Hitleri peaideoloogil Alfred Rosenbergil olid Balti riikide ja Venemaaga väga erinevad plaanid
Tallinnas sündinud ja koolis käinud natsiideoloog Alfred Rosenberg esitas 1941. aasta algul Hitlerile plaani, et natsid peavad kõrvaldama Moskva juudibolševistliku valitsuse ja hoidma ära selle asendamise mõne õiguspärase institutsiooniga. Nad peavad maa laastama ja kasutama seda „ebasoovitava rahvastikuelemendi prügimäena”. Rosenberg pidas üle 10 aasta päevikut, mille põhjal kirjutatud raamat hiljuti eesti keeles ilmus.
Balti riikide, Valgevene ja Ukrainaga olid Rosenbergil teistsugused plaanid. Ta väitis, et seal peavad nad tegutsema nutikalt. Nad peavad võtma arvesse poliitilisi kaalutlusi. Neid liitlasi läheb pärast sõda vaja selleks, et luua Moskva ümber sanitaarkordon.
Rosenberg soovitas võtta Balti riigid Saksamaa koosseisu, aga sellele pidi eelnema Läti haritlaskonna „möödapääsmatu eemaldamine” ja Leedu rahvastiku „rassiliselt alamate sektorite” väljasaatmine – 1941. aastal elas seal veerand miljonit juuti.
Ukraina puhul toetas Rosenberg kultuurilist ja poliitilist iseseisvust, kuid samal ajal kinnitas, et see piirkond peaks andma sakslastele kogu tooraine ja teravilja, mida neil sõjas ja sõja järel vaja läheb.
Valgevene oli lootusetu juhtum. See mahajäänud ja juutidega asustatud maa ei pidanud kunagi iseseisvaks saama.
Kui Rosenberg oli oma mõttetööd üldjoontes kirjeldanud, võttis Hitler ettekande kaasa, et seda õhtul lugeda. „Ma tahan luua asutuse, mis tegeleks Vene küsimusega tervikuna, ja teie hakkate selle juhiks,” ütles Hitler. „Koostage üldsuunised. Teie käsutuses on nii palju raha, kui teil vaja läheb. Rosenberg, teie tähetund on käes.”
Kaks meest vaatasid üheskoos uudiste ringvaadet, läksid siis tagasi talveaeda ning vestlesid hilise tunnini venelaste psühholoogiast ja juutide rollist Nõukogude Liidus. „Mul pole tarviski oma ammuseid tundeid väljendada,” kirjutas Hitleri lummuses Rosenberg samal õhtul koju jõudes. „Kahekümnel aastal bolševismivastasel tööl on nüüd poliitilised maailmaajaloolised tulemused. Miljonid ... ja nende saatus on antud minu kätesse. Saksamaa pääseb sajanditeks koormast, mis on tema peal alati mingis vormis lasunud. Pole üldse tähtis, et miljonid teised neavad selle paratamatuse elluviimist, kui vaid tulevane võimas Saksamaa selle püha ettevõtmise tulevikus teoks teeb!”
Rosenberg tegi tolle õhtu kohta veel ühe mõistatusliku märkuse. Ta kirjutas, et Hitler oli peatunud üksikasjalikult omaenda Ida-visioonil. See, mida täpselt füürer talle rääkis, oli nii delikaatne, et Rosenberg tõrkus isegi päevikus sellest kirjutamast. „Ma ei taha
Üks asi, mida Hitler Rosenbergile ilmselt ei rääkinud, oli tõik, et tal polnud kavaski järgida Rosenbergi nõuandeid idaterritooriumide küsimuses.
„Ahnelt, lapsikult küünitas ta käe võimu järele,” kirjutas üks ajaloolane nende aastate Rosenbergi kohta.
Sissetungikuupäeva lähenedes selgus, et Rosenberg ei kavanda lihtsalt uut tsiviilasutust, mis valvab idaalade järele. Hitler oli otsustanud, et kui sõda algab ja sakslased vallutavad Nõukogude Liidu, asub ustav Reichsleiter juhtima uut ministeeriumi. Keegi teine ei paistnud arvavat, et on hea mõte anda Rosenbergile organisatsioon, mis vähemalt paberil näib kõikvõimas. Nagu kirjutas Goebbels, suudab Rosenberg „üksnes teoretiseerida ... mitte organiseerida”.
Rivaalid hakkasid peagu kohe Rosenbergi juhtimisele kaikaid kodaraisse viskama. Neist kõige võimsam ja halastamatum oli Himmler, kes oli viimased poolteist aastat jõhkrutsenud Poola rahvastiku kallal. Hitler tahtis, et SS-i pealik liiguks armee järel ja puhastaks äsja vallutatud maa juutidest, kommunistlikest juhtidest, partisanidest ja teistest päris või kujutletud vaenlastest. „Reichsführer-SS-ile on füüreri nimel usaldatud eriülesanne valmistada ette poliitiline administratsioon, selle ülesande põhjus on võitlus, mis tuleb kahe vastandliku poliitilise süsteemi vahel ära pidada,” seisis armee 1941. aasta 3. märtsi käskkirjas. „Käesoleva ülesande raames tegutseb Reichsführer-SS sõltumatult ja omaenda volitustega.” Selle käsu toel keeldus Himmler andmast ida politseijõude Rosenbergi uue tsiviilministeeriumi alluvusse.
