõistev suhe iseendaga on ka alus headeks suheteks teistega.“ Pereterapeut Meelike Saarna üksildusega toimetulekust

Elu juurde kuulub nii üksiolemine kui ka koosolemine. Kuidas neid kumbagi tajutakse, mis tähendusi neile antakse, on iga inimese enda otsus ja laiemalt ka eluvaade.

Üksinda või üksildane?

Neil kahel sõnal on veidi erinev tähendus. Üksinda oleme paljudes eluolukordades: üksinda kodus, jalutamas, oma kabinetis töötamas, poeskäigul. Seesugune üksindus ei tekita enamasti üksildustunnet. Üksilduse all mõeldakse pigem sellist üksiolekut, kus midagi on puudu, ja enamasti on puuduolevaks teine inimene. Inimesele on loomuomane olla koos kõige erinevamates kooslustes, olgu selleks paarisuhe, pere, suguvõsa, sõpruskond, kolleegid, rahvuskaaslased.

Me tahame kuuluda kuhugi, kus tunneme end väärtustatuna, vajalikuna, vastuvõetuna, seotuna. See on inimlik põhivajadus, mille kaetuse eest tuleks hoolitseda. Oluline on seejuures aru saada oma isiksuse eripärast. Inimene, kes on pigem sissepoole hoidev (introvertsem), vajab enda hästi tundmiseks rohkem ennast kui teisi – liiga palju teisi on pigem rahulolematuse allikas. Väljapoole suunatud (ekstravertsem) inimene, vastupidi, vajab rohkesti kontakte teistega.