„Täna 25 aastat tagasi“: mehed jooksid saunast koju, et Valdo Pandi saadet näha

Valdo Pant tegi 1966-1970 313 saadet sarjas „Täna 25 aastat tagasi“. Selle saate kujundus oli väga lihtne. Kunstnik Linda Andreste maalis põrandale hiiglasliku kaardi. Seinal rippus kuupäev ja saate pealkiri „Täna 25 aastat tagasi”. Mööda kaarti lookles triibuline rindejoon. Tolleaegsed lapsedki mäletavad Pandi mustvalget rindejoont kui „triibulist madu”, mida sai kodus toapõrandal hüppenööriga järele teha ja üle selle edasi-tagasi karata, kirjutab Ene Hion raamatus „Valdo Pant - aastaid hiljem“.

Saatesarja toimetaja Aare Tiisväli: „Imestan, kuidas Pant suutis taluda niisugust koormust. Hämmastav oli tema keskendumisvõime näiteks kohvikulaua taga kirjutades. Eirates kõiki segavaid faktoreid, kirjutas ta tekste 313 saatele 313 päeva, kusjuures hommikul polnud tal tavaliselt kriipsuridagi paberil.”

Saate pikkus oli 30−50 minutit. Teadmiseks: A4 lehekülje jagu teksti täidab saates kaks minutit. Kui saade kestis 30 minutit, oli tinglikku teksti 15 lehekülge. 50 minutit eetris – 25 lehekülge paberil. Thomas Mann kirjutanud päevas keskmiselt 400 sõna, Herbert Wellsi päevanorm olevat olnud 1000 sõna, Steinbeck kirjutanud 2000 sõna päevas, Feuchtwanger dikteeris päevas 2000 sõna. Võrdluseks: eestikeelses tekstis on lehekülg umbes 310−400 sõna, 25 lehekülge võib olla kuni 10 000 sõna.

Mõned tänased ajakirjanikud väidavad, et nad kirjutavad päevas keskmiselt kuni 4 lehekülge teksti − umbes 1480 sõna. Tänapäeval on kirjutajaid palju, aina rohkem, lugejaid napib, jääb aina vähemaks.

Hetk enne „Täna …” saadet polnud kõrvalisel inimesel võimalik stuudios aru saada, mis toimub. Kõik sagisid ringi – inspitsient ja rekvisiitor, valgustajad ja kaablivedajad, helirežissöör proovis mikrofone, assistent rääkis iseendaga, operaatorid vandusid ja mediteerisid. Närvipingest kahvatu režissööri abi naeris ja nuttis vaikselt. Pant ütles talle rõõmsalt: Nüüd läheb kõik põrgusse. Valitses kaos ja kõrgetasemeline korralagedus. Täpselt siis, kui Mai andis puldist käskluse, asendus korralagedus range distsipliiniga. Kaamerad hakkasid tööle, Pandi suu ette laskus kooguga mikrofon nagu õngekork ja ta ütles stuudiovaikuses sõnad, millega algasid kõik tema „Täna …” saated: Täna 25 aastat tagasi …

Mida ta oli läbi kirjutanud, jutustas ta peast nii täpselt, et võis näpuga järge pidada. Tal oli fenomenaalne mälu. Kuna Pandi saate režii oli Mai Uusi esimene töö televisioonis, tekkis tal arvamus, et erandlik mälu ongi reporterite eripära. Hiljem avastas ta siiski, et teist Pandi mäluga reporterit pole olemas. Pandi saates intervjuud andnud endine rindemees kommenteeris: „Säärase mäluga peaks ta kindraliks hakkama.”

Pant oli kaadris üksinda, vaid kaardikepp käes, aga auditooriumi pinge ei raugenud minutikski. Tal oli esmaklassiline diktsioon, ta võis sosistada, aga iga silp oli kuulda. Ta rääkis nii, et võimatu oli ennast televiisori juurest lahti kiskuda. Tema jutustus pani hinge kinni pidama. Tema jutu tegelased kutsusid esile siira vaimustuse, kaastunde või õiglase pahameele. Pandi suust kuulis vaataja sageli neid sõnu, mida ta oleks just ise välja öeldnud. Pant aimas need sõnad ära ja ütles välja. Ta oskas liigutada oma jutu käigus intriigide ja salasepitsuste hammasrattaid. Ta andis ise oma jutule suuna, pidas sellest kinni ega vältinud sealjuures efektseid kõrvalekaldeid. Ta liikus stuudios elegantselt, tähendusrikkalt, nagu osaleks mingis rituaalses protsessioonis.

