Natsiideloog Alfred Rosenbergi 1915. aasta suvi: ta maalis ja luges naisele ette Goethe elulugu

Kui Kolmas Reich oli pead tõstnud ja Saksamaa asutas end elama teadmises, et tema rahvas kuulub ülemrassi, märkasid inimesed tahes-tahtmata, et mõnedki riiklikud teenäitajad ei vastanud sellele ideaalile. Levinud nalja kohaselt oli tüüpiline nats sale nagu Göring, mehelik nagu Röhm, nägus nagu Goebbels, blond nagu Hitler ja aarialik nagu Rosenberg. Tallinnast pärit Alfred Rosenberg pidas üle 10 aasta päevikut, mille põhjal ilmus hiljuti raamat „Kurjuse päevik“.

Siin katkendis on juttu tulevase natsiideoloogi kooliajast ja noorusest Tallinnas.

„Ta oli tõmmu ja tema välimuses ei paistnud midagi eriti saksalikku,” kirjutas üks Briti ohvitser Alfred Rosenbergi kohta pärast sõda. „Enamiku natside arvates oli temas juudi verd ja ta pidi küll olema ainus aarialasest Rosenberg kogu maailmas.” Tegelikult oli Rosenberg baltisakslaste seas üpris tavaline nimi.

Ta ütles, et tema esiisad saabusid Saksamaalt 18. sajandil esmalt Riiga ja seejärel Revalisse ehk nüüdsesse Tallinna. Keskajal oli see olnud tähtis hansalinn, ent pärast Põhjasõda jäi katkudest ja sõjast kurnatud linn Peeter I võimu alla. Rosenbergi sündimise ajal 1893. aastal oli Tallinn Vene keisririigile tähtis sadamalinn, aga tema sai lapsepõlves ikka veel jalutada vanalinna kitsastel käänulistel kujadel ja hoovides ning imetleda selle keskaegseid kaitsemüüre ja arhitektuuri.

Rosenbergi ema suri kaks ja pool kuud pärast poja sündi tuberkuloosi. Isa, kes juhatas ühe suure Saksa ettevõtte Eesti haru, suri üksteist aastat hiljem neljakümne kahe aastasena ja Rosenberg jäi tädide hoolde. Ta protestis luterliku kasvatuse ja usu vastu. Temast juba ei tule mingit lömitajat. „See koogutamine keeras minus üles midagi sellist, mis ei jäänudki enam vagusi,” kirjutas ta, kui teda sunniti leeritunnis Jumala ees põlvili laskuma.

Ta meenutas soojalt oma gümnaasiumiaegset kunstiõpetajat, maalikunstnikku, kes saatis teda Tallinna tänavaid visandama [Ants Laikmaa – tlk]. Ajalugu ja maateadust õpetanud koolidirektor kutsus teda ühele surnuaiale arheoloogilistele väljakaevamistele, kus nad leidsid keraamikat ja sõrmuseid. Ta ei olnud eeskujulik õpilane, kuid õpetajatele ta meeldis. Seitsmeteistkümnesena jätkas ta õpinguid Riia polütehnilises instituudis arhitektuuri erialal. Vabal ajal luges ta vanu germaani saagasid ja islandi mütoloogiat ning hindude vedasid ja niisuguseid filosoofe nagu Kant ja Schopenhauer. Üks hilisem meenutaja pidas Rosenbergi üleolevalt „läbinisti poolharitud inimeseks”, aga korpo­ratsioonis Rubonia, millega ta Riias ühines, andsid kaasvõitlejad talle hüüdnimeks Filosoof.

Ühel rongireisil Tallinnast Peterburi, kus elasid ta vanavanemad, kohtas ta silmatorkavat naist. Jõuka ärimehe tütar, temast aastapäevad vanem Hilda Leesmann oli terane ja erudeeritud ning tundis põhjalikult nii saksa kui ka vene kultuuri. Ta õhutas Rosenbergi lugema Tolstoi „Sõda ja rahu” ning „Anna Kareninat”. Ta mängis klaverit ja tutvustas mehele suuri vene heliloojaid. Hilda andis talle ka Nietzsche teose „Nõnda kõneles Zarathustra”. Naine õppis Pariisis tantsukunsti ning kui Rosenberg talle külla sõitis, viis Hilda ta Jumalaema kirikusse ja Louvre’isse. Nad sõid hommikust alati Montparnasse’il Rotonde’i kohvikus, kus käisid einet võtmas ka säärased kujud nagu Picasso ja Modigliani. Hildast oli kujunemas haritud ja edumeelne naine ning kui Rosenberg jõudis Riiga tagasi, püüdis ta meest siduda vene balletiga ja sundis teda esinema ühes lastelavastuses keskaegses kostüümis.