Rosenberg ajas sõrad vastu. „Sel juhul ei saa ma ametisse asuda,” ütles ta aprillis Hans Lammersile
Lammers nõustus järgmisel hommikul asjast SS-i ülemaga kõnelema. Kui kohtumine aina venis, mõistis Rosenberg, et Himmler on kannad vastu maad surunud ega mõtlegi liikuda. Lammers jõudis tagasi alles kell veerand üks päeval.
„Lootusetu,” kirjutas Rosenberg. „H. väitis, et Göring teeb kõik ära, tema käes on täidesaatev võim ja mind kaasatakse nõuandvas funktsioonis. Ma ei ole töötanud kakskümmend aastat probleemi kallal selleks, et „anda nõu” Herr Himmlerile, kel ei ole sel teemal olnud kunagi ainsatki ideed ja kes teab Ukrainast üldse midagi ainult tänu minu viimase viieteistkümne aasta tööle. See, mida tema noored inimesed on seni kokku vusserdanud, ei ole just hiilgav saavutus.”
Vihane Rosenberg pages üksindusse. 1941. aasta algul oli ta ostnud Austriasse Salzburgi lähistele Mondsee järve äärde väikese talu – „imelise koha keset paradiisi” –, mille juurde kuulusid puuviljaaed, kariloomad, pisut metsa ja mitusada meetrit järveranda. Seal mõtiskles ta oma kimbaka olukorra üle. Jälle kord üritas Himmler kõike endale võtta. Himmler ei tahtnud milleski koostööd teha, ta tahtis endale aina rohkem võimu krabada. „Põhimõtteliselt on tal küllaga suuri ülesandeid, mis on väärt elutööd.”
Rosenberg nägi otsekui filmi silme ees jooksvat: end kaljujärsakul hiilguse poole upitades jääb ikka vaksake puudu. „Ma loodan, et seekord läheb teisiti,” kirjutas ta.
2. mail juhatas Rosenberg tähtsat nõupidamist, kus osalesid idaalade hõlvamise võtmetegelased. Nad arutasid Saksamaa plaani julma detailsusega: kui sõjavägi võtab vallutatud territooriumilt endale vajaliku, siis jääb „x miljonit inimest” kahtlemata nälga. Nende miljonite hulka kuuluksid sõjavangid, sest neile polnud toiduvaru ette nähtud. Pärast koosolekut kirjutas Rosenberg päevikusse, et oli olnud „tubli peastaabi töö”.
Samal päeval viis ta ka Hitleri kõnelduga kurssi ja see vestlus arenes pikemaks aruteluks Rosenbergi missiooni üle. Ta tänas füürerit usalduse eest. Viimasel kuul oli ta hakanud tundma vaheldumisi selle töö koormavust ja ergastavust. Tema ülesanne on kontrollida Läänemerest Kaspia mereni ulatuvat piirkonda. Sõjaväekaarte vaadates tekkis tas aukartus selle ees, milline otsatu maa-ala jääb tema valitseda. Oli väga suur võimalus, et tekib kaos. „Mida rohkem ma probleemidele mõtlen, seda suurem ülesanne tundub mu ees seisvat,” rääkis Rosenberg.
„Aga see on võimas ja kindel ametikoht, mille te saate,” ütles Hitler. Ja igal juhul „pean mina selle sammu eest vastutust kandma”, jätkas ta. Rosenberg meenutas hiljem päevikus, et seda öeldes olid Hitleril silmad märjad.
20. juunil, kaks päeva enne Barbarossa algust, rääkis Rosenberg tähtsamatele valitsuskolleegidele plaanist eraldada Nõukogude Liidu lääneosa Moskvast ja luua Saksamaaga liitunud territoorium. See oleks oluline, et kujundada idas heatahtlikkust ja võita inimesi enda poole. „On vahe, kas ma olen mõne aasta pärast kaasanud nelikümmend miljonit inimest vabatahtlikule koostööle või pean panema iga talumehe õla taha sõduri.” Samal ajal toetas ta vastuokslikult näljaplaani. Tema sõnul olla sakslaste toitmine sõjaaja tähtsaim ülesanne ja polevat mingit kohustust toita ka ida inimesi.
„Me teame, et see on karm, tunnetest vabastatud tegelikkus. Kahtlemata on möödapääsmatu väga ulatuslik evakuatsioon,” ütles ta, „ja kindlasti ootavad vene rahvast ees eriti rasked aastad.”