Saadeteks valmistumist on Valdo Pant kirjeldanud niimoodi: Kui saade on iga päev, või on neid 18 tükki kuus, või 20 järjest iga päev, siis tuleb valmistada ette 300 saadet korraga, nagu viimati juhtus.
Ja iga kild, mis ei klapi tänasesse, aga sobib väga hästi saatesse 276, tuleb esmalugemisel talletada, õigesse kohta panna, et ta siis sel päeval sealt välja võtta, millal on tema kord. Nii oli tekstidega, nii tegime ka filmidega. Harilikult näiteks, kui saates on 3–4 filmijuppi, väntab režissöör, assistent või abi või toimetaja seda edasi-tagasi meeleheitlikult tundide kaupa. Meie võtsime algusest peale teise kursi. Kuigi meil oli vaja vaid 2 minutit mingisugusest dokumentaalfilmist, vaatasime selle algusest lõpuni läbi, kirjutasime üles kaader- kaadrilt, vihjega diktoritekstile, et mis seal oli, ja muusikale ja meeleolule. See on raske töö, kui film jookseb ilma peatamata. Ja nii on meil kirjas üle 50 täismetraažilise dokumentaalfilmi. 52 filmi olid meil kaaderhaaval registreeritud.
Aga kõik see ei seleta, mille poolest ikkagi oli „T25at” nii eriline. Miks palus üldlaulupeo peakomisjon Pandilt tema saadete graafikut kogu suveks ette, et määrata rajoonide üldproovide tähtajad?

Sest kui proovid langesid Pandi saate päevadele, polnud kohal ühtki meeskoori ja segakoorid muutusid naiskoorideks. Kohila meestest televaatajad kinkisid Pandile piibu. Õppeasutustes, kus oli tulevasi kutsealuseid, lülitati saatesari õppeprogrammi. Ettevõtetes esines juhtumeid, et töömehel, kes oli alaline Pandi saatesarja jälgija, muudeti ilma pikema jututa töögraafikut. Mehed jooksid, seljad seebised, saunast koju, et Pandi saadet näha. Tänavad jäid tühjaks, kaubamajas kogunes rahvas televiisorite ümber. Helsingi kaubanduskeskustes tehti saate autorile kuni 20% hinnaalandust.

Mai Uus jutustab, et paar aastat tagasi oli ta Egiptuses turismireisil, kus ta sattus koos abikaasa, teleoperaator Ants Uusiga, restoranis ühte lauda eestlastega. Igaüks tutvustas ennast, jutustas, millega keegi on tegelenud. Kui Mai ütles, et on andnud eetrisse saadet „T25at”, tõusis laudkond püsti ja korraldas ovatsiooni Eesti kõigi aegade menukaimale telesaatele. Kujutate ette, kuidas see Egiptuse austusavaldus välja nägi? Kananahk tõuseb ihule.

Pandi saate erakordne populaarsus ja mõjujõud seisnes käsitluse uudsuses, ebaametlikkuses, detailides, sõjasündmuste vaatlemises üheaegselt kõigil rinnetel ja mõlemalt poolt rindejoont. Pant aitas vaatajal omaenda kaemuslike faktide najal jõuda üldistusteni. Sõda oli alles lähedane minevik. Veel oodati kaduma jäänutelt kirju, veel usuti, et sõtta läinud poeg, vend või mees tuleb tagasi, loodeti kuulda, ei tea kust, sõnumeid lähedaste ja sõprade kohta, avastati tausta, mille olemasolust polnud kuuldudki, kuigi peaaegu kõik tolleaegsed täiskasvanud olid ise sõja läbi elanud, mõndagi kaasa teinud. Igaüks meenutas neid aegu omaenda rõõmu, valu ja piinaga, andes vaba voli kujutlusvõimele. Kui Pandi lugu ei sobinud, visati see peast välja. Kaunima variandi nimel rabati, särati, seebitati. Pant nägi välja nii, nagu ta teaks kõigist kõige rohkem. Teadiski. On öeldud, et vaatamata geniaalsusele pani Pant vahel villast niisuguse näoga, et kõik just niimoodi oligi. See tuli sellest, et Pant tegi sõjasündmustest seiklusjutud.

