Hirme lahti harutamas

Ühel kevadisel reisil Jūrmalasse otsustab rännuseltskond seiklusparki suunduda. Osavamad läbivad Tarzani rajad mängleva kergusega, mina ent tõrgun juba esimese katsumuse ees.

Hirm kontrolli käestlaskmise ja kindla pinna kadumise ees haarab meeled ja keha nii totaalselt, et ma ei jõua isegi lihtsaima ronimisraja lõpulaskumiseni. Käed ei kuuletu, jalad tudisevad. Mõistus ei võta kuulda, et tegelikult ju ohtu pole, kõik seikluspargid on äärmiselt turvaliseks ehitatud – ka siis, kui jalg peaks vääratama ja tasakaal kaduma, hoiab julgestustross alla kukkumast. Sellegipoolest olen üleni halvatud ja tahan vaid kojuuu! Süda taob, peopesad higistavad, kõht tõmbub krampi. Paanikahoog kaalub üle piinlikkuse, kui seikluspargi töötaja mind redeliga puu otsast alla toob – ja seda südikalt üha kõrgemale rühkivate põngerjate silme all. Kulub jupp aega, kuni ma enam ei värise ja hingamisrütm taastub.

Olen arusaamatuses ja vihane, miks mu keha mind alt vedas. Heakene küll, ma ei ole treenitud. Mul pole iluvõimleja painduvust ega jõutreenija sitkust ning rongile joostes on juba mõnekümne meetri järel hing paelaga kaelas. Kuid vähemasti olen harjunud oma meele peremees olema. Kui on vaja öösiti kirjutada, tõlkida või toimetada, annan oma vaimule käsu tegutseda – ja asjad saavad tehtud isegi siis, kui väsinud või tõbine olen. Ehmatav on kogeda, kuidas ei tea kust pinnale ujunud hirm blokeerib nii füüsilise keha, meeled kui ka teadvuse, muutes sind täiesti abituks.