1941. aasta 10. mai, laupäeva õhtul oli Rosenbergi päevakavas kohtumine füüreri asetäitja Rudolf Hessiga, et tutvustada tollele tema uut ametikohta. Ent päev enne seda helistas Hessi abi. Kokkusaamine tuleb tõsta laupäeva hommikule. Asefüürer peab kiireloomulise asja tõttu ära sõitma.
Abi ei täpsustanud ja Rosenberg ei osanud midagi aimata, kuid peagi selgus, et see oli Rudolf Hessi elus pöördeline päev. Rosenberg oli üks viimaseid natsiliidreid, kes Hessi enne sõja lõppu nägi.
Kuna Rosenberg ei oleks enam jõudnud Berliinist rongiga kohale, saatis Hess lennuki, et ta rutuga Münchenisse tuua. Kui Hess teda pool tundi enne keskpäeva tervitas, paistis ta „kahvatu ja haiglane”, ehkki selles polnud midagi tavatut. Hess oli olnud algusest peale Hitleri lömitav järgija. Palju aastaid oli Hessil parteis suur mõju, ent pärast sõja algust ta peagu ei pääsenudki Hitleri jutule. Füüreri tähelepanu võitis aina enam Hessi kabinetiülem Martin Bormann.
Rosenberg ja Hess vestlesid kavandatava idaministeeriumi personali teemal. Aga kui Rosenberg tahtis süveneda detailidesse, viipas Hess ta vaikima. Ta tahtis rääkida üksnes kõige tähtsamaist asjust. Tema mõistus oli liiga hõivatud, et tegelda millegi pisemaga.
Enne lõunat tuli ülakorruselt Hessi kolmeaastane poeg ja nad lobisesid natuke. „Tagantjärele näib mulle päevselge,” kirjutas Rosenberg, „et ta tahtis pojaga, kes peab edaspidi ja kogu ülejäänud elu kandma oma isa tegude tagajärgi, hüvasti jätta.”
Muidugi ei rääkinud Hess Rosenbergile, mis teda vaevab, kuid teda hirmutas eelseisev sõda kahel rindel. Nagu Rosenberg arvas temagi, et Suurbritannia kuulub natside leeri. Kui ta suudaks brittidega rahu teha, oleksid Hitleril ja Saksamaal vabad käed, et paisata kõik, mis neil on, sovetiriigi vastu.
Õhtul, mõni tund pärast Rosenbergiga peetud lõunat, tõusis asefüürer Müncheni-lähedasel lennuväljal õhku. Kella kümne paiku hüppas ta Glasgow’ kohal lennukist välja, maandudes langevarjuga põllule, samal ajal kui ta Messerschmitt hävis leekides.
Hess nõudis esimeselt ette sattunud põllutööliselt, et ta juhatataks Hamiltoni hertsogi, kuningliku õhuväe eskadrillikomandöri juurde, kellega ta oli enda sõnul 1936. aasta olümpiamängudel kohtunud. Hess rääkis Hamiltonile, et ta saabus brittidele rahu pakkuma. Kui ka teised ametimehed olid Hessi küsitlenud, mõistsid britid, et Hess oli tulnud Hitleri teadmata neid veenma relvi maha panema, enne kui on hilja. Tema jutt kõlas kui luul. Britid otsustasid hoida teda vangistuses, kuni sõda kestab.
Päeval pärast Hessi lendu sai Hitler kirja, mille ta oli maha jätnud. Ta selgitas seal oma plaani ja tegi ettepaneku, et kui Hitler on tema peru avangu vastu, võiks ta kuulutada Hessi tasakaalutuks hulluks. Hitler – kes Rosenbergi jutu järgi tundis Hessi kirja lugedes iiveldust – täpselt seda tegigi. Pühapäevaõhtuses raadiosaates teatasid natsid uudisest maailmale ja väitsid, et Hess kannatab vaimuhaiguse käes.
Rosenberg oli nagu kõik teisedki parteis vapustatud. Ta ei olnud seda aimanud, isegi mitte selsamal päeval, kui Hess oma uskumatu reisi ette võttis. „See oli nii ebatõeline, nii kaugel poliitiliste võimaluste tegelikkusest, et esiti olime sõnatud,” kirjutas Rosenberg päevikusse. „Aga minu arvates kannatas Hess depressiooni käes. Tal ei olnud suurt midagi teha, partei oli tema juhtimise alt välja libisenud, ta tundis, et ei suuda olla oma positsiooni väärt tasemel ... Masendus, et ta ei suuda midagi saavutada, avaldus täiesti ootamatul moel ... Hess oli elanud fantaasiamaailmas. Tema kiindumus pendlivõngutajate, astroloogide, ravitsejate jne vastu pidi olema nii sügavalt juurdunud, et need määrasid tema otsuseid ... See Rudolf Hessi ebamaine ulmaelu annab kunagi mõnele tulevasele näitekirjanikule ainest kirjutada ajalooline tragikomöödia.”
Robert K Wittman ja David Kinney „Kurjuse päevik. Alfred Rosenberg ja Kolmanda Reichi varastatud saladused“, tõlkinud Kalev Lattik, kirjastus Varrak