Pange tähele, kuidas jutustas Pant Moskva all toimunud rasketest lahingutest, mille käigus otsustati mitte ainult linna, vaid võib- olla terve ilmasõja saatus:

18. detsember 1941 – täna 25 aastat tagasi sai ülemjuhataja Jossif Stalin kaks kirja. Ühe neist kirjutas Ameerika Ühendriikide president Franklin Roosevelt (FOTO): „Tahaksin Teile veel kord teatada üldisest vaimustusest Ühendriikides, mille on esile kutsunud Teie armee oma suure maa kaitsel.”
Teises läkituses kirjutas Suurbritannia peaminister Winton Churchill (FOTO): „Käesoleval momendil on kogu sõja käigus suurima tähtsusega faktiks Hitleri plaanide läbikukkumine ja tema kaotused Venemaal.”
Teatavasti ei kuulunud Churchill meeste hulka, kes armastavad roosilisi liialdusi, kõige vähem aga selles osas, mis puudutab Punaarmee võite. Tähendab suur talvelahing Moskva all oli pannud kogu maailma Havaist Narvikini esmakordselt kõnelema vene sõdurist. (FOTO). Miljonid inimesed, kes polnud elus näinud lubjavilte ega leivakuivikuid, püüdsid viljatult ette kujutada, mida tähendab sõda lumes ja 30 kraadi alla nulli. Kuid lootusteks ei ole vaja palju ja esmakordselt tekkis alistatud Euroopas reaalne lootus, et too kummaline sõdur Venemaa lumes peatab ja purustab Hitleri seni võitmatu sõjamasina … Samal päeval, niisiis möödunud pühapäeval 25 aastat tagasi, helistas Nõukogude kindralstaabi ülem Punaarmee Läänerinde staapi. „Tuvike,” kõnetas staabiülem pärastist marssal Sokolovskit, „kas te saaksite mind aidata delikaatses asjas. Meie juures istub Suurbritannia välisminister Anthony Eden. Ta soovib väga külastada rinnet …” Sokolovski ütles, et palun väga, meil on iga maantee ääres välja pakkuda lai sortiment vaenlase lahingutehnikat ja natside laipu. Nii saabus Klini rindelõiku (FOTO), nagu omal ajal tavatseti öelda, elegantseim ja nägusaim välisminister Euroopa uuemas ajaloos.
Loomulikult anti talle vildid jalga ja kasukas selga. Sortiment, millest kõneles kindral Sokolovski, rahuldas tõesti ka kõige nõudlikumat maitset (FOTO). Sir Anthony oli hämmeldunud ja vaimustuses. „Ma nägin nüüd oma silmaga, kuidas muinasjutud purunevad,” ütles ta.
Ainuüksi Läänerindel oli armeegrupp Mitte selleks ajaks kaotanud 319 tanki, 489 kahurit, 3729 autot, kümneid tuhandeid mehi.

Sealsamas Moskva lähistel, selsamal päeval leidis Dubosekovo küla all aset lahing, mille käigus olevat 28 punaarmeelast Panfilovi nimelisest väeosast peatanud paljaste kätega sakslaste operatsiooni „Taifuun” tankirünnaku. Kõik 28 meest olevat hukkunud.

Pant rääkis sellest oma saates. Langenud kangelastele püstitati kodukandis Kasahstanis monument. Aastaid hiljem sain mina Almatõ linnas kokku mehega, kelle nimi oli graveeritud Moskva all hukkunud kangelastele püstitatud monumendile. Surma-aastaks oli märgitud 1941. Aastal 1971 oli mees elus ja seletas, et kuna ametliku versiooni järgi terve tema väeüksus langes Moskva all, ei tohi ta elus olla. Kangelane oli ametliku müüdi ohver – elas võõra nime all ja varjas oma minevikku. Teine samas lahingus ellu jäänud mees oli hiljem sakslaste poolt okupeeritud asulas politseinik.

Pandi ajal ei teatud selle sõja vastuokslikust ajaloost veel paljut. Polnud teada ka tragikoomilist lugu punaarmeelasest, kelle käel on Berliinis tehtud fotol näha kaks käekella. Meest pildistati, kui ta heiskas Riigipäeva hoonele võidulippu. Hiljem kellad soldati käel retušeeriti, kuigi võib arvata, et marodeerimine on internatsionaalne nähtus. See lugu tuleb meelde võrdluses uudistega tänapäeva Venemaalt, kus õigeusu kiriku pea Kirilli fotol internetis oli näha Rolexi kallis käekell. Paar päeva hiljem kell fotolt kadus, kuid kella peegeldus lauaklaasil oli unustatud retušeerimata. Ah, kuidas niisugused lood oleksid sobinud Pandile. Ta oli meister kõrvutama ehtsat ja ebaehtsat.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.