Nad abiellusid 1915. aastal ja veetsid suve üheskoos maal, kus Rosenberg tegeles maalimisega ja luges naisele ette Goethe elulugu. Suve lõpus haarati nad Esimese maailmasõja keerisesse. Hilda lahkus vanematega Peterburi; Rosenbergi instituut evakueeriti koos raamatukogu ja kõige muuga Moskvasse. Õppetöö toimus paljudes Moskva linnajagudes, osa loenguid peeti treppidel ja eeskodades. Rosenberg üüris kesklinna kandis ühelt abielupaarilt toa, kus ta sai tagasihoidlikku ühisõhtusööki laua taga toanurgas, mida muidu kasutati magamistoana. Peremees luges teed juues vasakpoolset ajalehte ja sarjas „noid valitsevaid kaabakaid”. Kord nädalas lubas Rosenberg endale väljas pirukaid ja lahjat õlut. Tema seltsielu tipp oli jõlkuda ühel Moskva peatänaval, Kremli juures algaval Tverskajal ja selle odavate restoranide ees.

Sellal kui Rosenberg neelas Tolstoid ja Dostojevskit, möllas tema ümber Vene revolutsioon. Ta oli mattunud nii sügavale oma raamatute alla, et pani kõike seda vaevalt tähelegi. Kord varahommikul sõitis ta linnas rongiga ja nägi platsidel-tänavatel sadu tuhandeid inimesi. „Valitses hüsteeriline rõõm, inimesed nutsid täiesti võõraste inimeste õlal, psühhoos oli haaranud miljoneid,” kirjutas ta tagantjärele.
Hiljem 1917. aastal sai Rosenberg teada, et Hilda tervis oli karmis põhjamaises kliimas kannatada saanud. Ta oli nakatunud tuberkuloosi ja perekond oli saatnud ta Krimmi kosuma. Rosenberg katkestas õpingud ja sõitis tema juurde. Mõne kuu pärast pakkisid nad asjad kokku ja sõitsid Eestisse. Hilda määrati voodirežiimile. Rosenberg luges talle ette ja tegeles õpingute lõpetamisega. Kui mõelda tema hilisemale eluteele, oli ta lõputöö vägagi kurjakuulutav: ta projekteeris krematooriumi. Hoolimata Venemaal toimunud pöördest sõitis ta Moskvasse tagasi, et teha instituudis lõpueksamid, seejärel aga naasis koju, kus nägi linna sisenevaid Saksa üksusi.

Ta ei jäänud Tallinna kauaks. Paar kuud õpetas ta koolis [Gustav Adolfi gümnaasiumis – tlk] „üsnagi huvitutele noorukitele” joonistamist ja teenis vanalinna vaateid müües pisut raha. Ent teda ei sidunud Eestiga miski ja nõnda ühines ta kümnete tuhandete saksa päritolu inimestega, kes pagesid 1918. aasta novembris riiki tunginud Punaarmee eest.

Enne lahkumist esines ta oma esimese avaliku sõnavõtuga, kui osales kaupmeeste ja laevaomanike gildi Mustpeade vennaskonna saalis kogune­misel. Lõputute ees ootavate kõnede sissejuhatusena manas ta selles judaismi ja marksismi kurja liitu, mis oli Venemaa mutta tõuganud. Räägitakse, et üks juudi ärimees oli seepeale lärmakalt oma rahvuskaaslased protesti märgiks saalist välja juhatanud.

Selsamal õhtul asus Rosenberg teele Saksamaale. Läks üle kahekümne aasta, enne kui ta jälle kodulinna naasis.

„Rong sõitis Tallinnast välja. Mu selja taga kadus Venemaa kõigi oma mälestuste, kogu oma ennustamatu tulevikuga möödanikku,” kirjutas Rosenberg. „Selja taga vajus möödanikku mu nooruse linn oma tornide ja vanade tänavatega ning kõikide nende inimestega, kellega olin siin kunagi elanud. Jätsin kodumaa seljataha, et leida endale isamaa ... Seepärast tulin Reich’i. Inimene, kes on ennekõike ja täiesti pühendunud kunstile, filosoofiale ja ajaloole; kes ei mõtlegi ennast poliitikasse segada ... Elu ise vedas mind, mina vaid järgnesin.”

Robert K Wittman ja David Kinney „Kurjuse päevik. Alfred Rosenberg ja Kolmanda Reichi varastatud saladused“, tõlkinud Kalev Lattik, kirjastus Varrak